Jumal sa näed, aga sa ei mürista

Kaks kiiret mõtet tänasesse õhtusse.

Esiteks tutvusin Eesti tööturu olukorraga ja see on kusine. Vaja on kas : ehitajaid, ettekandjaid või kojamehi. Tuleb vist ümber õppida.
Teiseks avastasin, et minu kui õd palk haiglas elusid päästes on samaväärne Reinu Pitsa hamburgeripakkijaga. Mul pole mitte raasu häbi ka öelda, et selle valiku juures olen ma parem hamburgeripakkija.

Argumendid:
*Hamburger ei vaidle vastu (haiglas sõimavad nii arstid, patsiendid kui nende omaksed)
*Hamburgerilt ei saa ma ühtegi haigust ( ei ühtegi hepatiiti, ei muud jama, isegi mitte küüneseent :D)
*Hamburger ei peksa mind jalaga ribidesse ( patsiendilt olen intensiivis töötades saanud küll)
*Hamburger ei sure kätte ära.
* Hamburgere pakkides antakse süüa ka (haiglas ei olnud 12 tunnise valve jooksul pissilgi käia)

Ja kui te nüüd arvate, et mida sa virised? Miks sa siis õppisid ligi 4 aastat meditsiinikoolis ja nüüd ei sobi?

Vot tol hetkel mulle see sobis ja pakkus huvi. Enne kui läksin tööle infarktiintensiivi, kus kollektiiv oli paras bitchila ja ma 4 kuu möödudes päeva pealt tulema tulin.

Peale seda pole ma haiglas töötanud ja ausalt....hetkel ei taha ka . Tean küll, et oskused ununevad jne. Aga hing ei taha.



Teine teema.

Jumal sa näed, et ma üritan. Aga kui ei tule välja siis ei tule. Kui sõbrad, kellega mingi aeg oli kohutavalt hea klapp....lihtsalt heast peast nii kuulsaks ja rikkaks ja osavaks saavad, et enam ei mahu sinuga samasse linna ära, siis on kuradi kahju aga ei tule ikka miskist välja suhtlemisest. Proovi ja suru vaikselt alla oma meelehärm, aga ikka üritatakse sulle pähe astuda, siis mina lihtsalt saadan viisakalt persse. Nii ongi.  Kuramuse kahju, aga kui kaks inimest ei suuda omavahel suhelda võrdväärselt ja ühe arvamus on nagu Eesti Vabariigi seadus, ehk kuulub täitmisele, siis pole midagi teha.

Kuradi kahju, et ma ei joo. Muidu tõmbaks nina täis. Kopp on ees kuidagi.



ps. Lubasin kirjutada, kuidas lastel kooliga on. On ok. Kakleme ja õpime, õpime ja kakleme aga laias laastus saavad nad hakkama. Sips rohkem on vaja vaeva näha ja vahel Gretel ikka teatab, et temal on jumala kama, õppigu ma ise kui tahan, aga kõik saab lõpuks tehtud ja see ongi olulisim.