Kohaloleku kontroll

Oleme jätkuvalt olemas. Ei ole ära kolinud. Ei edasi ei tagasi.
Kummaline, milline on kohati inimeste kahjurõõm ja mõttemaailm. Miks arvatakse, et kui üks uks sulgub ja on raskused, et siis kohe peaksime hakkama kotte kokku pakkima ja kolima. Ei koli! Pole kavatsustki.

Kõigest ma ei räägi, aga veidikene annan ülevaadet.
Paar nädalat tagasi tuli väiksem laps koolist koju ja andis mulle kirjakese. Tegin lahti ja pidin ümber kukkuma. Nimelt oli see õpetajate otsus jätta Gretel klassi kordama. Sain kreepsud. Minu tubli laps, kellega pole olnud mingit muret õppimisega, kes on olnud peaaegu viieline kogu aeg ja nüüd,..jääb klassi kordama. Koledamalt väljendudes...jäetakse istuma.
Vaatasin seda paberilehte mitu päeva, närvid täiesti läbi. Rääkisin lapsega ja seletasin mis võib juhtuda. Kommentaar oli järgmine: mind ei huvita mis nad arvavad, kui jään istuma, siis ma enam kooli ei lähe! Ja punkt.
Arvestades tema iseloomu on sel lausel ka tõepõhi all...ega ta ei lähegi. Kujutasin juba ette kuidas tirin teda kõrvust kooli poole nutu saatel. Ta jääb taas ilma oma õpetajatest ja tekkinud sõpradest ja tembeldatakse lolliks, kes ei saa hakkama. See oli ka lapse enda arvamus asjast.

Kirjal oli ka juures lause, et kas nõustun või ei ..otsus peab olema tehtud 15 päeva jooksul. Seega kogu see 2 nädalat koolivaheaega möödus mul nagu sütel. Pühapäeva õhtul enne kooli algust panin siis oma nõusoleku. Nutt tuli peale lausa.

Järgmisel hommikul  viisin suurema lapse kooli ära ja autos muudkui mõtlesin sellele. Jõudsin koju, võtsin paberi ja muutsin ära. Mina sellega nõus ei ole. Tehku mis tahavad. eks näis mis saab. Saatsin kooli paberi ära ja jäin ootama mis juhtuma hakkab. Ei juhtunud midagi. Terve nädal mitte ühte piiksu ka . Siis aga ühel päeval ütles keelekooli õpetaja, et nad tahaks tema tavaõpetajaga minuga kohtuda ja asjast rääkida,

Kohtusime...rääkisime.
Selgus tõsiasi, et ta ei jäägi tegelikkuses istuma. Nad ise olid selle jama kokku keeranud sellega, et panid ta paberite järgi kõrgemasse klassi. Tegelikkuses oli ta kogu selle aja järgimud oma võimetele vastavat programmi ja olnud klass allpool. Minule loomulikult seda ei öeldud ja ise ei saa siin millestki aru, lihtsalt nii teistmoodi on see koolivärk.
Selle teadmisega kaasnes ka uus hea uudis, ta jääb ju siis oma pinginaabriga kokku. Mul oli nii hea meel, et lausa pisar tuli silma.
Jah muudkui pisarad. Olen viimasel ajal nii emotsionaalne, et muudkui lahistaks nii õnnes kui õnnetuses.
Õpetaja pidi muutuma nagunii. Keelekooli õpetaja jääb samaks.
Probleeme pidi olema lugemisega ja julgusega rääkida. Ta ei julge öelda valesti asju ja siis vaikib täiesti. Täiesti vastupidine sellele, mis kodus toimub :D Õpetajad aga seostavad seda madala enesehinnanguga. Mina mitte. Mul ongi täiuslikkuse poole pürgivad lapsed. Nad ei taha vigu teha. No saan aru jah, et tegelikult peaks, aga saan ka lastest aru...eks prantslastel on tõesti naljakas kui me siin nende moodi põristada püüame:D Ja lapsed on nii tundlikud selle üle kui keegi naeru kihistab sel ajal kui keegi teine suu lahti teeb, et midagi öelda püüda.

Samas kiideti, et viimaste nädalatega on näha olnud silmapaistvat arengut ja julguse ja osavõtlikkuse kasvu. Loodame, et läheb ainult tõusuteed.

Seega kokkuvõte. Ta jätkab oma sõpradega. Istuma jääb ainult paberite järgi, tegelikkuses mitte ja õpetaja vahetumine oli nagunii tulemas kuna praegune õpetaja võtab uuel õppeaastal endale uued pisikesed.

Rohekem täna ei räägi midagi. tegelikult on öelda küll, aga kõike päris ei saa ja ei sobi ka. Kunagi kirjutan lähemalt ka sellest kui õelad võivad inimesed olla ja kuidas lihtsalt kasutatakse ära seda, et oled võõralt maalt ja vajad abi ning solgutatakse sind nagu soolikat arvates, et teed täpselt nii nagu tahetakse ja hüppad sinna kuhu näidatakse. Sest sul ju pole muud võimalust. On küll.
Kahjuks või õnneks aga ei osata arvestada seda, et oleme eestlastele omapärase põikpäisusega võibolla veidi tugevama iseloomuga kui siinsed. Kui oled pidanud tulema toime raskustega pikka aega, siis vahel ajab lausa inimeste lollus naerma.
Kuidas nüüd öelda nii, et oleks arusaadav:

Meie eestlased sööme muresid hommikusöögiks :D (Prantsased söövad saia. See meie erinevus ongi :D)



Ps. Tegelen hoogsalt oma käsitööga. Loodud on Esty veebpood: http://www.etsy.com/shop/HandiCraftbyJane , Facebooki lehel: https://www.facebook.com/HandiCraftbyJane  üritan samuti teha aktiivset tööd. Need kohad on ka näha mu siinse blogi parempoolsel ääreribal.
Näha võib mu töid ka Pinterestis.

Hetkel loon oma blogi, mis on ilge raketiteadus...arenen juba mitu päeva.

Aadress saab olema siin : http://handicraftbyjane.wordpress.com/

Ja kui keegi loeb ja näeb midagi, mis silma riivab, siis ootan teie kommentaare, et asja parandada. Loomulikult võib julgelt anda ka soovitusi, kuidas ja mis võiks muutuda ja mida lisada jne. Ma olen üks suur kõrv. Lausa kaks suurt kõrva.




Lõpuks meeleolupilt ka , muidu on liiga kuiv tähejada ainult. Fotod tehtud eelmisel nädalavahetusel Šveitsis Genfis.

Antud foto emotsioonide selgitus. Nagu näha on tegu Louis Vuittoni poe vaateaknaga. Gretel ei osanud midagi asjast arvata. Angelica aga oli just näinud mannekeenide seljas olevate asjade hindu :D:D:D
Kleit 3400 ja mantel 2900 chf. Ehk eurodes siis vastavalt 2720 EUR ja 2400 EUR.

No ma vaatasin sama näoga. Visake mulle sota ja ma õmblen samasugused :P


Tsauka!