Hakkab looma....

Loodetavasti hakkab nüüdsest paremini minema. Täna oli lahe päev. Kuna koolis oli teatavasti õpetajate päev, siis kutsuti mind õpetajatele koolitust tegema. Käsitööalast loomulikult.

Mõtlesin pikalt, et mida õpetada neile. Inimesed on ju nii erinevad, oskused ka. Lõpuks otsustasin, et kuna jõulud tulevad ja kingid tuleb kuhugi panna, siis teen neile selgeks kuidas ise kinkekotte valmistada.

Olgem ausad, ma poel kunagi koolitust teinud. See oli mu täiesti esimene kord. Jalad tudisesid, hääl värised, nägu oli nagu kirsstomat.

Aga hakkama sain. Kõik tegid oma kotid valmis ja päris kena tuli. Pilte kahjuks vist ei tehtud, igatahes mul oli küll digikas kaasas aga selle kotist välja võtmisenigi ei jõudnud.

Kui kõik läks üldjoontes kenasti, siis alati peab ikka olema keegi, kes midagi ära situb. Üritasin üle olla ja naeratasin, aga kahjuks veidi hinge puges ikka.
Miks ei võiks olla nii, et kui inimene (õpetaja) midagi oskab, siis ta aitab koolitajat kaasa või toetab hea sõnaga. Mitte ei pöörita silmi, targuta ja anna sulle iga ihurakuga märku kui igav tal on ja ei tee su õpetust maha.

Kui ma oleks pidanud leidma asja, mida mitte keegi ei oska, siis oleks läinud raketi ehitamiseks ma arvan. Ma ei hakka rohkem kirjutama siia eraldi sellest.

Proovisin lasta endast läbi ja unustan nüüd ära selle.

Unustatud!

Teine hea asi on see, et käisin täna tööintervjuul ja oli tõesti mõnus kogemus.  Anti aega mõelda, aga ma arvan et otsus on peas juba valmis ja ma lähen sinna kohta tööle.
Õeks.

Kolmandaks on tulnud mulel päris huvitavaid käsitöö tellimusi. Nii et tegemist jagub.

Halb on see, et kurk on valus ja ilmad on külmad. Minust on saanud kapitaalne külmavares!

Ilusat õhtut!