pühapäev, 9. september 2018

Kuhu see aeg kaob?

Kui muidu ma eriti ei pabistanud, et beebi sai 1 kuu ja 2 kuu jne vanuseks, siis nüüd kui ta juba ülehomme saab 6 kuud vanaks, ei saa ma aru mismoodi see on juhtunud. Eriti kahju on sellest, et kogu selle aja oleme mingite jamadega maadelnud. On see siis gaasivalu, unetus või paistes igemed. Vastik süütunne koputab õlale, et sellist nautimist ja chillimist ei ole olnudki. Samas olen teinud endast kõik oleneva, et tal oleks kõik nii super kui olla saab.
Pliks on asjalik. Rullib end mööda tekki ringi ja kõik mis kätte saab, ära sööb. Olen kabuhirmus, mismoodi ma meie segasummasuvila beebikindlaks saan kui ta jalad alla võtab. Ohte paistab nii palju. Samas eelmine laps kasvas siin majas ülesse ja ei juhtunud midagi. Kui välja arvata ninna topitud magnetid 5 aastaselt.....aga no see on midagi muud. Kõige vanem muuseas pistis täpselt sama vanana ehk 5 aastasena endale pistaatsiapähkli ninna nii et käisime erakorralises.
Eks siis olen valmis ette juba 5 aasta pärast nina valvama eriti kulli pilguga.

Iseloomu on fotolt näha, et küllaga. Täiega ema laps. Õnneks oleme tasakaalus. Mina olen kaksikud ja tema kalad ehk mõlemit topelt :D Saame hakkama.


Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar