laupäev, 15. september 2018

Ma söön su ää, ää söö söö muu...

Kui keegi veel mäletab, siis me elasime aastakese Prantsusmaal. Sellest on nüüd möödas 5 aastat. Jah, me mäletame seda ja igatseme sajaga. Mina ja lapsed igatahes küll. Nüüd on nad kasvanud nii suureks, et saavad aru kui loll tegu oli tagasi kolimine kui raskeks läks. Nüüd öeldakse mulle, et miks ma rohkem ei sundinud. No tol hetkel olid asjad nii ja ei osanud lapsi kuidagi vägisi õppima panna.

Miks ma selle teema ülesse võtan hetkel on asjaolu, et meie pere keskmine laps. Vanust just värske 14, otsustas, et tema soovib kooli vahetada. Vaatas juba siit ja sealt ja ma mainisin, et tegelikult on Tartus ka Prantsuse Lütseum olemas. Uue nimega Tartu Descarti kool. Ainus kool siinpool riigis, kus saab õppida prantsuse keelt. See otsus oli otsustatud juba enne otsustamist.

Kirjutasime kooli ja kutsuti kohale. Vastuvõtt oli suisa ülevoolav. Õppealajuhataja oli temast vaimustatud. Juba temast kui isiksusest. Noorest, kes soovib nii palju õppida prantsuse keelt, et on valmis minema samasse klassi lastega, kes seda juba 4 aastat õppinud on.

Ja nii see juhtus. Hetkel on emotsioonid positiivsed. Igal nädalal on tal prantsuse lisatunnid. Eile oli esimene ja õpetaja oli kiitnud, et ta teab isegi rohkem kui arvati. Tunnis tal lihtne pole. Ta ei saa teha ülesandeid enne kui on kõik sõnad, ka töökorralduse, ära tõlkinud. Aga vaim on valmis.
Algul muidugi arvati, et kuna seal elasime, siis on keel selge. Oi ei. Aga midagi seal ajusoppides siiski alles on. Avastasin, et mul endal ka ikka midagi on meelde jäänud. Laias laastus teksti mõttest olen isegi peaaegu aru saamas.

Elu on veidi keeruline kuna kool on kodust nii kaugel. Kui muidu läks laps kooli 1 km kaugusele, siis nüüd on vaja ärgata 2 tundi enne tundide algust ja juba kell 7 bussil olla. Aga ta on selleks valmis ja teab kuhu end segas....ma loodan vähemalt. Tegu ei ole enam kohaliku pisikese kooliga. Tegu on üüratu linnakooliga.

Üle mitme mitme aasta on ta õppimise suhtes positiivne ja tahab ise seda teha. Nii tubli.

JA on üks boonus. Üks ülim boonus meie jaoks.

NO vene keel EVER NEVER  enam......



Ahjaa, ta lõikas omal ühel heal päeval juuksed maha. Lihtsalt niisama. Siis ajas kiilakaks ja nüüd kasvavad vaikselt tagasi.


Nunnupallid :D

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar