Kurb on. Eriti kui ise veel proovid ja proovid. Ikka istud arvutis ja kirjutad, et kuidas läheb jne. Vastuseks saad vaid mokaotsast : hästi. Rohkem nagu poleks minuga enam millestki rääkida. Kõigil on kiire ja kunagi pole aega arvutis olla (hoolimata sellest, et tänapäeva programmid näitavad hästi ära kui keegi online on). No ega ma ei hakka ütlema ka, et ära valeta...ma näen küll, et sa oled arvutis hommikust õhtuni.
Mõtlesin lihtsalt, et ma ei hakka enam kedagi taga ajama. Lähme juulis Eestisse, keda huvitab, seda huvitab. Keda mitte...olgu siis nii.
Kummaline kuidagi lihtsalt, et nii kerge ongi inimesi unustada...nii ca 10 sekundiga.
Ps. Kummaline on ka see, et mu reading list näitab, et mul pole ühtegi jälgitavat blogi. Ehk mul pole õrna aimu ka kuhu need kadusid. Mul oli ikak päris pikk väliseestlate blogide nimekiri, mida usinalt loen :S
Ootan, äkki tulevad tagasi.
Aga kuidas sa Eestis sõpradega suhtlesid? Kas samamoodi enamasti netis kirjutades või pigem helistades, kokku saades?
VastaKustutaSellest ajast saadik, kui ma 2007 kevadel Tallinnast Londonisse kolisin, olen ma kõigi oma sõpradega oluliselt vähem suhelnud. Nad kõik elasid Tallinnas - kui mina olin ka seal ja lapsi ju siis polnud, oli kerge igal ajal kokku saada. Hiljem olen elanud igal pool mujal, siis tulid lapsed, kes võtavad oma aja... Paratamatus.
Nii et mul on tegelikult kaks parimat sõpra, kellega ma suhtlen palju Skype'is kirjutades, aga ülejäänutega suhtlengi üsna harva. Enamasti siis, kui midagi vaja on :) Siis räägid sellest, mis vaja, ühtlasi ka küsid, kuidas läheb. Või siis näiteks, kui samasse linna sattuda, on põhjust ühendust võtta. Mina olen ikka vahel käinud puhtalt sõprade nägemise eesmärgil Tallinnas ja Tartus, mind külastatakse rohkem suvel - ma olen väga rahul, et suvepealinnas elan. Siis tullakse minu juurest öömaja otsima, minul on puhas rõõm seda pakkuda :D
Aga jah... Äkki oli nii, et varem elasid sõpradega ühes linnas (või noh, asulas - ma ei teagi, kus sa Eestis elasid) ja siis suhtlesite kogu aeg, sest oli ühiseid tegemisi... Ja nüüd lihtsalt neid tegemisi enam pole ja nad ei ole sellised netis lobiseja tüüpi? Mul on mitmeid selliseid sõpru-tuttavaid.
Eks kena muidugi oleks, kui kõik tunneks huvi, kuidas sul läheb - ka siis, kui oled kaugel. Aga kõik pole sellised. Mina olen leppinud, et mõnede inimestega ma suhtlengi harva - siis, kui midagi vaja on :) Midagi küsida, mõnd teenet, öömaja - kord mul, kord neil. Sellist tunnet pole, et keegi mind ära kasutaks, et võtavad ühendust ja tunnevad mu vastu huvi vaid siis, kui midagi vaja. Et sellist ära kasutamise tunnet tõesti pole. Kui on vaja midagi küsida või tahaks lihtsalt öömaja, see ju tore :)
Mina olen täitsa rahul sellega, et mul on need kaks sõpra ja ema ja teised on harvemini. Ma ise ikka vahel algatan ka vestlusi ja küsin, kuidas läheb - siis ikka vahel räägitakse. Ma teen seda ka pigem harva... Kui ma pidevalt küsiks ja keegi kunagi ei vastaks, siis oleks kurb küll...
Alguses oli mul küll selline tunne, et miks keegi ei viitsi või ei taha või..
VastaKustutaSiis tuli aga see leppimisfaas. Ma suhtlesin Eestis olles kah paljudega neti teel. Ära kolides aga kõigi huvi kuidagi lahtus. No ja niisama kah koguaeg ei viitsi rabeleda teab mille suunas. Koju käies ei võetud isegi vaevaks tulla tere ütlema.
See-eest aga on väljamaal tekkinud uued sõbrad ja uued käimised. Eks ka sul oleneb kui ajutiselt või püsivalt sa Eestist ära oled. Et kas hakata kohapeal jälle kogu elu üles ehitama või mõni asendussõber leida :)
mul oma välismaal elavate sõpradega selline suhe, et iga päev ei kirjutagi, elu on nii kiire, et eesti sõpradegagi jõuab jube harva kohtuda või helistada
VastaKustutano aga kui kokku saame, siis on kõik nagu enne.
kas ei või asi olla selles, et enne olid spontaansed külaskäimised ja kokkusaamised-põrkumised. nüüd oled sina kaugel ning võib-olla ka tänu turvatsooni puudumisele mõtled vanad suhtlused suuremaks?
Olen ise ka selle nähtuse peale mõelnud, et kuidas ikkagi ainult mina olen see, kes küsib käekäigu kohta, aga teistel on koguaeg niiiii kiire. Mul on ka pere kõrvalt (eriti õhtuti) aega ja tahtmist veel Eesti eestlastega ka suhelda, aga miskipärast sealpool pole kellelgi, ja eriti veel õhtuti, aega, kasvõi 30 minutitki.
VastaKustutaTegin sõbrannadele isegi blogi, et seal saame kõik kirjutada, kui tuju tuleb ja siis kommenteerida, sest emailid ju "kaovad" ära. Alguses ikka kirjutati, aga nüüd on vaikus. Üks sõbranna jäi rasedaks ja temast pole juba mitu kuud midagi kuulnud, st kui laps käes, siis ma ilmselt ei näegi teda enam iialgi :)
Aga jah, mina olen sama tundnud nagu sina -- et ma olen täiesti üksi ja mitte kedagi ei huvita, mis minu elus toimub. Mis siis, et enne olime tihedalt ühenduses ja no muidugi kohtumine oli ka lihtsam. Ja teine naljakas asi on see, et kui ma kuulan teiste muresid ja räägin kaasa, siis minu muresid nagu ei osata tajuda või see tundub kuidagi nii kauge ja võõras, seetõttu ka ebahuvitav.
Lahendus ongi lõpuks see, et aja jooksul tekivad kohalikud sõbrad (kes ei ole kindlasti sama lähedased nagu "vanad" sõbrad), aga sa saad nendelt inimestlt oma praeguses olukorras tuge, mõistmist ja abi :) Eesti eestlastega jääbki suhtlemine selleks ajaks kui Eestis oled. Vahel on ka nii olnud, et teised sõbrannad pole omavahegi enne trehvanud kui jälle minu saabumise puhul!
Saadki panna oma prioriteedid paika. Ju polnud enamus neist sõpradest muud, kui head tuttavad. Sõbrad ei jäta sind naljalt niimoodi maha, vaid kannavad sind ikka südames, ükskõik, kui kaugel või lähedal sa oled.
VastaKustutaVõimalik, et paisutangi asju üle taas. Võimalik, et polnudki sõpru, olid tuttavad. Mis siis ikka, elame edasi!
VastaKustutaSellegipoolest kahju vahel!