Olen elus jätkuvalt, aga vaevaliselt. Alanud on järjekordne periood elus, kus pasalaviin matab su enda alla ja paneb tõsiselt mõtlema kas üldse on jaksu täiskäik edasi minna. Kohati on täiega käegalöömise tunne. Kopp on ees. Igalt rindelt tuleb ainult jama kaela. Teeks nagu kõike ja mitte midagi korraga. Nagu jookseks vastu tuult kohapeal.
Lause, et : küll kunagi on kõik hästi ja siis veel naerate kõige juhtunu peale.........hetkel ei aita. Kõik tundub tume.
Kohtume taa siis kui tundub taas heledam...tulevik.
Pai-pai!
VastaKustutaAga sa parem tee vastupidi - ära tule tagasi siis, kui taevas selge, vaid vala kõik siia välja. Kõigest ja kõigist, mis seda pasalaviini tekitab. Usu, hakkab kergem.
Ma tean, et sellisel hetkel ei aita eriti mingid lohutussõnad. Kui on tunne, et kõik kisub viltu hoolimata sellest, mis ise ette võtad või kas üldse midagi võtad. Aga ma mõtlen teie peale, sest heade mõtete jõusse ma usun. Saadan siit iga päev portsu häid mõtteid teele!
VastaKustutaMa ühtin samuti Maavillase ja Udupeaga (üsna koomiline paar niimede poolest :). Eks see pasalaviin käib meist kõigist aegajalt üle ja mõnikord sellest välja siplemine võtab kauema aega kui testel kordadel aga võib olla tõesti kui sa siin ennast välja valamas käid siis läheb rutem mööda. Me siis omakorda saadame palju positiivseid laineid ja päikest sinu poole teele ja ehk nii sa saadgi vabaks :)
VastaKustutaPea vastu ja jätka oma imelist näputööd :)
Minu poolt ka head mõtted ...
VastaKustutaKõlab väga kulunult, kuid ausõna, kõik läheb jälle joonde! Olen just viimasel ajal rohkem selle peale mõelnud, kuidas kõik jamad ja mured ja ei tea mis, on minu jaoks lõpuks ikka mingi lahenduse saanud. Kas see alati on olnud see, mida ootasin või tahtsin, kindlasti mitte. Kuid kõigest saab viimaks üle. Ole ainult hästi tugev ja usu endasse!
VastaKustutaMinul aitas ükskord ühe väga hullu ja pikalt kestnud jama sees natukene kergemalt hingama hakata see, kui ma lubasin endal peas läbi mängida selle kõige-kõige-kõige hullema stsenaariumi. Muidu ikka ei tahtnud seda nagu mõtetesse lasta, aga siis panin veel vunki ka juurde, et ikka nii hull variant oleks kui üldse olla saab. Seda niimoodi läbi mängides sain aru, et isegi kui see kõige-kõige-kõige hullem juhtub, siis tegelikult läheb elu ikka edasi ja küll ma vaikselt taastun ja tasapisi taas riismed kokku korjan. Ja see teadmine andis palju vabama hingamise, enne oli murekoorem mu maa alla vajutanud.
VastaKustutaMõnikord ei peagi tuuleveskitega võitlema - mõnikord peab. Hinga rahulikult sisse ja välja ja katsu välja mõelda, et mis juhtub kui korraks võitlemisest pausi võtad.
Igal juhul vaprust ja vastupidavust ja üks tõsine soe kaisutus sulle.