pühapäev, 14. jaanuar 2018

Lapse tantsutrenni jutu järg

Küsiti kui vana see vanainimene siis on? No mina olen 34. Sõna vanainimene oli veidi ikka najaga pooleks. Minu jaoks lihtsalt on praegune rasedus olnud raskem kui need kaks kokku, mis olid kahekümnendates.


Kuna mulle on mitu korda meelde tuletatud, et ma jätsin tantsutrenni jutu pooleli, siis sorry....Kirjutan nii täpselt kui enam meeles on, aga ülevaade tuleb.

Läksin mina siis kokkulepitud ajal koosolekule. Kohal oli kokku ca 10 lapsevanemat. Viimane koht mis vaba oli, oli kahe treeneri vahel. Omanikupiiga oli välismaal end täiendamas ja teda esindas tema ema. Kuna ta tutvusta end kui erivajadustega laste õpetajat ja käitumisteaduste spetsialisti, siis saan ehk aru, miks minusse kui idiooti suhtuti. Hea et kohe pabereid hullarisse ei saanud.

Jutt algas sellega, et kõik on ikka nii tublid ja tore ja kuidas kõike on vaja tellida. Kuidas kõik riided ja jakid ja märkmikud pole kohustuslikud vaid vabatahtlikud sunniviisilised. Kuidas treeneritel silm puhkab kui nad näevad lapsi samasugustes riietes jne.
Trükki oli saadetud ka tantsukooli märkmik. Kui üks ema küsis, et mis see maksab ja mis eesmärki täidab, siis omaniku emme kokutas ja ütles, et noh hinda ei tea, alles trükitakse ja lihtsalt ilu pärast võib ka midagi olla.

Jõuti ka teemani, et miks lapsevanemad omavahel üldse julgevad arutada tantsukooli teemasid ja nii pole ilus. Et peaks ikka omanike poole pöörduma. Et on ju iseenesest mõistetav, et tantsukoolis käimisega kaasneb HULGALISELT kohustusi.

Ja see sõna, ISEENESESTMÕISTETAV oli minu signaalrakett, mille peale plahvatasin. Veidi kõrgendatud häälega pöördusin treeneri poole ja küsisin, et mis nimelt on iseenesest mõistetav. See, et kutsutakse trenni maksumusega 35 eurot ja paar nädalat hiljem esitatakse eelarve lisa 600+ eurole????????????????

Treener pööritas silmi ja teatas,e t temal pole üldse vaba aega ja kõik laupäevad on kinni ja tantsukool seda ei hüvita. Kaks küsimust plahvatas minust välja. Mis see peaks olema lapsevanema mure....treeneer ise ju paneb need võistlused kirja....jätku siis midagi vahele....krt see on tema amet ja kirg...
Teiseks pöördusin omaniku emme poole, et miks ei hüvitata treenerite kulusid? Kas tantsukoolil ei lähe eriti hästi? Lubage mainida (naerda) tegu on MTÜ-ga.

Suud olid kinni veidi aega.

Siis sain ühisrünnaku. ET ei maksa üldistada ja kui mina lapsevanemana ei ole maksevõimeline, siis pöördugu ma omaniku poole ja rääkigu oma vaesusest :D Et nad võivad mu lapse kavade õppimisest välja lülitada. Nagu mida kuradit.....mida siis ta seal üldse teeb?

Igatahes ma ei viitsinud enam. Lapsevanemad olid vait ja ilmselgelt häiritud. Hea et see läbi sai. Minu laps seal enam ei käinud. Plikale saadeti hiljem veel kiri, et miks me ikka ei räägi oma probleemidest jne....Täielik ahistamine.

Lõpetasime lepingu.


Nüüd käib mu piiga teises tantsuklubis. Klubis kus treeningud on sama hinnaga, treeenerid ei esita mega eelarveid ja kiidavad. Eelmisest nädalast sain kirja, et kuna ta on nii võimekas tantsija, siis tõstetakse ta edasi raskemasse gruppi. Lisakuluna pidin maksma 25 eurot kostüümiraha. Oleme mõlemad rahul.

Loo lõpp.

Kindlasti oli veel midagi, aga kuna kuid möödas ja ma peast täiega rase, siis kõik ei meenu....ehk ongi parem.


Ps. Kas tänapäeva naistel on kõikidel tissid keset keha koos? Käisime täna plikaga rinnahoidja otsingul ja ma ei tea, mis kuradi lõiked need on. Mul on küll kaks rinda eraldi, aga rinnahoidjad poodides mõeldud mingitele imelikele kel need koos keha keskel. Tehku siis kohe üks suur mügarik kuhu sisse kokku lükata :D

neljapäev, 11. jaanuar 2018

Paluks rohkem positiivsust...

Kuigi ma oma blogis suhteliselt palju vingun, siis pean end siiski positiivseks inimeseks. Tundub lihtsalt, et negatiivsed asjad jäävad kuidagi meelde või tahaks oma muret jagada. Vanasõna soovitab küll rõõme jagada, aga kuidagi nii kukub välja.

Tänane päev ja hetked, kus olin õnnelik/rahul/positiivne.

1) Hommikul ärkasin ja õues sadas lund. Nii äge!
2) Auto läks käima (eile jamas ja ma nii kartsin, et mis ta hommikul teeb)
3) Leidsin uue soojaveeboileri päris soodsa hinnaga ja just lõppes selle paigaldus. Nüüd istun ja ootan, et vesi soojeneks ja saan nõud ära pesta.
4) Kuigi arvasin, et mu nõudepesumasin on vaja ära visata, siis proovisin käivitada teist programmi ja hetkel töötab. Kui see 60C pesuprogramm on õhtal, siis kasutaks 70C ja hoiaks kokku hetkel ja ei peaks 400 eurot uuele kulutama.
5) Eesti Energia pakub elektri börsihinna vaatamist tunniajalise täpsusega. Vahepeal oli mul mingi teine äpp, aga see lakkas töötamast. Saan taas jälgida kuna suuremad masinad pesu pesta ja kuna ei tasu. Elektriarved on meie majas kindlasti koht kus saaks kokku hoida.
6) Leidsime peale pikka vaagimist oma koerabeebile uue kodu. Nüüd saame kindlad olla, et ta saab üheks väga õnnelikuks ja armastatud koeraks. Pühapäeval anname uutele omanikele üle.


Viimasel ajal mulle tundub, et uudistest nii telekas kui raadios tuleb ainult halba negatiivset energiat. Olen uudiste vaatamisest loobunud. Kogu aeg käib mingi kisa ja kaklus. Kus on head uudised? Ned ju on ka. Seevastu Härra peab kõik uudised ära vaatama. Üsna tihti ma lähen lausa vihale ja panen klapid pähe ja kuulan mõnusat muusikat. Kas teadsite et Tina Turner on laulnud sisse päris pikki mantraid? Mulle oli täielikuks uudiseks see.  Nii hea lõõgastuda. Miks mind peaks huvitama, kes täna midagi varastas või et Savisaar taas kohtusse ei jõudnud ja jätkuvalt lolli mängib. Elagu oma elu!

Ja, et ikka foto ka oleks ja midagi vaadata, siis näitan Teile mis oli minu detsembrikuu uus müügiartikkel. Heegeldatud päkapikud. Päris paljud lapsed said sellised endale jõuludeks.

kolmapäev, 10. jaanuar 2018

Väsinud, paks ja tujukas

Pidin siin hakkama usinasti blogima. Tegelikkus on aga see, et olen suur, paks, laisk ja lohakas. Tegelikult ma pean end keskmisest ilusamaks, tublimaks, targemaks ja ettevõtlikumaks.

Võtan tähtsamad asjad kokku mis paari kuu jooksul toimunud on.

1) Jätkuvalt rase. Tänase seisuga 33 nädalat täis, seega 7 nädalat veel jäänud. Kõnnin nagu rase part, öösel magada ei saa, selg valutab. Sõbrana, kes sünnitas ise 2 nädalat tagasi ütles väga tabavalt, et vanainimestel ei tasu lapsi saada. ehk siis üle 30 aastastel. Võrreldes rasedusega 20 aastasena on see piinapink.
Suurematest asjadest on olemas häll, vanker, beebimonitorid ja lamamistool. Ühe paki pamperseid tõin ka poest koju. Kuiddagi imelik oli neid seal valida, aga hakkama sain.

2) Kaklesin suurema tütre tööandjaga, asi läks väga kurjaks. Tema kahjuks ma tunnen tööseadust ja lajatasin nii kõvasti kui jõudsin. Tema niuksus, mina võitsin. Ei tehta liiga siin alaealistele.

3) Mu seesama suurem tütar on nüüd täiskasvanud inimene. Detsembri lõpus täitus 18 eluaastat. Aru ma ei saa kust ta siia majja sai, mina olen ju 25ne :D

4) Meie tüdruk koer ja poiss koer said omavahel beebikoera. Ühe ja ainsa. Täpselt isa suust kukkunud poiss. Juba sel nädalavahetusel loovutame ta uutele omanikele. Olin koera poegimise kõrval parajas paanikas, arvasin, et saan ise ka omadega maha :D Poleks eales arvanud, et ühe koera suust sellised hääled tulevad.

5) Noorem plika kandideeris vahetusõpilaseks Tallinna kanti ja sai nõusoleku kaheks nädalaks sinna minna. Hetkel vajame aeg, et kuupäev paika panna.

6) Vanem tütar teatas, et tema sõidab Londonisse paari nädala pärast. Tore teada. Aidaa :D

7) Soojaveeboiler hakkas elektrit andma. Arvasin, et uut pistikut vaja. Selgus, et uut boilerit ja torusid jne. Homsest läheb ehitamiseks.

8) Nõudepesumasin läks katki. Olen uue otsingul.

9) Täna ei käivitunud enam auto. Diagnoosin dr. Google abiga mida olen ka varem teinud. Peale 15 minutit läksin õue ja panin auto käima. Nii naiivne ei ole, et ravisingi terveks, aga tean, et mul on vaja nüüd ABS andurid üle ontrollida ja kui see ei aita, siis võib asi olla piduri anduris. Just nii targaks olen saanud palju autosid omades.


Hetkel kõik. Palju häid asju ka korraga ei saa.

teisipäev, 3. oktoober 2017

Peast rase

Jube piinlik on olla. Teate, ma olen seoses rasedusega täiesti ära keeranud. Varasemalt pidasin end üsnagi targaks inimeseks, aga nüüd on karauul. Ideeliselt olen muutunud lambaks ja kõige hullem on ise kõrvalt aru saada, et aju asemel on hallollus.
Näiteks kui ämmakas küsis mult, kuna ja mis kaalus mu lapsed sündinud on ja ma selle peale maigutasin. Ma olen seda alati une pealt teadnud. Või kui ma topin kohvipakki külmikusse või sõidan autos turvavööta sest mu käekoti sang on ju üle õla( ja seda korduvalt). Või kui apteeker küsib mult sooduskaarti ja ma vaatan talle otsa ja küsin, kas sellega saab soodustust, et jah on küll olemas, kohe otsin.

Ideeliselt saate siis ka aru seoses mu blogilugejate arvu kadumisega, et peale arvu 90 999 ei tule 100 000 vaid tuleb 91 000 eksole. Ma olen matemaatikas päris hea olnud lapsest saadik, aga sorry, hetkel loll mis loll. Seega ei kadunud keegi kuskile vaid ma ise panin ainult 10 tuhandega veidi rappa.

Uudis on ka. Üleeile sain kätte oma esimese oodatud maksaka. Beebilt. Kas on jalgpallur selgub vast järgmisel nädalal ultrahelis. Või siis on üks ema iseloomuga tirts, kes teab kuna vaja jalaga vastu maad lüüa, et kord majas oleks.

Tantsutrenni postituse luban ka kohe kohe teha....kaua ma ikka teid piinan.

Ahjaa, mu noorem piiga on juuksurite võlumaailma avastanud. Segased projektid, aga nii äge.
Lugeda saate siinsamas blogis küljeribal asuvale Öko Bitch lingile vajutades.





pühapäev, 1. oktoober 2017

Kuhu jäid mu lugejad?

Tulin hurraaga postitusele jätku kirjutama. Eile pealelõunal oli mul veel mõnikümmend lugejat puudu, et ületada 100 000 lugeja piir. Praegu aga sain kreepsud. Lugejate arv on hoopis 9000 võrra ööga vähenenud. Olen nii pettunud . Kuhu jäid mu lugejad? Blogger, miks sa nii teed?
Ei tahagi kirjutada praegu rohkem.

laupäev, 30. september 2017

See on ju iseenesestmõistetaaaav?????

Ma mõtlesin ligi nädala kas sel teemal kirjutada ja täna hommikul otsustasin, et teen seda.
Nimelt on juba mõnda aega mõlemad mu piigad trennis käinud. Suuremas osas siis jõutrennis. Loomulikult treeneri pilgu all. Mu 13 aastasel on juba arvestatav muskel. Arvestatav tähendab, et suurem kui mul.

Igatahes sel sügisel mõtlesid nad, et otsivad uued trennid Tartus. Suurem vist hetkel otsustas My Fitnessi kasuks sest see asub kesklinnas. Nende liitumistasud ja lepingud on minu arvates ulme, aga suur tüdruk, ise teab. Paari kuu pärast juba täiskasvanu.

Noorem plika aga mõtles, et tahab lisaks jõusaalile ka tantsida. Ta on tegelikult selles päris hea. Leidis ta siis ühe tantsukooli. Ma nime ei kirjuta. Arvestades nende suhtumist klienti, siis ma midagi head ei ootaks sealt. Plika käis proovipäeval ja sai kenasti tantsukooli. Enne seda olime paika pannud kui palju me kulutada saame ja kuna kodulehel oli kuutasu 35 eurot, siis otsustasime, et saame hakkama. Lisaks siis jõusaali treeningutele.
Ta jõudis juba nii õnnelik olla ja rahul nädalakese trennides kui saabus reaalsus. Minu postkasti potsatas kiri kui hea meel on tantsukoolil uute õpilaste üle ja et nüüd on aeg üle vaadata eelarve. Ma oleks seda lugedes justkui jalaga kõhtu saanud. Saan aru, et sussid ja mingid kostüümid on loomulik, aga mis mind ees ootas oli karauul.
Eelarve oli 2x suurem kui trennitasu.
Täiesti arusaamatuks jäid summad, mida treener tahab lapsevanematelt selle eest et käia nendega võistustel. Tantsukool seda ei hüvitatavat ja tal olevat ka vaba aega vaja. Mainin kohe, et treener ise on see kes nii palju võistlusi broneerib. Lisaks pildistamised, muusika lõikamised, kostüümid, sussid, särgid, sukad jne jne.
Kirjutasin lapsevanematele kirja ja uurisin, kas ma olen ainus, kes kreepsud sai. Ei olnud. Päris mitu vanemat olid sama kohkunud kui mina.

Mainin kohe ära, et rahas on küsimus küll, eriti kui sa oled ette arvestanud kui suurte summadega opereerida saad. Seda, et trenni kodulehel pole sõnagi mainitud lisakulude kohta pean ma lausa tarbija petmiseks. Seda enam, et leping surutakse pihku enne kui oled selle info üldse kätte saanud ja allkirja aetakse taga lausa maniakaalselt.. Ja kuidas nad ütlesidki...need asjad on soovituslikult kohustuslikud.

Nädal hiljem toimus koosolek. Enne seda oli treener teada saanud meie vanemate omavahelistest vestlustest st. keegi oli need talle edastanud. Koosolekul lubati kõik sirgu rääkida ja ära seletada. Mis aga tegelikult toimus ja kuidas mind kõige lollimaks ja vaesemaks rotiks tembeldati naeratus näol, sellest kirjutan järgmises postituses.

Ja palun mulle mitte kirjutada lauset: Trenni minnes peab selliste asjadega arvestama!
Ei pea, selliste kuludega mitte. Kui ma lähen hambaarstile, siis ma ei pea talle ostma enne vastuvõttu kullast hambaravitooli. Kui mu lapsed käivad kooliga olümpiaadidel laupäeval, siis kunstiõpetuse õpetaja ei küsi minult oma vaba päeva eest raha. Ta esindab end, oma kooli ja õpilast, kes on tema käest saanud osaliselt oma oskused. See pole tüütu kohustus. Või kui on, siis on aeg ametit vahetada. Mina keeldun olemast kellegi lüpsilehm!

Lõpetuseks midagi nunnut. Ega ma niisama siin ei istu, ikka näpud käivad. Sai valmis üks beebitekike. SIIN klõpsates saab seda Etsys ka lähemalt vaadata ning huvi korral soetada.




neljapäev, 28. september 2017

Armuvalus kopra laul

Ma  pean oma sõnu sööma ja ütlema lause, mida ma ei arvanud end kunagi ütlevat. Jah, mulle meeldib selle armuvalus kopra laul. Jutt on siis Justinist. Bieberist noh. Kui täpne olla, siis see viimane lugu, milles ta tahab hullult oma endise pruudi sõber olla :D
Ja, et täiesti detailideni täpne olla, siis just see ainumas lugu. Teised mitte. Ja panin tähele, et põhjus võib olla ta hääle muutumises täiskasvanulikumaks. Enam ei ole kile tatikahääl.
Selline avaldus siis kopra kohta täna.

Teine imelik uudis on veel. Teate,ma ostsin eile endale vispli (kutsutakse vist nii). Ma ei tea kuidas ma varem nii loll olin ja ilma selleta elada sain. Maksin 1.49 Maximas selle imeriista eest ja täna muudkui vispeldan :D Hommikune pudrutegu oli nagu reklaamis: Oih,ma ei saanud ise ka aru kuidas see valmis sai :D Mannapuder, mis muidu kippus potipõhja kinni jääma oli superkohev ja mõnus ja potti isegi ei pidanud minema viskama :D

Meie pere lapsed on suhteliselt palju väiksena putru söönud. Vahepeal arvasin, et ega nad eriti enam seda ei taha ja tekkis paus. Seda enam oli üllatus kui kuskil aasta tagasi mu teismelised tulid jutuga, et hommikul võiks kaerahelbe putru keeta. Veel kummalisem oli kui paar kuud tagasi tuldi jutuga, et tahaks nüüd vist mannaputru homme hommikuks. Ja ma keedan suurima heameelega. Ega paljus mu abi enam ei vajata, aga  putru keedan ikka paremini kui nemad oskavad. Täielik egolaks :D