neljapäev, 11. juuli 2013

10 päeva Eesti elu

Mõtlesin siin...

et kas ma olen siis suhtumisega " olen Tallinnast ja maksan" nagu eelmise postituse kommantaarides arvati.

Jõudsin peale mõningast mõtisklust ja tuttavalt, kes ka palju välismaal olnud järgi küsides, et olen ma siis mingi tuusa täis väljamaalane nüüd tema arvates, arusaamale et ei ole.
Päris tavaline eestlane olen...veidi suurema silmaringiga nüüd lihtsalt rohkem.

Ma ei tea kas eestlase "kohus" on olla kuri ja tusane ja morn sest põhjendusi on ju miljon. Küll on sitt kliima ja halvad naabrid ja väike palk. On ju need mõjuvad põhjused küll...ma ise oma mõttes vabandan ka mossis linnapilti vaadates, et siin pole kerge elu. Aga raskel elul ja matsiks olemisel on suur vahe.

Käisin eile juuksuris. Sattusin väga laheda noore neiu juurde, kes algul oli väga häbelik ja ei  teinud suud lahti rohkemaks kui küsida, mida me siis täna teeme. Alustasin ise juttu ja lõpuks lobisesime maast ja ilmast. Selgus, et ka tema elanud terve aasta Prantsusmaal. Mõnusad 2 tundi olid. Samal ajal aga kõrvaltoolis istunud naisterahvas ei suutnud oma silmi ära pööritada kui me juttu kuulas. Ei meeldinud talle kui me juuksuriga koos jõudsime järeldusele, et sips mossis ja hall see eluke on siin. Oleks tol hetkel saanud selle tädi nägu jäädvustada ja talle näidata, ei siis oleks jäänud tal üle muud kui meiega nõustuda.

Seoses "tere" ütlemisega on selge erinevus selles, et kui prantslane teretab, siis on see sulaselge viisakus ja nende jaoks elementaarne ka võõraste puhul.
Kui aga eestlasele " tere " öeldakse, siis ta esimesena mõtleb : kes see veel oli? kas ma peaks teda tundma vää? Polnud ka mina erand. Vahel mõtlesin veel 3 päeva tagantjärele, et kust ma peaks seda inimest teadma ometi :D Ja fakt on, et kuskilt pead tundma, sest siin ei ütle never sulle võõras inimene tere.

Birx kirjeldas mu eelmise postituse kommentaarides nii lahedalt, kuidas ta oma välismaal elanud õega läks Eestis pubisse. Kuidas nad sisenesid ja õde oli sundimatult laia naeratusega kogu maja rahvast teretanud. Varem oleksin vist mõelnud küll, et kummaline. Nüüd ma arvan, et oleksin täiesti võimeline mõtlematult ise lauas istudes sellist inimest kõva häälega vast tervitama :D
Aga ok muud juttu ka.

Mis me siis teinud oleme?
Remontinud, saaginud, puurinud, klopsinud ja lammutanud ja uuesti ehitanud. Lage pannud.
Sorteerinud veel ja rohkem. Oi kus oli asju. Nädal aega iga päev...nüüd on majal tiir peal. Olen ikka täiega prügikorjaja olnud. Kõike võib vaja minna. Nüüd on suurem osa läinud. Läbi vaatamist vajab veel mu lõngakapp ja kangakapp. Need aga on mu pühamud :D ja seda teen siis kui mul on rohkem aega.

Panime Härra abikaasaga ära uue lae. Varsti läheb suuremaks krohvimiseks. Otsustasime, et kipsplaat jääb ära. Esiteks on ta nõrk, teiseks pole nende jääkidega midagi peale hakata. Kolmandaks oskab ta suurepäraselt krohvida....seega kipsplaat jääb poodi meist puutumata.

Käisime kalal. Ojaa. Kalal. Õnged, ussid......paradiis. See on täielik sõltuvus...iga päev käime :D
24 kala. Latikad, sekka mõni särg. Suitsuahju. Nämmmmmmmmm
Kalad läksid kalliks maksma. Istusin vee äärde ja telefon libises järve. Sinna ta jäi koos mu sim kaardi ja kõikide numbritega. Õnneks sain Elisast uue. 10 euro eest säilis ka vana number. Jõudsin koju ja avastasin targa peaga, et pole ühtegi telefoni kuhu SIM sisse panna. Prantsusmaalt võtud telefonid on lukus ja ei lase sisestada võõraid kaarte.

Lapsed said laagrisse viidud. Hetkel on kolmas päev. Tundub, et on ok. Gretel helistas, et kui ma tuleks ja tooks talle limonaadi ja krõpsu, siis oleks veel parem. Anks helistas, et kui laagris oleks mõni poiss ka siis oleks vähe parem. Sel aastal pidid olema vaid paar päkapikku, ehk tõsine puudus kenadest teismelistest poistest. Kahju.........

või siis mitte :D:D:D:D

Ma olen siin mõelnud. Et keeruline on. Mulle meeldib korraga kahes riigis elada. Kui vaid saaks neid miksida oleks ideaalne.
Üldse olen ma viimasel ajal kuidagi rahutu. Asi hakkas vist siis kui blogija Tikker Norrast pms üleöö kolis Norrast tagasi Eestisse. Mina ei tea miks see mind rööpast välja lõi. Imelik olen. Senini lugesin seda blogi ja neid raskusi, mis on seal ja mis meil Pratsusmaal ja kuidagi samastusin ja sain tuge. Võõralt inimeselt.....rohkem kui oma tuttavatelt.

MA tahaks elada Pratsusmaal OMA majas, mis on mul siin Eestis. Ja kaasa võtta oma ema ja õe. Siis poleks siin midagi mida rohkem igatseda. No ok, kohukesed ja must leib on, aga neid hakkan ise tegema.
Ja just maha jääv pere ja mu maja on need asjad, mis tekitavad kurbuse hinges.

Ma ei taha seda masu ja igavest talve ja kalleid hindu. Ma tahan sooja ja positiivset ühiskonda. Kuidas need täiesti erinevat asja maailmas küll klappima saada.


Ps. Meil on siil. Oma isikliku aia isiklik siil. Supernunnu. Eile tõime tuppa. Härra teatas, et too piima anname talle. Mina vaidlen, et joob ta jee sul siin toas vangistuses mingit piima.
Jõi....lurin taga. Ajas veidi vaibale ja limpsis selle veel puhtaks :D Siis viisime õue tagasi ja läks oma teed.

Vot millega tegelevad vanemad kui lapsed on laagris :D

Foto ENNE......hiljem on siis hea võrrelda kui tuleb foto PÄRAST












22 kommentaari:

  1. Minu jaoks on Eestis kaks suurt probleemi - kliima ja palkade-hindade suhe. Mossis inimesi mina isegi ei märka - minu tutvusringkond on mõnus, avalikes kohtades olen ise rõõmus ja viisakas, mossitajad ajavad mind pigem muigama. Aga ma mõtlen, et Pärnus, Eesti mõistes mitte kõige väiksemas kohas, on ehk ka tiba mõnusam suhtumine kui päris väikestes kohtades?

    Kliimaga ma teoreetiliselt võiks leppida. Kui oleks soe ja korras kodu ning piisavalt sooje riideid, siis ma arvan, et ma oleks täitsa rahul. Praegu on maja soojustamata ja hilissügis-talv-varakevad perioodil on mul õues kogu aeg külm, ehkki topin ennast soojalt riidesse.

    Tagasi kolisime just sellepärast, et siin on oma kodu ja pere ja sõbrad. Minu jaoks kaaluvad need üles välismaalaste rõõmsama ellusuhtumise ja parema kliima. Norras suhtlesin kohalikega nii vähe ja keelt ju ei osanud, nii et sellest kuidagi puudust ei tunne, samuti polnud Bergeni kliima midagi meeldivat. Minul on aga südames UK, London on siiani nagu teine kodu. Vaat seal oli tõesti see mõnus sõbralik suhtlus ja small talk, lisaks minu jaoks perfektne kliima. Aga ometi kolisime sealtki tagasi, sest perekond on Eestis ja laste kasvatamiseks on siin mõnusam keskkond.

    Eks näis, kas ja millal jälle rahutus hinge tekib. Loodan, et ei teki. Loodan, et kuna nüüd on kaks väga erinevat välismaa kogemust - üks lastetult/ühe lapsega tuttavas keelekeskkonnas, teine kahe väikese lapsega võõras keelekeskkonnas pärast kaht aastat OMA kodus ja perega ühes linnas elamist... Et nüüd püsib meeles see, kui palju meil siin Pärnus juba olemas on :) Aga praegu on muidugi hea rõõmustada, sest on suvi ja ma olen veel kodune. Varsti aga lähevad lapsed lasteaeda, mina pean leidma töö, tuleb igikestev talv... :)

    Nii et jah, vaatame, kuidas meil siin läheb. Tahaks ikka Eestis kõik enda jaoks toimima panna. Ja Londonis tihti külas käia.

    Äkki kunagi pensionipõlves võiks UK-sse kolida :D

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Täpselt nii ta ongi. Hinnad ja kliima.
      Meil sama, maja suht külm siiani, nüüd soojustasime ja hakkab juba looma. Lihtsalt nii ära tüütab kui oled pool aastast katlakütja ja teine pool aastast muruniiduk :D Ja seda veel üksi ka kui härra ise välismaal tööl pidevalt. Kui muruniitmise saab veel ühendada päikesevõtu ja grillimisega, siis puukuuri ja toa vahet koormaeesli mängimisest on ikka tõeline koblakas ees. See talv ( prantsuse talv) oli väga mõnus vaheldus ja ma nautisin seda lumeta, kütmismaratonideta ja kubujussimiseta elu täielikult.
      Ja mis puutub talveriietesse, siis see on kauplustele väga hea kliima siin Eestis. Talveriideid on vaja kõigil inimestel, puhtalt ellujäämise nimel. Ja seega küsitakse hingehinda. Eriti laste asjadel. Ja nad ju kasvavad mühinal.


      Kustuta
    2. Meil on ainult pool maja, aga täpselt samad remondimured ja olematud Eesti palgad. Ja selline kaugsuhe, et mees pidevalt ära, ei istu mulle kohe üldse. Sellepärast vast teiegi kolisite? Ma olen mõelnud varem juba küsida, et miks te üldse kolisite, kui kauaks, mis plaanid edaspidiseks?

      Kustuta
    3. Me võtsime jah selle otsuse vastu suures osas sel põhjusel ja hea, et seda tegime. Seega, mis iganes ka edasi ei toimu ja kus me ka ei ela, siis kogemuse võrra oleme ikka rikkamad ja veidi ilma näinud.
      Mõlemal riigil on omad plussid ja miinused.

      Äkki peaks hoopis veel kolmanda koha välja valima :D

      Kustuta
  2. Enam-vähem sama siin. Mina tahaksin elada Saksamaal selles majas, mis mul on siin Eestis. Kassid tuleks kaasa võtta, sõbrad ja pereliikmed käiksid vast ikka vahel külas. Aga koli sa saja-aastast maja Opel Omegaga ... Nii me vindumegi siin kahe õpetajapalga peal ja arvutame, kas sel kuul saab esikusse põrandaliistud ära osta või ei saa. :S Inimeste meelelaad eriti ei sega, ilmselt pole me piisavalt kaua kusagil rõõmsameelsemas keskkonnas elanud.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Meil pole küll saja aastane maja, aga selga tõesti ei võta sellegipoolest. Koduga on keeruline jah. Maja vajab pidevat hoolt ja tegemist. Siin elades on keeruline kodumaise palgaga suuremat sorti ehitamist ette võtta. Välismaal aga on juba soetamine kulukas ja hetkel isegi võimatu. Kahju on.
      Kui Eestis maja maha müüa, siis saab meie mõistes küll suht kopsaka summa, aga näiteks Prantsusmaal saab sama raha eest endale kööktoa osta :D No selles piirkonnas vähemalt kus me hetkel elame.
      Keeruline.

      Kustuta
  3. Piim on tegelikult siilidele kahjulik, sest võib põhjustada kõhulahtisust, mis nõrgale ja halvas toitumuses loomakesele võib isegi saatuslikuks saada. Piim ja leib täidavad küll siilil kõhtu, kuid täiskõhutunne paneb siili toiduotsinguist loobuma, mille tulemusena jääb tal palju vajalikke toitaineid saamata. Piim ja leib on siilide jaoks ka liiga pehme toit ja vähene närimine mõjub siilide hammastele halvasti. Seega ei tohiks kunagi pakkuda siilidele piima ega leiba!

    Siilidele võiks anda hoopis muna, vürtsitamata loomseid toidujäätmeid, juustu, eelkõige aga kassi- või koeratoitu. Sobib nii konserv kui ka kuivtoit. Looduses siilid kala ei söö, seetõttu võiks vältida kalamaitselisi toite. Kindlasti tuleks asetada siilide jaoks välja ka anum puhta veega! Et talve üle elada peab, siili kehakaal olema umbes 600 grammi. Suve jooksul kogub ta paksu nahaaluse rasvakihi. Edukale talvitumisele saab ka inimene kaasa aidata, pakkudes siilidele hilissuvel ja sügise alguses lisatoitu.

    http://loodusaed.kirikiri.ee/Siil

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Kusjuures mulle endale ka tundus, et ma olen nagu seda kuulnud kuskilt, et piim pole hea, aga arvasin, et äkki ajan kassidega segamini sest ka neile pidi piim kõhtu lahtistavalt mõjuma.
      Õnneks me vast ei pingutanud üle, see korgitäis loodetavasti talle kurja ei tee. Tahaks väga loota.
      Aga sulle suur tänu info eest, see oli väga kasulik.

      Mulle tundub, et neid on siin tegelikult perekond sest õhtu enne seda oli hoovis üks palju suurem siil.Eile aga läksin õhtul välja suitsetama ja pidin peaaegu peale astuma trepi ees talle. Ei tea kas peaks siiasamasse trepi juurde siis panema neile vett ja süüa, äki leiavad ülesse. Aed on nii suur, et muud kohta raske välja mõelda.

      Kustuta
  4. Kusjuures tegelikult on see suhtumine minu meelest imelik, kui inimesed elavad natuke aega kuskil mujal, siis leiavad, et nüüd peavad eesti inimesed hakkama samasuguseks nagu seal olid. Ega saa ju seda peale suruda. Nagu ma ka eelmises kommentaaris välja tõin, siis kultuuriline erinevus võiks olla tervitatav. Igal pool omad kombed ja traditsioonid. Tuledki siia kord aastas külla ja naerata neile mornidele ja ära lase tujul langeda, mõtle, et nad lihtsalt ongi sellised.
    Mulle meeldib väga, et eestlased on kidakeelsed ja tee jumal teab mida. Saab rahulikult istuda ja ei pea suud kulutama small talk peale. Ju sellepärast ka ei tiku kuskile minema.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Ma kordan veel üle. Kombed ja traditsioonid ei puutu üldse asjasse. Ma räägin elementaarsest viisakusest. Kui ma lähen telefonifirma klienditeenindusse ja uksest sisenemisel üten teenindajale tere, olles ainuke inimene selles pisikeses kontoris ja ta vaid vaatab silmanurgast ja ei ütle mitte piiksu ka , siis pole tegemist mingite minusuguste välismaal käinud inimeste jonniga vaid puhta ebaviisakusega.

      Ma ausõna ei sunni inimesi olema viisakad.Seda ei saagi sundida, nad lihtsalt kas on või ei ole. Las nad olla millised soovivad :D

      Kustuta
    2. ps. Siinses eesti koolis, kus mu lapsed varem käisid oli kehtestatud reegel: kõiki õpetajaid ja täiskasvanuid, kes koolis juhtusid olema või koridoris vastu tulema, ka võhivõõraid teretatakse. Õpetatakse ju seda maast madalast.

      Ma ei tahagi, et võõrad mind kesklinnas teretaksid.

      Ja tegelikult see polegi teema mille üle sõneleda. Nii palju kui on inimesi, on ka eri arvamusi :D

      Kustuta
    3. Ei tea, kas see on tõesti välismaal elanud eestlaste jaoks erinev või siis satutakse eriliste mühakate peale, aga mind pole küll jätnud keegi vastu teretamata. Ei julge öelda, et mitte kunagi, aga valdavalt siiski teretatakse vastu, nii poes, postkontoris kui raamatukogus. Ja mulle meeldib ka, kui ei räägitagi muud kui tere-tere ja palun-aitäh.
      Eestlasele omaselt ma erilist mornlust tähele ei pane igapäevaselt. See, et ei naeratata kogu aeg... no ma ei tea. Tõsine nägu ei tähenda veel, et ollakse kuri.
      Ja talv meeldib mulle. Ma ei pea muidugi kütma ise, aga meeldis ka siis, kui pidin.

      Kustuta
    4. Ei tea, kas see on tõesti välismaal elanud eestlaste jaoks erinev või siis satutakse eriliste mühakate peale, aga mind pole küll jätnud keegi vastu teretamata. Ei julge öelda, et mitte kunagi, aga valdavalt siiski teretatakse vastu, nii poes, postkontoris kui raamatukogus. Ja mulle meeldib ka, kui ei räägitagi muud kui tere-tere ja palun-aitäh.
      Eestlasele omaselt ma erilist mornlust tähele ei pane igapäevaselt. See, et ei naeratata kogu aeg... no ma ei tea. Tõsine nägu ei tähenda veel, et ollakse kuri.
      Ja talv meeldib mulle. Ma ei pea muidugi kütma ise, aga meeldis ka siis, kui pidin.

      Kustuta
  5. Ega polegi see miski eriline teema. Inimesed on sellised nagu nad on. Vahel märkan ka ise ebaviisakaid inimesi ja vahel lähen sellepeale ka endast välja, aga suurema osa ajast on mul niigi palju tegemist, et selle kõige peale mõelda. Välkarist tulnud inimestega seoses olen aga kuulnud selliseid lauseid eestlaste kohta, mis mind kui kohalikku kohe väga solvavad (ma ei räägi sinust siin), ju sellepärast siin arvamust ka avaldan:)

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Tegelikult olen ma ju ise ka jätkuvalt eestlane ja tunnen oi kui tihti Prantsusmaal olles, et ma olen ikka nendega võrreldes igavene tuim tükk. Seega mul tegelikult ei ole midagi põhjapanevalt halba küll meie kui rahvuse kohta öelda, see oleks ju enda pihta ka käiv :D

      Aga olen nõus, et viisakus, lahkus ja naeratus teise inimese poolt võib mõnel päeval lausa päikese välja tuua :D

      Kustuta
  6. Mina olen sinuga nõus selles naeratamise ja teretamise asjus. See on elementaarne viisakus ja seda leiab tõesti Eestis palju vähem kui mujal maailmas (Ok ma nüüd ei ole kogu maailmale tiiru peale teinud seega iga riigi eest ei saa rääkida).
    Kuidas saab keegi üldse selle üle kurta, et keegi tema vastu lahke ja viisakas on? Et nagu naeratamine teisele inimesele on imelik ja, et Eestisse tulles peaks selle ära jätma kuna siin ei ole inimesed harjunud viisakad olema? (jah loomulikult ei ole see nii KÕIGI inimestega).

    Tegelikult on see kasvatus küsimus mida näiteks siin Inglismaal lastele juba maast ja madalast õpetatakse. Mina kui eestlane ei pööranud sellisele thank you-le ja please-le algul oma lapse juures nii palju tähelepanu aga kuna mu mees ja ühiskond ümberingi on sellel lainel häälestatud siis see on lausa vältimatu ning mulle nii meeldib see kui inimesed JA KA LAPSED on viisakad. Näiteks minu lapse lasteaias tervitatakse hommikul igat last eraldi ja küsitakse kuidas ta ennast tunneb. Seda tehakse kätt surudes ja ootatakse (õpetatakse) , et laps samal ajal täiskasvanule silma vaataks ja viisakalt vastaks. Selline käitumine õpetab lapsele mitte ainult viisakat käitumist vaid ka enesekindlust ja seda kogu edaspidiseks eluks.
    Ma ei tea kuidas teistega aga minu tuju tõstab see küll kui teised minu vastu viisakad on. Naeratus veel sinna otsa ning ongi päike väljas :)

    Tegelikult ma isiklikult olen märganud, et just viimaste aastatega on asi Eestis paremuse poole liikunud ja inimesed on avatumad ja lahkemad. See tuleb kindlasti ka sellest, et paljud reisivad ja puutuvad kokku sellise käitumisega ning koju naastes automaatselt jätkavad samas vaimus (kui just keegi sõpradest välja naerma ei hakka :D

    VastaKustuta
    Vastused
    1. See on väga lahe komme lasteaias. Tean, et tehakse ka nn " hommikuringe" kus lapsed istuvad igaüks oma kodust toodus padjal ringis ja õpetaja küsib kõigilt eraldi, et mis neil uudist on ja kuidas läheb :D
      Nii tore ju. Hoolimata sellest, et laps alles õhtul koju läks ja hommikul taas tagasi on. Selle aja jooksul võis ju nii palju põnevat juhtude, millest rääkida :D
      Ja kindlasti õpetab selline ring ka lapsi kuulama teineteisti. Suurema osa päevast on ju nagunii lasteaedades kisa ja melu.

      Kusjuures paar päeva tagasi oli mul ka väga tore kogemus. Viisin Greteli ja ta sõbranna kinno. Kummalgi oli oma raha kaasas aga arve löödi kokku. Ma veel mõtlesin, et nagunii saan teenindajalt et ei saa muuta jne. Seevastu nooruke neiu ütles lahkelt: soovite eraldi maksta tüdrukud, aga palun, annan teile lihtsalt eraldi summad tagasi. Ja lahke naeratus otsa ja asi oli tehtud. Saatsin lapsed kinno ja ütlesin, et uurin kuna kino saab läbi, et siis tulen neile järele. Otsisin ja vaatasin infostendi ja ei saanud aru kuna on filmi lõpuaeg. Ja äkki tuli seesama teenindaja kaugemalt ja vabandas kenasti et ta kuulis ja nägi mu muret ja et film lõppeb 12.55
      Ma olin väga positiivselt üllatunud. Milline kliendisõbralikkus!

      Kustuta
    2. Ja mulle jälle tundub see sinu viimane näide nii normaalne, sest ma olen sellise käitumisega nii harjunud :)

      Jah, ja nii lasteaedades kui ka kooli algklassides on see ringis põrandal istumine ja vestlemine (seda kutsutakse circle time) väga levinud. Kuna meie lapse lasteaed on MOntessori oma siis seal ei toimu mingit kisa ja melu ning nii 2 kui 4 aastased istuvad kõik vaikselt ringis ja kuulavad mis neile räägitakse. See on uskumatu kui palju tarkust sellises keskkonnas nad on suutelised endasse imema.

      Kustuta
    3. Ameerika mandri elanikuna võin öelda, et soomlased on kõige tuimemad ja mossis inimesed, keda kohanud olen, eestlased säravad kui päiksekiired nende kõrval :-) Olen seda teistegi käest kuulnud, kes mõlematega tuttavad. Nii et pole meil häda midagi, lisaks iga aastaga läheb Eestis asi paremaks, minu kogemusest.

      Kustuta
  7. Mulle tundub, et teretamise teema on Eestis kõvasti paranenud, aga mind häirib üks teine asi. Nimelt see, kuidas inimesed näiteks poes või kus iganes trügivad või kedagi müksates isegi ''vabandust'' ei ütle. Selle asemel, et küsida: kas ma saaksin mööda? lihtsalt pressitakse, muidugi sõnagi lausumata. Milles siin probleem võiks olla?

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Puhtalt elemantaarse viisakuse puudumises, ei midagi muud :D

      Kustuta
  8. Haa, ma kolisin mitu aastat tagasi Genfist (=prantsuse kombed) New Yorki ja alguses ikka lifti sisenedes tervitasin kõiki (sest Genfis käis ju ette ja taha Bonjour Madame), aga oh neid arusaamatuid ja kahtlustavaid pilke siis :)

    VastaKustuta