Tahtsin head, aga....

Tahtsin head, aga läks nii nagu alati.

Ma ei tea miks, aga ma olen kohutav põdeja. Pealtnäha  ju jauran ja teen ja kraaklen ja kaklen, aga tegelikkuses tahaks olla tubli ja täiuslik , kõike osata ja lennult õppida.

No mis teeb muret. Töö teeb tegelikult. Olen olnud mõnda aega ikka sellest teemast kaugel ja asjad ununevad. Ja siis veel need ajad, millest pole kunagi kuulnud ega kokkupuudet olnud...need on veel eriti keeruline teema.

Ja oli mul nüüd siis vaja veel aasta horoskoopi lugeda :S
Seal nimelt seisis lühidalt nii: et ma võin saada millegi tõsisega hakkama ja et kaotada usalduse nii ülemuse kui kolleegide silmis.
No kas sellise teadmisega on siis tahtmist tööle minna veel.

No ja nüüd ta tuli. Kuigi mu üks pool mõistusest ütleb, et inimene õpib kogu elu, siis olukordades kus pean õlgu kehitama ja ütlema, et ma ei tea või ei oska....ma tunnen end ikka eriti sitasti siis.  Kuigi ei tea ka teised tihtipeale.

Kuna ma oma töö sisust ei tohi rääkida, siis see jäägu sinnapaika. Küll aga sellest, et olin kolmapäeval tööl ja nii umbes südaööl tundsin, et jalad valutavad. Arvasin, et see oli raske päeva tõttu ja määrisin aga geeli peale ja lasin edasi. Oli ka raske töö öö ja hommikul valvet lõpetades olin laip. Magasin....mida ma tavaliselt ei tee ja peale seda enam püsti ei saanud.

Silmad valutavad, nohu, kohutav pea ja luu ja liigesvalu, köha mis tahab kopsud tagurpidi keerata, valus kurk..

Arvain, et mis sellest sinisest lehest ikka võtta. Küll nelja päevaga terveks saan.
No ei, seda õnne polnud.
Eile õhtul üritasin veel ise valve ära vahetada, aga ei saanud keegi seda võtta. Otsustasin, et ok. lähen hommikul siis täna ise...küll rohud mind püsti hoiavad. Silmi avades selgus, et ei hoia ikka küll.
Jalad ei kanna, silmad ei liigu, pea lõhub, kohutav kondinõrkus...

Helistasin, et ma ei saa ikka tulla täna. Ja nüüd olen nii pahas seisus.
Miks ma ikkagi  ei helistanud eile....

Kurja küll....

Arvasin end tugevamaks kui olen. No tegelikult ei oleks see aus ka patsientide suhtes kui ma gripiga seal ringi lehvin, eriti meie osakonna spetsiifikast tulenevalt.

Aga ikka on paha tunne, sest jätsin vaid tund aega ülemusele, et leida keegi teine ja ta ei olnud telefonis just väga õnnelik selle üle, et ma varem ei teatanud. Ja kindlasti mitte pole õnnelik mu kaastöötaja, kes peab täna topelt jooksma :S


JA nüüd siin olengi, nagu hunnik õnnetust....

haige

ja süütundega

ja veelkord  haige.


Ja horoskoop pani täppi.  Või veel paneb ja juhtub midagi veel?

Masendav....