"Ei" alkoholile

Kuna siin blogis on juba nagunii aru saadud, et ma kirjutan suures osas siiski sellest millest ma ise tahan, siis ega midagi ei muutu ka. Luban vabalt nurgast ristist kinni vajutada kui järgnev jutt loob minust veel mingi erineva mulje kui senini. Te ei pea isegi kunagi enam tagasi tulema kui ära hirmutan :D

Täna teeme juttu alkoholist.
Ma olen alkoholi kohalt väga konkreetne inimene. Mulle ei meeldi inimesed, kes tarbivad liiga palju ja kes lähevad juues lolliks. Ja kuna neid on väga palju, siis olen suures osas alkovastane ja ise peaaegu karsklane.
Nüüd tekib küsimus, et kui palju on liiga palju. No mina arvan, et kui igal õhtul üks meesterahvas töölt tulles pudeli õlut või nelipäki ära joob, siis on tal kahtlemata probleem.
Prantslane selle peale naeraks ja arvaks, et ma pean ravile minema ja mul on endal probleem. Veinike siin ja veinike seal on ok. isegi 3x päevas on ok. Ja ega ma ei halvustagi, sest teate....ma ei näinud selle  kuu jooksul seal ÜHTEGI joodikut.
Tegelikult ei näinud ma tänavapildis isegi ühtegi purjus inimest. Jah, rannas piknikutel oli veine näha, aga sellist lällamist nagu Eestis näed ja kiiruskatseid, roolijoodikuid ja veriseid ninasid kaklustest....mitte kordagi.

No eks mind ikka vihale ajas kui pidevalt pakuti ja pakuti ja ma ütlesin, et vabandust ma ei joo ja siis pööritati silmi nagu ma oleks kohutavalt ebaviisakas. Vot ei joo jah. Ei meeldi enam, ei maitse enam, ei taha ja ongi kõik. Ja kas ma peaksin end tundma imelikult, et ma ei tarbi alkoholi. No vaevalt.

Ma olen ka noor olnud, teismeline ja teinud igasugu lollusi, laual tantsinud ja joonud nii, et maa must ja süda paha. Kes poleks. Tundub, et peabki ära proovima, aga peaasi, et meeldima ei hakka.

Vaadates maakohti, siis jääb (Eestis) vahepeal suu lahti. Kas on see tööpuudus või laiskus või mis iganes....aga noored mehed....vaevalt 20 aastased või sips üle on parmustunud. Juba sellised, kel hommikul enne kella 10 kui alkomüük algab, käed tudisevad, et oma pilsner kätte saada ja olemine paremaks teha, et siis õhtul taas käpuli olla.

Praegu on olukord, kus ma ei joo kuna ma esiteks täielikult vihkan purjus olemise tunnet ja teiseks kuna mul on järgmisel hommikul ALATI kohutavalt paha olla.

Miks täna kirjutan. Sest no eile juhtus. Saime lähedastega kokku ja tähistasime sünnat. Magama minnes oli olemine sapsis, aga mitte paha ega midagi. Ärgates oli selline tuumapohmell, et ma pole vist kunagi nii kohutavalt pead valutanud. Elu õudsaim kogemus. Viimati juhtus see vist 5 aastat tagasi, peale mida ma kinnitasin, et ei kunagi enam.

Täna ma võin kinnitada, et vähemalt järgmise 5 aasta jooksul seda taas ei juhtu. Praegu on uue päeva õhtu ja olen täiesti teovõimetu senini. Jalad on nagu süldid, pea uimas kuigi sõin ära 2000mg paratsetamooli päeva jooksul. Söök hakkas sisse minema alles veidi aega tagasi ja üleüldse unekas on peal :D

Loo point on selles, et ma ei saa aru, kuidas suudavad inimesed seda pohmakat välja kannatada. Eriti need, kes tihti joovad. See on nii kohutav, et ....normaalse mõistusega inimene ju endaga nii ei tee.

Või siis on nii, et kui palju tarbida, siis ei ole enam pohmakat? Ei teagi ja ei tahagi teada.

Alkotehased võivad minupärast enda uksed sulgeda. Nende teenuseid ma ei vaja :D

Ps. Tervitan lähedastest saatusekaaslaseid :D Homme on ilusam päev :D Uskuge mind!


pps. Enne pidu, aga tegelesin oma lemmiktööga ehk käsitööga. Tuunisin ära vana laastukorvi. Sai väga lahe Olen nii rahul. Kes tahab lugeda ja rohkem fotosid võib lugeda mu käsitööblogist : http://handicraftbyjane.eu/romantline-piknikukorv/