Ma tahaksin ISE...
....olla ehk pisut julgem, et kõigest üle trampida ja oma tahtmist saada
... osata olla selline harmooniline pereema, kes teeb kõike mängleva kergusega....ajab oma äri, tegeleb oma hobidega, toetab oma lapsi ja teist poolt ja pole kunagi väsinud
MULLE meeldiks elada Prantsumaal edasi kui poleks nii kohutavalt raske vahepeal, et ma pakin mõttes asju kokku ja tahan loobuda. Mulle meeldiks kui ma oskaks rääkida kohalikku keelt ja õpetada oma lapsi ja ajada asju, aga see on ilmselgelt üle oma varju hüppamine.
Need kes tulevad ütlema, et nende laps või tuttava laps küll õppis 2 kuuga liivakastis mängides rääkima võivad heaga kuss olla. Kui see just polnud prantsuse liivakast. Kui oli, siis võib kommenteerida. Soome keelega pole mõtet tulla seda võrdlema. Ma olen Soomes olnud ja soome keele kursustel käinud.
Need kaks keelt ei ole võrreldavad.
Need kes räägivad kohalikest keelekoolidest ja programmidest, mis PEAVAD Euroopa Liidu riikides olema, siis ei ole ikka küll. Või nad ei tegutse või nad ei vasta sulle või on kohad täis või nad lihtsalt ei hooli. Või maksavad nad tuhandeid eurosid. Või asuvad nad nii kaugel, et iga päev tuleks sõita 100 km.
Siin on olnud mitu inimest, kes küsivad, et aga Genfis ju on keelekoole, ma ei saa aru miks sa ometi ei lähe. Nagu ma oleks laisk ja loll. Kahju teatada, aga me ei ole siia tulekuga saanud miljonärideks. 2200 eurot paarikuulise kursuse eest on ikka liig mis liig. Meiesuguste tagasihoidlike eestlaste jaoks, mitte nende küsijate jaoks, kes teenivad 10 000 kuus.
MA EI TAHA kohe üldse mõelda sellele, et kolime jäädavalt tagasi sinna külma talve, mis kohe on Eestis algamas. Lume lükkamine, puude tassimine, külmas mittekäivituvad autod. Külm, külm ja veelkord külm.
Lapsed , eriti Gretel räägib, et tema tahab lund. Kindlasti tahab, nii umbes nädal või kaks, mitte 5 kuud jutti.
Ideaalne oleks ju kui võiks elada kahes kohas, siis kui tahad ise. Et jaotaks tööga nii abikaasal, et kui on pakkumised ja kokkulepped, siis töötab. Samas aga olla Eestis ja maksta siin samal ajal üüri, mis on eesti mõistes röögatu, on ka keeruline kui mitte võimatu.
Samas kui pole elamist siin, siis polegi ju võimalust tulla enam. Me pole unustanud kui keeruline oli üldse siia elama saada ja tõestada, et me pole vene röövlid ega kurjategijad.
Aga MA EI TAHA ka teha õnnetuks oma lapsi. Ma ei jõua enam sundida neid minema kohta, kus nad ei taha olla. Ma ei suuda sellega päevast päeva tegeleda, et õpetajad mulle pähe astuvad, et mu laps on liiga passiivne. Kes mu last tunnevad, teavad et pole valemat sõna tema kirjeldamaks kui passiivne. Ma saadaks nad kõik ausõna hetkel otse teed persse. Nii saadakski.
Ma ei kavatsegi saata oma last tagasi kooli, kus õpetaja teatas viimasel koolipäeval, et tagasi tulles räägi prantsuse keelt. Kuna ma nüüd pean siin koolidega lepingud lõpetama, mida ma ei tea sugugi kuidas tega ja ei saa küsida ka kuna nad hakkavad tööle alles 26 august, siis eks nad küsivad ikka miks.
Ju ma siis olen viisaka ja teatan, et kolime ära tagasi. Või ütlengi nagu asi oli, et sorry aga teie kool ei ole just kõige sõbralikul koht ja muide mu lapsed jäävad järjest lollimaks kuna see kooli tase on ikka täielik lasteaiatase.
Ja siis need kommentaarid, et mismõttes lapsed ei taha. Lapsed peavad tegema mida öeldakse jne. Seda olen ka kuulnud siin kohalikelt. Neilt enamasti, kellel lapsi pole. Õpetajatelt, kellel omal lapsi pole.
Üks küsis: " Kas te olete oma lastele öelnud, et te siin elate nüüd?"
Ei ma ei öelnud, ma panin nad õhtul magama autosse ja ütlesin, et ärgates on üllatus. Ja siis nad ärkasid ülesse prantsuse kooli ukse ees ja ma lükkasin nad värvast sisse ilma ühegi selgituseta ja ütlesin, et õhtul näeme. Ja kui nad küsisid, et kus me oleme, siis ma tegin kurja näo pähe ja ütlesin, et teie olete lapsed ja räägite siis kui kana pissib.
Mul on tegelikult kuradi kahju, et asjad on nii välja kukkunud. Ma ei tahaks minna. Olen näinud kuidas kaovad sõbrad ja ju siis polnudki vaja. Aga kui mul on valida, kas minu oma tahtmine ja see imeilus maa või korras närvid ja õnnelikud lapsed, siis ma olen nõus oma tahtmise ohverdama. Muidugi, kes kurat garanteerib, et see tagasiminek just selle õndsuse toob meile.
Ja siis muidugi on veel raha. Raha on see mis paneb rattad käima. Eestis need rattad ei käi. Eesti pidi
olema 5 rikkaima riigi seas varsti. Tegelikult ongi ju: HIV-leviku rikkaim ja alkoholi joomise poolest rikkaim, vaesuse piiril elavate inimeste rikkaim ka.
Aga rahal ma ei peatu täna rohkem. Fakt on see, et mujal maailmas on seda rohkem, inimesi hinnatakse rohkem. Eesti patrioot ma ei ole. Tänane suur püha pole minu jaoks midagi erilist. Kelle jaoks on, siis olgu. Sel teemal ma ei kakle. Eestis on eesti keel, mida me räägime ja inimesed, keda me kalliks peame. Muud seal polegi.
Tean, et see jutt tuli nagu välk selgest taevast, aga hetkel olukord nii ongi.
TIK- TAK...
koolini on 10 päeva jäänud ja kõik on ripakil. Mina olen ripakil...täiesti
Ps. Sapiseid kommentaare pole vaja kirjutada. Mul sappi pritsivaid isendeid endalgi piisavalt tuttavate seas. Polegi vaja midagi öelda, võib niisama ka ristist nurgast kinni panna.
Kena päeva!
Ole tugev, küll kõik laheneb. Ühel v teisel moel. Pai!
VastaKustutaMa pakun välja suurepärase lahenduse: kolige Inglismaale :D Võimaluste, kliima ja inimeste poolest sama, mis Prantsusmaa, aga keel on tuttav.
VastaKustutaNojaa, sul on vist see teema, et mehel on töö just Prantsusmaal, jah? Aga äkki Inglismaal oleks ka? :P
Eks ma eladin selle soovitusega enda unistusi välja - mind ennast kisub pidevalt tagasi. Aga lastega pere lähedal elada on nii hea, et kaalub nood teised hüved minu jaoks üle. Kunagi, kui lapsed oma elu peal ja UK igatsus alles, siis ehk võib kolida. Aga no sinnani on nii palju aega, et siis ei pruugi ma seda enam sugugi tahta/viitsida.
Aga kas sealkandis muid koole pole? Tasandusklasse? Vahetusõpilasi? Kas seal on YFU või mis selle vahetusõpilaste organisatsiooni nimi oli - ehk saaks sealt abi?
VastaKustutaKui Sa ise tunned, et tahaksid elada Prantsusmaal, kui mees on seal rahul, siis peavad lapsed ka tulema või lähevad eestis internaatkooli (no need õpilaskodudega koolid -Noarootsis on ja kindlasti veel).
Mul on tervisega probleeme ja massaažitädi ütleb iga kord, et kõigepealt arvesta sellega, mida Sina ise tahad, siis mehe soovidega, siis laste/pere ja alles siis kõik ülejäänud (töö, tuttavad jne)
Kõigepealt soojad kallistused.. küll te lõpuks lahenduse leiate, olgu see milline tahes ja tulgu ta kui raskete katsumuste järgi kui tahes. Panebki teid kõiki endasse ja oma soovidesse sügavamalt vaatama.
VastaKustutaKaks kõige olulisemat asja: puhka korralikult ennast välja ning käi õues jalutamas. See hoiab vaimu värske ja mõtted selge(ma)d. Selle baasilt on võimalik ka muude asjadega tegeleda - väsinuna on kõik keerulisem.
Prantsusmaa on oma bürokraatia ja süsteemide(ta)ga mingisugune täiesti omaette universum. Seda ei anna kindlasti võrrelda Soome hästikorraldatud ja läbimõeldud süsteemidega. Ega asjata ei tooda Soome koolisüsteemi igal pool eeskujuks - Prantsusmaa koolisüsteemi kohta pole ma kusagil ühtegi kiidusõna kuulnud. Nii et selle koha pealt võta rahulikult. Ei ole probleem kuidagi ei sinus ega su lastes, vaid ühes omaeete elavas paralleeluniversumis, kuhu sattunud olete.
Kui sa uuesti koduõppe peale mõtled, siis kindlasti võta ühendust kas Tartu Waldorfgümnaasiumiga või veelgi enam ma tegelt soovitan suhelda Rakvere Vanalinna kooliga (Rakveres oma koduõppe koordinaator, kes ka ise on koduõppevanem - temalt saad kindlasti head nõu ja tuge, mitte lisastressi). Ametlikult tuleks 21-sel küll avaldus teha (seaduse järgi 20-dal, aga see meil ju stabiilselt riigipüha), aga küllap ei tehta ka probleemi kui mõni päev hiljem suhtled ja muret kurdad. Usu mind - koduõpe toetavates tingimustes on hoopiski midagi muud kui nendes, mida ma otsapidi sinu blogist lugenud olen - see sinukirjeldatu on olnud lihtsalt õudus kuubis. Ja kui tahad, siis ma võin vabalt hakata tugiisikuks, kellele saad iga kell oma muresid kurta (kas ma ka nõu oskan anda, see on iseasi, aga vähemalt oleks keegi, kelle abil auru välja lasta).
Ei oska meist keegi siit ekraani tagant sind tegelikult abistada. Ei ole ühest reeglit õnnelikuks eluks. Rääkige. Arutage. Kuulake (austavalt ja hoolivalt) üksteist ja hääldage välja enda mõtted ja soovid. Seda nii laste kui sinu enda puhul. Lapsed sul juba nii suured, et oskavad maailmast aru saada küll ja erinevaid argumente mõista. Ja enda soovid tuleb ka rahulikult välja hääldada - ei olegi vaja olla julm ja üle teiste trampida - enamasti piisab rahulikust ja selgest väljahääldamisest ja siis juba sõltub edasi teiste soovidest ja nende kõikide võimalikest ühisosadest. Ja ükski otsus siin maailmas ei ole lõplik ja muutmatu. Saate mõnda varianti proovida ja kui mingi aja pärast on selge, et nii ikka ei saa, siis järgmist lahendust mõtlema hakata.
Ja lase oma aur siia välja edaspidigi - aitab sul endal mõtteid selgemaks mõtelda, jääb selle võrra vähem auru pere peale väljalaskmiseks ning ehk tuleb siit mõni mõte, mida perega edasi arendada saate...
Igal juhul loodan, et sellest võimalikult kiirelt ennast läbi närite. Seniks palju päikest ja kannatlikku meelt.
Olen seni olnud vaikne lugeja ja fänn, aga seekord tahtsin väga jõudu-jaksu ja rahulikku meelt soovida! Teame ju kõik, et lõpuks ikka asjad sujuvad ja kunevad kuidagi, aga see protses on vahel nii valulik.
VastaKustutaÜtlen veel seda ka, et kuigi õiget vastust sellele teie "kuhu, mis, kuidas, miks, ei tahaa... "-murele ei ole, aitab ehk kaasamõtleminegi natuke. Mina näiteks pakkisin ka oma lapsed kokku ja kolisime Eestist ära. Kohalik keel kuulub õnneks germaani keelte hulka, omab sugemeid nii inglise/saksa kui ka mõningal määral prantsuse keelest ja eks algus oli/on raske meile kõigile, lastele lausa raskem, kui minule. Ja mul just see noorem lepib ka mõnuga, naudib olemist, vanem laps võtab ikka raskemini seda uude seltskonda sulamist. Meie olukorda kergendavaks faktiks oli ka see, et ega lastel Eestis sõpru polnudki.
Küll aga ütlen ausalt, et kui praegu lapsed ütleksid, et nad ei suuda ega taha siin olla, siis Eestisse ma tagasi ei liiguks. Vaataksin pigem veel hoolega Kesk-Euroopas ringi, saksa ja inglise keelega on ikka oluliselt lihtsam hakkama saada, ja miks mitte hoopis näiteks Hollandisse, kus on minu teada samuti väga lapsesõbalik haridussüsteem, hea kliima ja lastele lausa Eesti koolgi ehk olemas. Oleneb muidugi vanemate tööst ja võimalustest, aga jah tuleb tunnistada, et kuigi ise armastan samuti oma isamaad, aga kui on ikka tunne, et hing tahab mujale, siis tasub otsida veel lahendusi. Lastel tekib nii või naa ka Eesti koolis neid hõõrumisi, sõpradega minnakse üle nädala riidu ja pool sellest külmast talvest kuuleb ikka lauseid "millal OMETI soojaks läheb"..
Jaksu igatahes!
Unustasin lisada, et minu lapsed on ka olnud varem koduõppelgi, aga praeguses riigis hakkasid üsna kiiresti kooliskäimist nautima, mitte seepärast, et nii lihtne on, vaid seepärast, et kõik inimesed on nii sõbralikud, isegi õpetajad on pigem nagu parimad sõbrad. See oli ootamatu üllatus, tulles ühest Eesti koolist, kus mitu õpetajat konkreetselt elasid end igapäevaselt laste peal välja, rääkimata sellest ajuvabast teoreetilise tuupimise koormusest, mis neil Eestis oli igapäevaselt probleemiks. Siin õpivad pigem praktilisi oskusi ja tunnevad sellest igapäevaselt suurt rõõmu. Isegi minu elu on palju kergemaks läinud sellest :)
KustutaMina küll ei taha ristist kinni panna:)
VastaKustutaMeil kodus ka koolimured, laps õppis kolm aastat mujal ja vaja nüüd kodus tagasi kooli minna. Tòsi, mina pabstan rohkem, tema vist karta ei oska. Oi, mul on meeles, kui raske oli tal algul võòras keeles, mulle tundus ka ajuti, et kuigi üldine suhtumine oli hea, laps oli küll tohutult väsinud, aga sai hakkama, siis kõige rohkem häiris mind suhtlemine òpetajatega. Pidevalt mingid kirjad, kus oodati keeleõppes kiireid tulemusi jne. Esimesel poolaastal olin täitsa läbi, hambad risti harjutasime kodus õhtuti, hoidsin keele hammaste taga, et mitte tema ees kooli kritiseerida. Kuskil esimese aasta kevadel läks kergemaks, aga mind häiris koolipolne suhtlus kuni lõpuni. Samas, ega Eestis see parem ju pole:) kolme aasta möödudes oli tagasipöördumine alle kurb, sest see teine koolisüsteem oli kaks viimast aastat lapsele ülihuvitav ja arendav.