Käsitööfoorumi kätššš...

Täna on parem päev. Kuigi igasugu teemad on üleval, siis eile sain siiski midagi ära tehtud. Sain Etcy.com keskkonda oma veebipoe asutatud. Hetkel oma päevavarjuga, aga küll ma asju lisan. Algus on tehtud. Pool päeva kulus, et see pood asutada, oma krediidiandmed paika panna, bännerid ja logod aretada, kirjeldused kirjutada. Hetkel on algeline siis olemas.

Käisin jooksmas- kiirkõndimas ka. Mõjus ilmatumalt hästi. Füüsiline enesepiinamine on vahel väga hea :D


Nüüd aga käsitöölöömast. Nimelt on Facebookis üks tore käsitöö müügileht. Eestlased ajavad seal oma asja ja müüvad oma tooteid. Kunagi oli hull möll hindade üle, et kes mis hinnaga müüb ja miks müüakse liiga odavalt. Seejärel löödi seal kord majja, ehk kehtestati tsensuur :D Reegel : Keegi ei tohi enam hindasid kommenteerida. Iga inimene teab ise palju küsib.  Siis oli mingi toode müügis, ma ei mäleta küll mis täpselt, aga oli ääretu lahe ja hind olematu. Kirjutasin kommentaari, et mega ilus aga palun väärtusta oma tööd.....sain mööda päid ja jalgu, et mis see minu asi on. Olin siis vait. Kuni eilseni :D Eile lahvatas taas teema ja seekord polnud enam mina selle algataja.....õnneks. Oi mul oli hea meel.

Tuleb kahjuks tõdeda, et käsitööliste seas on nii palju LAMBAID. Lambaid, kellel pole mingit enesehinnangut ja kes arvavadki, et nad on siia ellu loodudki virelema ja märtrit mängima. Kui inimene koob nädalaid linikut, mille läbimõõt on 1.5 meetrit...väga kaunis töö muide......ja küsib selle eest 30 eurot, siis see oli viimane piisk paljude karikasse.
Esiteks kulub sinna juba poole raha jagu materjali, pluss need töötunnid, viimistlus jne. Kasum? Ma ei tea....Palk? 10 senti tunnis?

Ja nagu inimesi, nii ka arvamusi. Kui ma ka kunagi mõtlesin, et teeks sest meeldib ja saaks, mis saab, siis nüüd see enam nii pole. Ma tean, mida ma oskan, ma tean, et ma teen asju korralikult ja hingega, et mu tehtu on kvaliteetne ja ma näen vaeva......

On kahte sorti inimesi. Need kes teavad, mis on käsitöö ja mis see maksab ja ei vingu kunagi. Ja need, eks ei tee vahet kas asi on heegeldatud või kootud, naturaalsest materjalist või mitte ja ALATI on see nende jaoks liiga kallis.  Või siis veel hullem, vinguvad, virisevad ja tingivad ja lõpuks ei osta asja ikka sult ära.

Kas teate, et Türgis võib sellise asja eest tappa saada. Tean juhtumit kus üks tuttav läks endale mingeid Adidase või taolise dresside hinda alla kauplema...kauples juba 50 % odavamaks, nii et tšuks oli hari punane. Proovis ja kägises seal pool tundi ja siis jalutas minema, et ei taha ikkagi. Olekski pidanud nahutada saama, nii ei tehta!

Ok tagasi teema juurde. Hakati siis arutama, et palju tuleb tunnihind kui nii müüa ja  miks solgitakse turgu. Siis lisandusid need, kes ütlesid et nendelt ei osta keegi midagi isegi paari euroga. No ma ei tea...nende oma viga ma arvan...Ja ma ei taha olla üleolev...ma tean kuidas inimesed Eestis elavad ja millist vaesust on, aga midagi sealt välja ronimiseks ka paljud ei tee. Üks inimene lausa nahutas teisi, et paar eurot on tema jaoks hunnik kiirnuudleid ja teised peaks vait olema. Minupärast söögu siis oma nuudleid, mulle tundub, et areneda ta ei taha paremuse poole, või ei oska...või mõlemat.
Ja muide kiiruudleid ...just neid Maxima odavaid 17 senti pakk sõime me ise ka Eestis. Need olid vahepeal laste lemmikud, nii et ostsin kastiga. Odavad ja head ja kiire valmistada.

Ja siis ma kirjutasin, Kirjutasin mida arvasin. Mulle meeldib öelda, mida ma arvan. Olengi selline olnud kogu aeg. Vahel ütlen halvasti, vahel kiidan. Kumba rohkem ...ei tea...eks oleneb olukorrast :D

Minu kommentaar oli selline siis :

Oi ma lugesin seda postitust kohe huviga. Kuna eelmine kord sain peksa kui julgesin hinda kommenteerida, siis lausa ootasin kuna kellelgi veel hari punaseks läheb. Kusjuures mõnes välisriigis on tõesti poes asjad odavad. Ise olen Prantsusmaal ja poes on tõesti tihti laua kõik kaup -80%. Aga see ei ole käsitöö. Käsitööpoed on eraldi ja asjad seal on kallid. Ja miks peaksin mina siis müüma kiirnuudlipaki hinna eest. Võtsingi seisukoha, et minu töö maksab ja tegin omale internetipoe , inglise keeles. Ja panin asjadele enda arvates väärilise hinna. Ja kindlasti pole see euro tunnis. 
Mulle tundub, et paljudel on tõesti enesehinnang all. Ma mäletan, et kui olin veel Eestis, siis 3 aastat tagasi ma tegin suvemutse 5 eurot tk ja ma ei jõudnud neid ära heegeldada. Talvel tegin lapse klassikaaslastele ja vanematele kindaid- salle. Lasteaialapse kasvatajatele jõulukingituseks soojad komplektid. Tellimusi oli nii, et kudusin veel 23. detsembri õhtul. 
Samuti on minu meelest asi isikupäras. Tihtipeale võetakse kellestki eeskuju ja siis läheb vorpimiseks. Võtame või satsisalli. Minu arvates pole maailmas jõledamat asja kui see käkk. Ometi läks asi täiesti käest ära, äkitselt olid kõik satsisallimeistrid ja müüjad. Ei midagi uut ja huvitavat, tuust tuustis kinni. Ehetega ama asi, kuigi viimasel ajal on tulnud palju uusi ja huvitavaid ja oma isikupäraga ehteloojaid, siis mõnda aega tagasi oli lahti ehtebuum. Iga inimene kes oskas pärli taha konksu panna, oli käsitööline. 
Ja mu viimase aja suur töö oli kududa imepeenikesest lõngast pitssall. Selleks kulus terve kuu õhtud. Pikkust sai ligi 2 meetrit ja kootud sai 1400m meriinolõnga. Andke andeks kui ma nüüd liiga teen kelellegi aga mina arvan, et selline sall ei tohiks mitte 20 eurot maksta  Mina paneks sina number ühe ette. Siis on enamvähem töö vääriline hind.Arvan, et igale tööle leidub soovija, tuleb vaid ta leida. Miks võib Bueberry bränd müüa kootud palmikutega kampsunit 480 euro eest....ja arvate et ei osteta või? Saan aru, et ma pole maailmakuulus disainer, aga igaüks võib ju selleks saada.
Vaadake või viimases "PEaltnägijas" esitletud eesti neidu, kelle tooteid müüakse 17 eri riigis. Disainib, teeb ja loob midagi uut ja huvitavat. Teenib ja ei vingu sugugi, et keegi osta ja liiga kallis on. Järelikult on inimestel raha küll.

See oli puhtalt minu isiklik arvamus. Kes arvab teisiti, palun. Kaklema ei hakka!
Ja ma tean väga hästi kui vaeselt paljud eestlased elavad.

Arvasin, et saan avaliku halvakspanu osaliseks, aga selle poole päevaga mis mu postitus on seal sel kujul seisnud, on tulnud üsna palju toetust mu seisukohale. Muidugi on ka neid kes ei toeta, aga mina ei kakle.
Mina tahan, et mul hästi läheks ja loodan, et kui mõõn nüüd mööda läheb mu sisemuses, siis ma saan ka midagi saavutatud.


Ja tänud keelekooli soovituste eest. Asjad on uurimisel. Palju kirju saadetud ja veebilehti külastatud.
Anname sellele konnakeelele säru!