Eile aga hakkas käsn lekkima, enam ei mahtunud, ulgusin pool tundi jutti. Omaette tagatoas oma suure saamatuse üle. Üksi, nii, et keegi ei näinud.
Võiks ju öelda, et hakkas parem. Ei hakanud. Kui enne seda oli kerge peavalu, siis peale seda oli meeletu peavalu. Lisaks sellele, et pool ööd magada ei saanud oli hommikul peavalu veel suurem. Imelik on olla. Nagu oleks haige.
Jõudsin järeldusele, et minu suurim hirm on teha vale otsus. Et kui lähme tagasi ja siis mulle seda kunagi ette heidetakse, et emme, miks sa meid ei sundinud. Või siis siia jäädes poole aasta pärast olla püstihull ja mõelda, et miks juba varem ei läinud.
Järeldus missugune, aga ei vii mind ikka kuskile edasi.
Tean, et olete palju kommeteerinud ja soovitusi-nõuandeid jaganud. Olen mõelnud nii ja naa. Nii, et ärge pahandage, et ma ei vasta. Pean lihtsalt mõtlema veidi asjade üle.
Hakkasin mõtlema, et kas oleks teisiti, kui meil oleks siin sõpru. Selliseid, kes poleks seotud elukaaslase tööga või mingi muu juraga. Selliseid, kellega oleks millestki muust ka rääkida. Ma ei teagi täpselt millest, aga kes mind teab, siis ma võin kõik surnuks rääkida kui ainult võimalus antakse.
Et kui oleks teisi eestlasi. Teisi eesti peresid. Kasvõi üksainus, kellega suhelda ja näha, et ma pole ainus loll, kes siin tuuleveskitega võitleb. Võibolla näha, et see teine eestlane on hakkama saanud ja oma otsusega rahul, et on nüüd siin. Kui lapsed näeksid, et on veel eesti lapsi, kes peavad vaeva nägema siin ellujäämise nimel. Või kes on juba sellega hakkama saanud. Ma ka ei tea....hakkan vist ära keerama...
Saatsin täna eesti kooli sisseastumisavaldused uuesti ära.....
Hei,
VastaKustutaMa ei ole varem kordagi kommenteerinud, aga praegu tahaks küll öelda, et proovi ikka see praegune murdepunkt vastu pidada. Kui sa ikka tunned,et kuidagi ei taha tagasi tulla, siis võtke veel see üks aasta mõtlemisaega. Teine aasta läheb kindlasti kõigil valutumalt, ja siis tehke lõplik otsus, kas siin või seal. Mõnikord lihtsalt tuleb lastel teha, nagu vanemad ütlevad...
Sul on praegu tõesti raske otsus langetada. Pikk pai ja palju kannatust.
VastaKustutaMa ühtiks eelmise kommentaariga kuigi kuna ma ei tea ju üksikasju teie perest siis on raske siin midagi soovitada või muud moodi abiks olla.
Ma arvan, et kui sa otsustad et jääte Prantsusmaale siis on teil ju alati ikkagi see võimalus Eestisse tagasi pöörduda. Prantsusmaale aga vist enam nii lihtsalt tagasi ei saaks tulla?
Mida pereisa asjast arvab? Kas tema arvates tasuks jääda?
Prantsuse kooliga tasuks aga olla avameelne ja öelda nii nagu asjad on. Kui su lapsed seal nende meelest hakkama ei saa siis ega nad neid ju koolist välja visata ei tohi. Eks nad siis ise peavad ka mingid ekstra abinõud kasutusele võtma, et lastel keeleõpe ladusamalt läheks. Ega nad ju esimesed sisserännanud Prantsusmaal ei ole.
Mul tuli veel ka selline mõte, et kas internetist ei ole mingit keeltekursust mida lapsed saaks teha koolile lisaks? Su lastel ei ole ju mingit keelelist põhja all millele toetuda. Tänapäeval on ju igasugu vägevaid programme internetis mille põhjal õppida.
Aga nagu ma juba ütlesin siis kuna ma ei tea mida te juba mõelnud ja proovinud olete ja mida mitte siis ma ei taha siin palju targutama hakata. Loodan igal juhul, et jõuate lahenduseni millega te kõik rahule võite jääda.
Kas te sellist lehte olete uurinud nagu livemocha.com ? Seal saab igasugu keeli õppida. Kasutaja saab tasuta teha ja seal siis on erinevaid ''kursused''. Kui on mingi ülesanne kus pead teksti kirjutama või ette lugema (ja salvestama), siis teised saavad nõu anda, et mis valesti tegid jne...
VastaKustutaOlen ka algusest peale teie tegemistele kaasa elanud. Ise läksin aastaid tagasi Saksamaale lapsehoidjaks ilma ühtegi s6na keelt oskamata. Käisin 2 x nädalas keelekursusel ja aasta hiljem rääkisin juba igati hästi saksa keelt. Aasta algas raskelt ja kaalusin ka koju tagasi minekut, aga kuna ma alla ei andnud ja siis mingist hetkest läks k6ik aina paremaks ja tekkisid s6brad ja sellest kujunes väga hea aasta.
VastaKustutaSamuti viis elu hiljem mind ühte teise riiki ja k6ik kordus igas m6ttes.
Sellepärast tahtsin täpselt sama soovituse anda, nagu seda tegi Anonüümne. N6ustun s6nas6nalt tema soovitusega. Kui raskustele vastu pidada, siis mingist hetkest saab k6ik ainult paremaks minna. Ja ka lapsed saaksid sellest väga hea elukogemuse, et nad 6pivad raskustega toime tulema. See annab neile terveks eluks väärtusliku 6ppetunni ja näevad, et kui mitte alla anda, siis v6idab palju.
Ja iga kaugsuhe on ka hulk kaotatud aega, mida v6iks koos veeta.
Olge tublid ja tugevad, hoidke kokku ja pidage vastu.
p.s. ja 6igluse nimel v6iks härra abikaasa ka abielluda :)
Kommenteerisin küll vist ka eelmise teema alla, aga kirjutan siia veel, mis mõte minul selle kõige peale tuli - jäta lapsed koduõppele, kui vähegi võimalik ja veetke veel aasta seal.
VastaKustutaVõitlesin ise aasta tagasi kuude viisi sellega, et ei leidnud oma lastele (Tallinnas!!!) sobivat kooli, eliitkoolid ei võta, mägede mammutkooli nad oma nõrga närvikavga ei sobi (ja klassid nagunii täis, 30 last klassis, hommikul kl 8st 5-6h selles keskkonnas - ei tänan!), Tallinnast ära kolida ei saanud ega soovinud oma töö tõttu. 2 nädalat enne kooli algust tuli otsus - lapsed jäävad koduõppele! Leidsin internetist sõbraliku kooli, kes oli nõus lapsed oma koduõppelaste nimekirja võtma, koostasin ise plaanid, mida lapsed õpivad, tellisin kirjastusest otse õppematerjalid ja koos valisime välja veel neid huvitavad huviringid, muusikatunnid, trennid, keeltekursused. Kõik sellised, kus õpetaja oli tore, tutvustus põnev ja aeg sobiv. Ei mingit stressi! Võib öelda, et see oli meie pere koolilaste elu senine parim aasta - stressi. ja haigustevaba. Ainult lapsevanemale pisut koormavam - kodus töötada on raskem ja lastele vaja teha lisasöök, mida nad seni olid koolis saanud. Aga muidu oli see imeline! Lapsed õpivad kohutavalt kiiresti ise ja rahulikus keskkonnas. Palju saab õppida arvutis (Khanacademia jpm põnevad kohad), palju omandatakse palju kiiremini ja kergemini kui tavakoolis jne. Proovige.
Muide, koduõppijate grupis tuli just kiri:
" teid võtab probleemideta vastu Vormsi põhikool. Direkton Veikko Kõrv annab oma isikliku telefoni ka: 53025275.
Avalduse koos avaldusega koduõppele jätmise kohta võib esitada kohe. Küsimuste korral helistatagu antud numbril. Koduõppele jätmise tingimuse seadsime siiski ka - lapsevanem peaks olema valmis esitama, vähemalt alguses oma lapse õppe-eesmärgid. Minu käest võib iga kell nõu ja abi saada. Ise soovitaksin avalduses ka ära märkida konkreetne põhjus, miks last kodus õpetada soovite (soov säästa vägivallast, soov arendada ise oma last oma äranägemise ja ilmavaate järgi, soov arvestada lapse eripäradega jms) ja ka see, kas soovite õppematerjale koolist saada või korraldate selle asja ise.
Kooli võivad astuda ka need, kes on ajutiselt välismaal ja õpetavad oma last seal.
Kool ei nõua vastamas käimist rohkem kui riiklik miinimum - kaks korda aastas."
Soovitan - võtke see aasta rahulikult, ärge selle nõmeda kooli pärast küll nüüd tagasi kiirustage, võimalusi on ju veel :)
Meie peres lõppes hetkel koduõpe küll ära, sest leidsime Eestist ära kolides ülivõrdes toreda kooli, kus lapse suust kõlab ikka lauseid "see on maailma parim kool" ja "koolis on nii TORE, et võiks kohe õhtuni kesta!".
Ütlen ausalt, see on muusika minu kõrvadele, sest Eesti koolis läksid minu lapsed stressi, hirmu ja pisaratega võideldes kooli. Seda ei pea taluma!
Ja teada ju on, et suur osa lapsevanema õnnest moodustab just tema lapse õnn - kui ikka laps on õnnelik ja rahul, saab ka lapsevanem end õnnelikuna tunda ;)
Kui tunned, et tahaksid kirjutada/kogemusi küsida/vahetada, võid mulle ka meilida - lillelapsed@gmail.com