Teretulemast keskiga :D

Olen nüüd ametlikult keskealine :D Samapalju aastaid veel ja olen pensionär :D

Kunagi käisime ühe tuttava sünnal, kus terve öö grillpeol lasti ainult ühte laulu    " olen kolmekümnene, olen kolmekümnene". Sellest peale on mul täielik allergia selle loo vastu. Seega parem olen 25+5.

Kena õhtut. 

Ps. Haigus pole kuhugile kadunud. Enesetunne on kohutav. Ronin teki alla tagasi ja mõtlen uut käsitöölist postitust välja blogisse parem. Istuda ka ei jõua.

Tellimustööd ka heegeldada ei saa kuna lõngapakk Eestist ei jõudnudki kohale täna. Ma nii lootsin, aga ei . Istub kuskil Pariisi kandis kinni alles :S

Pps. Ülehomsest lubab ilusat ilma. Ma nii ootan!

Täiesti läbi omadega

Midagi tuli kallale. Mis on ei teagi. Tabas mind nii 5 päeva tagasi salaja kui tundsin, et kurk on kibe sips. Kuna mul on pisikesest peale olnud probleemid mandlitega ja need sisi viimaks eemaldati paar aastat tagasi, siis ometigi kurgujamad ei kadunud kuskile. Mul võivad valusad olla ka just need ära lõigatud mandlid.
Igatahes arvasin, et tegu lihtsalt meie eriti sittadest ilmadest tingitud külmetusega.
Järgmine päev oli väsimus. Järgmine tatisus. Kohutav peavalutunne ja pidev iiveldus. Teate selline tunne kui sul on kõht nii tühi et juba oksele ajab...aga täis kõhuga.

Jaksu pole üldse. Eile lihtsalt kukkusin voodisse ja magasin. Ärgates olid külmavärinad. Palavikku pole olnud sel ajal kordagi. Lihased valutavad.

Täna on niisugune nohu, et salvrätimäed juba terves elamises. Kurk kraabib ja ajab köhatama. Pea on paks ja terve keha on imelik, nagu oleks kergelt peksa saanud.
Saatsin Greteli kooli ja tagasi tulles tundsin, et enam ei jõua jalgu tõsta. Jää või keset teed istuma...400 meetrit ja ei jõua astuda. Süda on paha :S Isegi pesema ei jõua minna, pean vist laskma end vanni tõsta sest dušši alla ma ei jõua seista.

Lisaks on veel nii rõvedad külma ja kuumahood vaheldumisi.
Ei tea kas saabumas on keskiga :D



Ps. Minu võlud prantsuse ülevaatuspunktis ei toimi! Ülevaatuse aeg jäi siiski järgmise nädala neljapäevale. Vot sulle lööki allapoole vööd :D


Ja veel üks teema:



Proovin ise enda arvates minna odavama vastupanu teed ja tegin tasuta serverisse kodulehe. Esimese kustutasin ära ise kogemata.Teate ju küll. kirjutasin sellest. Teine kustutati ära  öösel teenuse pakkuja poolt kui koduleht oli üleval olnud vavevalt 7 tundi kuna ma väidetavalt rikkusin mingeid spämmi ja muid reegleid. Koduleht on taas läinud ja ma tean, et ei rikkunud mingeid reegleid päris 100%. Nüüd soovitakse, et muudan tasuliseks versiooniks oma kodulehe seal serveris ja siis saan oma blogi tagasi või kaotan igaveseks. Andmeid samuti enam kätte ei saa. Seega ka mu hoolikalt valminud postitused on läinud.
Loo moraal: maha visatud 6 päeva bloginokitsemist ja koodide kirjutamisi on mõttetu mahavisatud aeg. Ja seda selle paari euro säästmise nimel, millest lõpuks midagi välja ei tulnud.
Nüüd tellisin zone. ee lehelt endale domeeni ja majutuse. Koduleht on olemas ja ei kao enam kuskile....loodetavasti. Asja eest on makstud ja loodame, et see ka tagab toimimise.

Minu kodulehe aadress siis loodetavasti viimast korda: handicraftbyjane.eu
Kui nüüd ka midagi juhtub, siis loobun arvuti kasutamisest.

Koduleht hakkab olema blogistiilis, kus saab lugeda valminud töödest ja protsessist enesest. Blogisse postitan ma ka rohkem fotosid tehtud töödest. Samuti jagan ka oma kogemusi kasutatud materjalidest. Kui arvad, et see lehekülg siin FB-s või minu veebileht/blogi võib huvitada ka sinu tuttavaid ja sõpru, siis oled oodatud seda lahkelt jagama. 

  Facebook: https://www.facebook.com/HandiCraftbyJane
  Pinterest:   http://pinterest.com/HandyCraftJane/
  Etsy veebipood: http://www.etsy.com/shop/HandiCraftbyJane

Tsauka!

Meil on aega veel, meil on aega veel...

Ärge palun küsige ühtegi sõna mu kodulehe kohta. ma lihtsalt olen nii kurjaks aetud, et võin hammustada. Kirjutan sellest järgmises postituses.


Nüüd aga pealkirja juurde:D
Kellel on aega, kellel mitte.
Prantslastel jagub seda aega veel eriti palju. Kuidas öeldigi: meil on aega küllalt.
Neil on aega seista kassajärjekordades, jutustada müüjaga leti taga, istuda lõuna ajal restoranis ja õhtuti uuesti restoranis.
Mulle on see aga tihtipeale üsna häiriv. Näiteks olen ma harjunud, et kui olen poes kassa järjekorras, siis mul on rahakott näpus ja püüan kiiresti asjad kotti panna ja kohe ära maksta. Minu taga ju ootab uus klient ja tema tahab ka kunagi sealt poest välja minna.
Aga ei. Prantslastel ei ole vaja kuskile minna. Isegi kui su ees kassas on vaid üks tädi, kes tahab osta pakki kiisuenet, siis sa võid seal hapuks oodata, aga sinu järjekord ei jõuagi selle sajandi jooksul kätte.
Esiteks ta avastab, et oi...piim jäi võtmata. Siis ta räägib kassapidajaga juttu ja see kestab nii umbes sada aastat. Järgmisena on kolm võimalust:
1) ta otsib oma põhjatust käekotist oma rahakoti ja avastab siis, et on selle autosse unustanud ja läheb sellele järele...kulub pool tundi
2) ta maksab kaardiga, iga PIN koodi numbri vahetamise vahel on tal uus jutt kassapidajaga rääkida ja see kestab pool tundi, siis aga ei saa ta kaardimakset teha ja hakkab otsima oma rahakotti.....kordub punkt 1 kirjeldatud tegevus....
3) tädi hakkab kirjutama tšekki, siis pole tal prille, et näha kas ikka on pandud summa õigena kirja, siis ei leia ta dokumenti, mida kassapidaja vajab, et teda identifitseerida....kulub taas pool tundi


Kui lõpuks järjekord minuni jõuab ostan ära oma kärutäie toitu ja olen juba poolel teel koju...
ajakulu 2 minutit.


Paar päeva tagasi oli vajadus minna kummiboksi ja vahetada ära 2 rehvi. Lubage mainida, et need olid meil juba eelnevalt auto alt ära keeratud ja seega veel lihtsam ülesanne. Eestis pole sellele kunagi kulunud üle 10 minuti.
Härrad töölised seisid garaažis, sügasid mune, rääksid juttu ja teatasid nagu nii muuseas, et enne esmaspäeva see toimuda küll ei saa...järjekorrad on.  Ehk siis 5 päeva oota, et ehk leitakse see 10 minutit.
Lubage uuesti mainida, et neil polnud seal ühtegi kundet ega pooleliolevat tööd.


Vaata kui hea on oodata 5 päeva rehve kui auto seisab pakkude peal :D
Ok tegelikult lahenes asi positiivselt, järgmisel lõunal helistati, et asi on tehtud. No tegelikult me ostsime sealt täiesti uued rehvid, oleks ju pidanudki veidi pingutama. Saime kätte.

Nüüd selgus uus naljanumber. Eestis lähed ülevaatusele lihtsalt kuna tahad. Seisad sappa ja kui sinu kord, tehakse ära.
Arvate, et siin on samuti...eelnevat teksti lugedes olete juba kindlasti nii taibukad, et saate isegi aru, et nii lihtne see elu pole.
Ülevaatusele saamiseks tuleb kokku leppida aeg ja siis umbes heal juhul saad ka ...2 nädala pärast :D
Selgus et täpsemalt uue nädala neljapäeval, kuhu on sisi 10 päeva aega.
Täna lähen ise kohale. Värvin huuled punaseks ja lähen. Võite teha ennustusvõistluse kommentaarides , kas saan varem aja kui neljapäev või mitte :D
Mul on ülevaatuspunktidega oma kogemustepagas. Mida lühem seelik, seda kiiremini saad läbi :D
Isegi pisivigadega nagu puuduv tõkisking või üle aja läinud vahukustuti.  Kas see töötab ka siin ....eks näeme:D Ma tahaks saada aja kohe, või siis homme heal juhul :P

Kas teate, et siin riigis on kohustuslik, et autos peab olema alkomeeter...kasvõi see ühekordne, aga ette näitamiseks peab olema alati olemas.
Pean uurima enne minekut, äkki on veel mõni jabur asi, mis peab olema...näiteks tahvel šokolaadi juhuks kui veresuhkur peaks hakkama sõidu ajal langema ja uimasust tekitama :D Või pudel viina putukahammustuste vastu.

Kena kaunist suveilma :D

Kahekordne emadepäev, tuba vanni, jama ilm jne.

Minu suureks üllatuseks on Prantsusmaal ka emadepäev :D
Ok tegelikult see ei olnud üllatus. Ikka see, et ta Eesti omast 2 nädalat hiljem on. Mis mul saab aga selle vastu olla kui ühte sündmust minu kasuks kaks korda peetakse :D
No tegelikult me küll ei teinud midagi erilist. Lihtsalt sain kaardi ja soojad kaisutused, aga sellest on enam kui küll.
Prantsuse emadepäev on aga homme 26.mail.















Eile tuli Gretel koolist koju ja tõi mulle salapärase näoga kingipaki. Kenad lipsud ja ära pakitud. Nii armas :D Ja seest tuli välja selline imearmas kaart. Minu esimene prantsuskeelne prantsusmaine emadepäevakaart.

Nii lahe. Kuigi kontserte siin selle puhul ei peeta vist nagu Eestis(vähemalt mind ei kutsutud :D), et iga tähtpäev lapsed koolis näitlevad ja laulavad, siis meeles peetakse ikka.
Ja see kaart on väga lahedas tehnikas muide.
Ok. All on tavaline tugev värvipaber, aga selle peale kleebitud mingi selline kihiline asi, mis koosneb nagu kahest tugevast libedast paberikihist, mille vahel on nagu svammikiht.
Et siis õpetaja oli ette teinud juba sinna sisse südamekujulise lõike ja lastel jäi üle krepp-paberitükke sinna noaotsaga sisse pikkida, et moodustuks meelepärane süda.

Peale veel ise kirjutatud tekst ja sees välja prinditud luuletuseread.

No nii nunnu:D Mulle väga meeldis. Ja see pakend seal ümber....väga lahe igatahes.


Ja veel üks asi eilsest päevast. Olen vist enne ka maininud, et meil on Eestiga võrreldes nüüd poole väiksem elamine. Lapsed on sunnitud siin tuba jagama. See olukord on aga vahel täiesti väljakannatamatu. Pubekas ja peaaegu pubekas...mõlemad veel plikad...samas toas... võrdub katastroof/kisa/kaklus/ pidev möll.
Läksin eile poodi toidu järele ja tagasi tulles avanes mulle selline vaatepilt:

Gretel oli endale oma toa leidnud ja nautis seal lausa mitu tundi privaatkino :D
Naljakas jah. Aga tegelikult oleks hädasti vaja ükte kasvõi imepisikest tuba juurde. Samas siit ära kolida ka ei tahaks. Koht on lausa imeline tegelikult.
Raske.
Ma oleks nõus kolima juba elutuppa ja andma oma magamistoa ära, aga härra abikaasa seda mõtet ei toeta. No tegelt vist ei peagi toetama. Ma lihtsalt tahaks rahu ja vaikust.







Ja kolmandaks ma suutsin ära kustutada ja täiega pekki keerata oma käsitöö kodulehe. Seda lihtsalt enam ei ole. Keerasin mingi koodi pekki ja haihtus. Eilse päeva katsetus uut luua läks kõik vett vedama. Proovin täna uuesti. Kui lastakse. Teatavasti on täna laupäev ehk kooli pole ja tahetakse arvutit kasutada.
No pean siis vist ära mainima ka meie purunevate ekraanide järjejutu uue osa. Lühidalt oli arvuti klaviatuuri peal üks sõrmus ja arvuti suleti. Tulemus puru ekraan.
Kokkuvõte: purunenud perepildi klaas, tahvelarvuti displei. teise tahvelarvuti klaas, minu telefoni klaas ja nüüd läpaka displei.

Ps. Võtsin pildid katkise klaasi alt raamist ära. Tekkis selline tunne ükspäev, et neeed mõrad seal meie nägude ees tekitavadki seda pasaladu. Ma vahel usun kummalistesse asjadesse.


Pps. Õues on jätkuvalt täiesti sitt ilm. See pole enam halb ka, vaid ajab ropendama lausa. Külm ja vihm ja prognoos pole veel pikemas perspektiiviski jõudnud selleni, et me soojus tagasi tuleks. Kohalikud ütlevad, et nad ei mäleta oma siin elamise ajaloo jooksul niisugust külmalainet.
Eile hommikul oli õues vaid +4 C. Hullumeelne. Täna hommikul on isegi veits kurk kähe ja nina tatine. Ja seda peale 28C sooja, mis oli 2 nädalat tagasi. Mine hulluks.

Tsau!

Ppps. Ja kui keegi avastab, et mul eesti keel lonkab, siis ma tavaliselt kirjutan kiiruga. Aju ei jõua näppude liikumisele järele ja nii vead tulevad. Ehk kokkuvõtlikult ma pole loll vaid laisk hoopis, et üle ei kontrolli teksti kohe :D

Viperused

Alustame sellest kõige olulisemast. PÄIKE tuli välja hommikul ja see on minu jaoks nii oluline. Viimane nädal on möödunud hallis meeleolus ja ilma suhtes on olnud veel hallim ja külmem. Lausa vastikud ilmad. Täna tuli päike kohe ärgates. Kauaks ilmateade ei luba, aga piisab kasvõi sellest paarist tunnist, et mu enesetunnet tõsta ikka kordades.

Mõtlesin, et kirjutan teile ühe eilse seiga seoses Angelica kooliga :D
Tal pidi olema poolik koolipäev. Kui Gretel on vaba kolmapäeviti siis tema käib kella 12ni ja tuleb siis koju.

Paar päeva enne seda oli tal päevikus kiri, et mingi tund vahetatakse teisega ära. Üldises korralduses ei muutunud midagi, Ikka pidi kell 12 koju tulema.
Kell 12.30 saan kõne...tere kas tegu on Ms. .....ga. Kusjuures kasutati mu elukaaslase perekonnanime. Jah, ma pole abielus  kuigi kirjutan siia, et härra Abikaasa jne. No vahet pole. Sõna elukaaslane öelda iga kord temast kirjutades, arvestades et meil on kaks last ja 15 aastat tutvust on minu jaoks veel imelikum. See selleks. Igatahes hääl telefonis küsis kas tegu on Proua ....ga. No kuna loodetavasti pole mu Härra Abikaasa endale siin maal teist abikaasat leidnud, siis julgesin arvata, et nad ikka minuga rääkida soovivad.

Järgnes segane inglise keeles purssimine millest sain aru järgnevad sõnad: teie laps, probleem. pole allkirja, peale lõunat, ei jõua tagasi.....Kas saite aru proua?

Möhh?? Täielik gemüüse. Ei saanud aru.
Peast käis veel läbi, et huvitav kas ajasin päevad segi ja tegelt oli Gretelil vaja kooli minna hoopis:D Või, et kas ta pole koolis olnudki...kuigi ta iga päev sinna viin jne jne.

Järgnes uus selgitus. Pikk, mille käigus sain lõpuks aru, millisest lapsest on jutt ja milles on probleem.
Nimelt ei olnud ma pannud tundide vahetamise teatele allkirja ja kuna seal seda polnud siis ei saanud nad last kooli väravast peale tunde välja lasta. Hoolimata sellest, et iga kolmapäev saavad tunnid sama aeg läbi ja kunagi polnud probleemi olnud varem. See üks vahetatud tund, mis ei mõjutanud mitte midagi....tekitas sellise segaduse.
Laps jäi kooli. Buss sõitis ära. Terve kantselei oli ringi jooksnud, et mis saab mis saab. Leiti inglise keele õpetaja, kes minuga räägiks. (ei taha liiga teha, aga see aksent oli nii kohutav, et ma ei saanud poolest aru mida ta mulle rääkis ja seetõttu ta pidigi 3 korda üle rääkima :D Aga prantslastele on see aksent vist normaalne, sest muidu ma küll ei saa aru mismoodi ta saab lapsi õpetada üldse sellise häälekõlaga) Teate mulle ei meeldi venelased eriti, ma pole normaalseid lihtsalt kohanud. Aga mulle meeldib nende häälekõla kui nad inglise keelt räägivad. See on nii puhas ja selge, hoolimata sellest et nad ise põrisevad ja susisevad oma emakeeles. Või olen ma lihtsalt paari hea eksemplari otsa sattunud. Vaadake või eurovisiooni vene lugu. Kui näeks niisama kohtuks, ei arvaks elus et on venelane.

Ok loo juurde tagasi. Ei ma ei vingu. Tegelikult poleks nad olnud üldse kohustatud mulle tõlki leidma. Nad oelks võinud helistada, prantsuse keeles ette vuristada ja toru ära panna, aga nad ei teinud seda. Kuigi ühel hetkel ma kaalusin ka seda, et öelda et rääkige palun prantsuse keeles, ehk saan paremini aru. Aga ei julgenud.

Igatahes Anks pandi istuma kooli valvuri ruumi. Pandi talle muusikat kuulamiseks. Lubati mängida telefonis, mis muidu on keelatud üldse kasutada ja pisteti järgmise bussi peale. Muidu oleks nad võinud teda kella 5ni koolis kinni hoida.

Loo moraal: igale teatele tuleb alla panna allkiri, isegi kui see tundub täielik jura.


Ja siis mainin ära veel loodusuudised.
Nimelt on meil lõpetanud õitsemise: kõik tulbid, nartsissid, õunapuud, võililled ja peaaegu ka sirelid. Sirelitest on kahju kuna need on olnud Eestis alati just minu sünnipäeval aias õide puhkenud põõsad, mis mulle nii väga meeldivad ja neil on nii hea lõhn. Kuigi palju pole enam jäänud, siis usun et nende mõne päevaga kaob viimanegi sireliõis.

Vahel käin jalutan ja mõtlen, et huvitav kas midagi suve peale ka jääb. Kõik oleks nagu õitsenud, mis õitseda saab juba.

Hetkel on puhkemas pojeng ja õitsevad iirised. Võõrasemad ka.
Rabarber ka :D

Rabarberi avastas lillepeenrast Anks üleeile. Pätsasime paar tükki ja tegime kooki. Eile majaomanikuga juttu ajades läks jutt toidule ja minu imestuseks polnud tal aimugi et see seal on rabarber ja sellest saab teha kooki. Tegin siis kooki. Sõi küll :D Kas oli kõht tühi, maitses isegi või oli viisakas. Ei tea :D
Ahjaa, ta ponud kuulnud ka midagi viinasokkidest. Kui seletasin, et kui on palavik ja muu ei aita, siis võta lahusta viin veega ja pista sokid sisse....siis järgnes kohutav naeruröögatus, et ja mis edasi ...joo koos sokkidega või :D:D:D Tüüp niimoodi naeris, et hea et piss püksi ei tulnud:D Selgitasin siis et sokid ikka jalga ja palavik alaneb :D Kasutasin seda ise ka siin paar kuud tagasi kui Gretel oli kõrges palavikus ja paratsetamool ei aidanud enam.

Kuum piim meega oli ka tema jaoks ilmaime :D

Meil on alati igasugu teemad, mi jutu käigus välja kooruvad, nii viinasokid, rabarberikook kui muu kummaline :D


Mis puudutab aga toitu, siis kunagi ei tea kas meeldib või mis nad meie toidust arvavad. Kui tegime detsembris sünna lauale kartulisalati, sisi proovisid vähesed. Üks teatas,e t ah jah tean küll, see on see venelaste salat, mida nad teevad. ?????. Siinsed inimesed vaatavad meie kartuli-kastme õhtusööki nagu ilmaimet :D Või frikadellisuppi.
Muide siin ei ole olemas ka purgisuppe nagu meil eestis Salvest teeb. Et lähed ja ostad purgi hernesuppi ja toit valmis, Eestis ma tegin seda ikka vahel kui üldse aega või viitsimist polnud vaaritada. Siin nad vaatasid mind nagu lammast kui küsisin purgisuppe :D
Mingeid pakisuppe..püreesupid siis, neid on lademetes, aga meile ei meeldi. Selline ebamäärane roheline plöga, ei mingeid tükke ega aimu mida sööd. Või siis punane, või oranz.  Tetrapakkides liitristes nagu mahla müüakse. Nii et keedan ise suppi. Mu suure armastuse..köögikombainiga.... on isegi boršši teha käkitegu.


Nüüd kõik
Koduleht vajab ka hoolitsemist ja midagi uut on valminud, mille pildid vajavad presenteerimist.

Lehva lehva

Juhin tähelepanu, et fotol ei ole pojengid nagu ma ise arvasin kaugelt vaadates. Need on TULBID. Minesta või ära kui ägedad. Ma pole selliseid varem näinud (seoses nende lillesortide presenteerimisega sain emalt soovi paarile lillesibulale :D ka neile nartsissidele mida kunagi näitasin kus ühest varrest tuli 5 eri õieoksa. Aga Thonon-les-Bainsi kesklinna platsile minna tulbisibulaid pätsama on vist sips riskantne tegu :D Seega sorry, aga hetkel ei saa ema!)

Kohaloleku kontroll

Oleme jätkuvalt olemas. Ei ole ära kolinud. Ei edasi ei tagasi.
Kummaline, milline on kohati inimeste kahjurõõm ja mõttemaailm. Miks arvatakse, et kui üks uks sulgub ja on raskused, et siis kohe peaksime hakkama kotte kokku pakkima ja kolima. Ei koli! Pole kavatsustki.

Kõigest ma ei räägi, aga veidikene annan ülevaadet.
Paar nädalat tagasi tuli väiksem laps koolist koju ja andis mulle kirjakese. Tegin lahti ja pidin ümber kukkuma. Nimelt oli see õpetajate otsus jätta Gretel klassi kordama. Sain kreepsud. Minu tubli laps, kellega pole olnud mingit muret õppimisega, kes on olnud peaaegu viieline kogu aeg ja nüüd,..jääb klassi kordama. Koledamalt väljendudes...jäetakse istuma.
Vaatasin seda paberilehte mitu päeva, närvid täiesti läbi. Rääkisin lapsega ja seletasin mis võib juhtuda. Kommentaar oli järgmine: mind ei huvita mis nad arvavad, kui jään istuma, siis ma enam kooli ei lähe! Ja punkt.
Arvestades tema iseloomu on sel lausel ka tõepõhi all...ega ta ei lähegi. Kujutasin juba ette kuidas tirin teda kõrvust kooli poole nutu saatel. Ta jääb taas ilma oma õpetajatest ja tekkinud sõpradest ja tembeldatakse lolliks, kes ei saa hakkama. See oli ka lapse enda arvamus asjast.

Kirjal oli ka juures lause, et kas nõustun või ei ..otsus peab olema tehtud 15 päeva jooksul. Seega kogu see 2 nädalat koolivaheaega möödus mul nagu sütel. Pühapäeva õhtul enne kooli algust panin siis oma nõusoleku. Nutt tuli peale lausa.

Järgmisel hommikul  viisin suurema lapse kooli ära ja autos muudkui mõtlesin sellele. Jõudsin koju, võtsin paberi ja muutsin ära. Mina sellega nõus ei ole. Tehku mis tahavad. eks näis mis saab. Saatsin kooli paberi ära ja jäin ootama mis juhtuma hakkab. Ei juhtunud midagi. Terve nädal mitte ühte piiksu ka . Siis aga ühel päeval ütles keelekooli õpetaja, et nad tahaks tema tavaõpetajaga minuga kohtuda ja asjast rääkida,

Kohtusime...rääkisime.
Selgus tõsiasi, et ta ei jäägi tegelikkuses istuma. Nad ise olid selle jama kokku keeranud sellega, et panid ta paberite järgi kõrgemasse klassi. Tegelikkuses oli ta kogu selle aja järgimud oma võimetele vastavat programmi ja olnud klass allpool. Minule loomulikult seda ei öeldud ja ise ei saa siin millestki aru, lihtsalt nii teistmoodi on see koolivärk.
Selle teadmisega kaasnes ka uus hea uudis, ta jääb ju siis oma pinginaabriga kokku. Mul oli nii hea meel, et lausa pisar tuli silma.
Jah muudkui pisarad. Olen viimasel ajal nii emotsionaalne, et muudkui lahistaks nii õnnes kui õnnetuses.
Õpetaja pidi muutuma nagunii. Keelekooli õpetaja jääb samaks.
Probleeme pidi olema lugemisega ja julgusega rääkida. Ta ei julge öelda valesti asju ja siis vaikib täiesti. Täiesti vastupidine sellele, mis kodus toimub :D Õpetajad aga seostavad seda madala enesehinnanguga. Mina mitte. Mul ongi täiuslikkuse poole pürgivad lapsed. Nad ei taha vigu teha. No saan aru jah, et tegelikult peaks, aga saan ka lastest aru...eks prantslastel on tõesti naljakas kui me siin nende moodi põristada püüame:D Ja lapsed on nii tundlikud selle üle kui keegi naeru kihistab sel ajal kui keegi teine suu lahti teeb, et midagi öelda püüda.

Samas kiideti, et viimaste nädalatega on näha olnud silmapaistvat arengut ja julguse ja osavõtlikkuse kasvu. Loodame, et läheb ainult tõusuteed.

Seega kokkuvõte. Ta jätkab oma sõpradega. Istuma jääb ainult paberite järgi, tegelikkuses mitte ja õpetaja vahetumine oli nagunii tulemas kuna praegune õpetaja võtab uuel õppeaastal endale uued pisikesed.

Rohekem täna ei räägi midagi. tegelikult on öelda küll, aga kõike päris ei saa ja ei sobi ka. Kunagi kirjutan lähemalt ka sellest kui õelad võivad inimesed olla ja kuidas lihtsalt kasutatakse ära seda, et oled võõralt maalt ja vajad abi ning solgutatakse sind nagu soolikat arvates, et teed täpselt nii nagu tahetakse ja hüppad sinna kuhu näidatakse. Sest sul ju pole muud võimalust. On küll.
Kahjuks või õnneks aga ei osata arvestada seda, et oleme eestlastele omapärase põikpäisusega võibolla veidi tugevama iseloomuga kui siinsed. Kui oled pidanud tulema toime raskustega pikka aega, siis vahel ajab lausa inimeste lollus naerma.
Kuidas nüüd öelda nii, et oleks arusaadav:

Meie eestlased sööme muresid hommikusöögiks :D (Prantsased söövad saia. See meie erinevus ongi :D)



Ps. Tegelen hoogsalt oma käsitööga. Loodud on Esty veebpood: http://www.etsy.com/shop/HandiCraftbyJane , Facebooki lehel: https://www.facebook.com/HandiCraftbyJane  üritan samuti teha aktiivset tööd. Need kohad on ka näha mu siinse blogi parempoolsel ääreribal.
Näha võib mu töid ka Pinterestis.

Hetkel loon oma blogi, mis on ilge raketiteadus...arenen juba mitu päeva.

Aadress saab olema siin : http://handicraftbyjane.wordpress.com/

Ja kui keegi loeb ja näeb midagi, mis silma riivab, siis ootan teie kommentaare, et asja parandada. Loomulikult võib julgelt anda ka soovitusi, kuidas ja mis võiks muutuda ja mida lisada jne. Ma olen üks suur kõrv. Lausa kaks suurt kõrva.




Lõpuks meeleolupilt ka , muidu on liiga kuiv tähejada ainult. Fotod tehtud eelmisel nädalavahetusel Šveitsis Genfis.

Antud foto emotsioonide selgitus. Nagu näha on tegu Louis Vuittoni poe vaateaknaga. Gretel ei osanud midagi asjast arvata. Angelica aga oli just näinud mannekeenide seljas olevate asjade hindu :D:D:D
Kleit 3400 ja mantel 2900 chf. Ehk eurodes siis vastavalt 2720 EUR ja 2400 EUR.

No ma vaatasin sama näoga. Visake mulle sota ja ma õmblen samasugused :P


Tsauka!

Olen elus jätkuvalt, aga vaevaliselt. Alanud on järjekordne periood elus, kus pasalaviin matab su enda alla ja paneb tõsiselt mõtlema kas üldse on jaksu täiskäik edasi minna. Kohati on täiega käegalöömise tunne. Kopp on ees.  Igalt rindelt tuleb ainult jama kaela. Teeks nagu kõike ja mitte midagi korraga. Nagu jookseks vastu tuult kohapeal.

Lause, et : küll kunagi on kõik hästi ja siis veel naerate kõige juhtunu peale.........hetkel ei aita. Kõik tundub tume.


Kohtume taa siis kui tundub taas heledam...tulevik.

Käsitööfoorumi kätššš...

Täna on parem päev. Kuigi igasugu teemad on üleval, siis eile sain siiski midagi ära tehtud. Sain Etcy.com keskkonda oma veebipoe asutatud. Hetkel oma päevavarjuga, aga küll ma asju lisan. Algus on tehtud. Pool päeva kulus, et see pood asutada, oma krediidiandmed paika panna, bännerid ja logod aretada, kirjeldused kirjutada. Hetkel on algeline siis olemas.

Käisin jooksmas- kiirkõndimas ka. Mõjus ilmatumalt hästi. Füüsiline enesepiinamine on vahel väga hea :D


Nüüd aga käsitöölöömast. Nimelt on Facebookis üks tore käsitöö müügileht. Eestlased ajavad seal oma asja ja müüvad oma tooteid. Kunagi oli hull möll hindade üle, et kes mis hinnaga müüb ja miks müüakse liiga odavalt. Seejärel löödi seal kord majja, ehk kehtestati tsensuur :D Reegel : Keegi ei tohi enam hindasid kommenteerida. Iga inimene teab ise palju küsib.  Siis oli mingi toode müügis, ma ei mäleta küll mis täpselt, aga oli ääretu lahe ja hind olematu. Kirjutasin kommentaari, et mega ilus aga palun väärtusta oma tööd.....sain mööda päid ja jalgu, et mis see minu asi on. Olin siis vait. Kuni eilseni :D Eile lahvatas taas teema ja seekord polnud enam mina selle algataja.....õnneks. Oi mul oli hea meel.

Tuleb kahjuks tõdeda, et käsitööliste seas on nii palju LAMBAID. Lambaid, kellel pole mingit enesehinnangut ja kes arvavadki, et nad on siia ellu loodudki virelema ja märtrit mängima. Kui inimene koob nädalaid linikut, mille läbimõõt on 1.5 meetrit...väga kaunis töö muide......ja küsib selle eest 30 eurot, siis see oli viimane piisk paljude karikasse.
Esiteks kulub sinna juba poole raha jagu materjali, pluss need töötunnid, viimistlus jne. Kasum? Ma ei tea....Palk? 10 senti tunnis?

Ja nagu inimesi, nii ka arvamusi. Kui ma ka kunagi mõtlesin, et teeks sest meeldib ja saaks, mis saab, siis nüüd see enam nii pole. Ma tean, mida ma oskan, ma tean, et ma teen asju korralikult ja hingega, et mu tehtu on kvaliteetne ja ma näen vaeva......

On kahte sorti inimesi. Need kes teavad, mis on käsitöö ja mis see maksab ja ei vingu kunagi. Ja need, eks ei tee vahet kas asi on heegeldatud või kootud, naturaalsest materjalist või mitte ja ALATI on see nende jaoks liiga kallis.  Või siis veel hullem, vinguvad, virisevad ja tingivad ja lõpuks ei osta asja ikka sult ära.

Kas teate, et Türgis võib sellise asja eest tappa saada. Tean juhtumit kus üks tuttav läks endale mingeid Adidase või taolise dresside hinda alla kauplema...kauples juba 50 % odavamaks, nii et tšuks oli hari punane. Proovis ja kägises seal pool tundi ja siis jalutas minema, et ei taha ikkagi. Olekski pidanud nahutada saama, nii ei tehta!

Ok tagasi teema juurde. Hakati siis arutama, et palju tuleb tunnihind kui nii müüa ja  miks solgitakse turgu. Siis lisandusid need, kes ütlesid et nendelt ei osta keegi midagi isegi paari euroga. No ma ei tea...nende oma viga ma arvan...Ja ma ei taha olla üleolev...ma tean kuidas inimesed Eestis elavad ja millist vaesust on, aga midagi sealt välja ronimiseks ka paljud ei tee. Üks inimene lausa nahutas teisi, et paar eurot on tema jaoks hunnik kiirnuudleid ja teised peaks vait olema. Minupärast söögu siis oma nuudleid, mulle tundub, et areneda ta ei taha paremuse poole, või ei oska...või mõlemat.
Ja muide kiiruudleid ...just neid Maxima odavaid 17 senti pakk sõime me ise ka Eestis. Need olid vahepeal laste lemmikud, nii et ostsin kastiga. Odavad ja head ja kiire valmistada.

Ja siis ma kirjutasin, Kirjutasin mida arvasin. Mulle meeldib öelda, mida ma arvan. Olengi selline olnud kogu aeg. Vahel ütlen halvasti, vahel kiidan. Kumba rohkem ...ei tea...eks oleneb olukorrast :D

Minu kommentaar oli selline siis :

Oi ma lugesin seda postitust kohe huviga. Kuna eelmine kord sain peksa kui julgesin hinda kommenteerida, siis lausa ootasin kuna kellelgi veel hari punaseks läheb. Kusjuures mõnes välisriigis on tõesti poes asjad odavad. Ise olen Prantsusmaal ja poes on tõesti tihti laua kõik kaup -80%. Aga see ei ole käsitöö. Käsitööpoed on eraldi ja asjad seal on kallid. Ja miks peaksin mina siis müüma kiirnuudlipaki hinna eest. Võtsingi seisukoha, et minu töö maksab ja tegin omale internetipoe , inglise keeles. Ja panin asjadele enda arvates väärilise hinna. Ja kindlasti pole see euro tunnis. 
Mulle tundub, et paljudel on tõesti enesehinnang all. Ma mäletan, et kui olin veel Eestis, siis 3 aastat tagasi ma tegin suvemutse 5 eurot tk ja ma ei jõudnud neid ära heegeldada. Talvel tegin lapse klassikaaslastele ja vanematele kindaid- salle. Lasteaialapse kasvatajatele jõulukingituseks soojad komplektid. Tellimusi oli nii, et kudusin veel 23. detsembri õhtul. 
Samuti on minu meelest asi isikupäras. Tihtipeale võetakse kellestki eeskuju ja siis läheb vorpimiseks. Võtame või satsisalli. Minu arvates pole maailmas jõledamat asja kui see käkk. Ometi läks asi täiesti käest ära, äkitselt olid kõik satsisallimeistrid ja müüjad. Ei midagi uut ja huvitavat, tuust tuustis kinni. Ehetega ama asi, kuigi viimasel ajal on tulnud palju uusi ja huvitavaid ja oma isikupäraga ehteloojaid, siis mõnda aega tagasi oli lahti ehtebuum. Iga inimene kes oskas pärli taha konksu panna, oli käsitööline. 
Ja mu viimase aja suur töö oli kududa imepeenikesest lõngast pitssall. Selleks kulus terve kuu õhtud. Pikkust sai ligi 2 meetrit ja kootud sai 1400m meriinolõnga. Andke andeks kui ma nüüd liiga teen kelellegi aga mina arvan, et selline sall ei tohiks mitte 20 eurot maksta  Mina paneks sina number ühe ette. Siis on enamvähem töö vääriline hind.Arvan, et igale tööle leidub soovija, tuleb vaid ta leida. Miks võib Bueberry bränd müüa kootud palmikutega kampsunit 480 euro eest....ja arvate et ei osteta või? Saan aru, et ma pole maailmakuulus disainer, aga igaüks võib ju selleks saada.
Vaadake või viimases "PEaltnägijas" esitletud eesti neidu, kelle tooteid müüakse 17 eri riigis. Disainib, teeb ja loob midagi uut ja huvitavat. Teenib ja ei vingu sugugi, et keegi osta ja liiga kallis on. Järelikult on inimestel raha küll.

See oli puhtalt minu isiklik arvamus. Kes arvab teisiti, palun. Kaklema ei hakka!
Ja ma tean väga hästi kui vaeselt paljud eestlased elavad.

Arvasin, et saan avaliku halvakspanu osaliseks, aga selle poole päevaga mis mu postitus on seal sel kujul seisnud, on tulnud üsna palju toetust mu seisukohale. Muidugi on ka neid kes ei toeta, aga mina ei kakle.
Mina tahan, et mul hästi läheks ja loodan, et kui mõõn nüüd mööda läheb mu sisemuses, siis ma saan ka midagi saavutatud.


Ja tänud keelekooli soovituste eest. Asjad on uurimisel. Palju kirju saadetud ja veebilehti külastatud.
Anname sellele konnakeelele säru!