Esiteks teatan, et valik sai tehtud. Hispaania keel. Kuigi mulle endale meeldib itaalia keele kõla ja see on ju nii äge ja lahe jne.
Valik sai tehtud järgmistel põhjustel:
* Itaalia keelt räägib 97 miljonit inimest üle maakera, Hispaania keelt aga ligi 400 miljonit inimest
* Hispaania keelt hakkavad õppima suurem osa tema klassikaaslastest, kelle peamine põhjus on muidugi see, et hispaania keel on prantsuse keelega sarnane ja seega on neil seda kerge õppida
* Kui need keeled on sarnased, ehk on ka Angelical kergem veidi sest prantsuse keel on hetkel meil siiski nr1, mis vaja ära õppida.
Kokkuvõte koolis käimisest: Inglise keele tunnis on tal igav sest nad on titade tasemel alles, mata tunnis on tal igav kuna me võtsime need teemad koduõppel olles juba läbi (boonuseks vast see, et ta saab nüüd vähemalt väljendeid ja tähiseid õppida prantsuse keeles, sest need on päris erinevad ikka. Kui ümbermõõt on eesti tähistusega P, siis on ta ka siin sama. Näiteks aga pindala on eesti S asemel hoopis siin A jne.) Lisaks meeldib prantslastele kirjutada mingeid mõtetuid arvujorusid, samal ajal kui me teeme need peast ja kirjutame vaid suuremad kokkuvõtted. Tundub, et oleme lihtsalt matemaatiliselt väga taibukad.
Gretel võib jumala suvalt küsida, et emme kuule kas praegu on detsembri kuu või :D:D:D Ah, aprill. Õigus jah :D:D
Kui on aga vaja kokku arvutada, et palju läheb 2 pakki pähkleid ja krõpsupurk või 2 uut pluusi, siis see on kohe klips-klõps arvutatud.
Kekas käivad nad kord nädalas, reedeti pealelõunal, orienteerumas. Müttavad mööda metsi ja orienteeruvad. Angelica hoiab sabast kinni kellegi, et mitte ära eksida ja nii see tehtud saabki :D
Muude tundide kohta ta ütles, et ah midagi räägiti jah, aga ega ma aru ei saanud midagi.
Kunstis oli kogu klass suu ammuli olnud kui ta teatas, et Eestis käis kunsti tund ikka paberi ja pintsliga. Siin anti lastele kätte fotokad, lasti teineteist pildistada ja peale seda õpetati kuidas arvutis tuunida neid fotosid. Kuna Angelica on meil väga fotogeeniline, siis oli õpetaja (noor meesõps kusjuures) teda modelliks kutsunud ja klõpsinud. No meil nüüd tahetakse fotograafiat õppima hakata kunagi ...hobikorras. No ei tea kas nad siis üldse ei maali...eks näis. Angelica on ka väga hea joonistaja, kahju kui ei saaks enam seda teha.
Muusikas lauldi igatahes itaalia keelset laulu. Polevat probleemi olnud :D
Käsitööd kui sellist siin üldse ei eksisteeri. Kahju muidugi. Samas kooliprogrammi järgi käsitööd õpetama olen igatahes ise ka pädev oma lapsele. Ja usun et veel rohkem.
Tehnloogias oli tegemist arvutitunniga, kus õpetati kuidas teha andmete järgi joonist. Kusjuures see on väga hea oskus. Mina maadlesin sellega alles paar aastat tagasi oma diplomitööd kirjutades. Oleks võinud ka varem koolis õppida ja osata.
Koolijutt läbi nüüdseks.
Sinise pluusi jutt järgmiseks. Kuna ma ei teadnud, mis on mu lapse õpetaja nimi ja tegin margi täis endal, siis nüüd tean. Ja tean ka seda, et etenduses osalemisek ostetud vajalik punane pluus peab tema klassis olema hoopis sinine. Seega olen viimased 2 päeva tegelenud tüdrukule sinise pluusi otsimisega. See osutus täielikuks poodide läbi kammimiseks ja närvide läbi kulutamiseks. Sest tüdrukutele EI OLE siniseid pluuse. Peale mitut päeva ja mitmeid tunde ja kümmet poodi saime viimaks mingi. Helesinise, millel on mustad vöödid peal. Loodame, et sobib. Kui ei sobi käigu kanni.
Saime viimaks kätte ka oma homsed etenduse piletid. Mõtlesin algul, et noh mis mina ja pole vist vaja minna ikka ja siis kui teatati, et Gretel ikka ka osaleb ja õpib kenasti laule ja tantse, no siis polnud enam kahtlustki. Soetasime piletid selle kuulsa tšekiraamatuga :D Mida aga ei saanud olid piletid. Täna hommikul siis küsisin viimaks õpetajalt, et kuidas ma oma piletid saaksin kätte. Selgus, et ta ei tea kus on mu tšekk jne. Kummalisel kombel teadis ta aga mis tšekil oli ja mitu piletit kelle tahtsime. No ok, palju lapsi ja palju tegemist ja siis üks saamatu eestlane, kes muudkui puterdab ja küsib ja ometi ei hakka ka prantsuse keeles rääkima.
Samas paneb aga taas mõtlema: MIKS NEIL ON VAJA SELLE lollaka tšekiraamatuga jamada:D
3 euri näppu ja pilet vastu. Mitte see lipik, siis see kuskile saata, siis too lunastab, siis oota oma piletit nagu loll.
Ok, lõpp hea, kõik hea. Homme kell 20.30 hakkab mu laps mulle ja tervele koolile prantsuse keeles esinema. Ägens :D
Pileti ja pluusijutt sai läbi.
Nüüd porrujutt. Ma ei ole kunagi porrut söönud. Isegi lõhn tundus jube. Siis aga sain paar kuud tagasi mäletate õelt selle prantslannade raamatu, kus oli porrut palju mainitud. Eriti see porrudieet. Ostsin siis ja proovisin veidi panna ühepajatoidu sisse. No polnud just kõige mõnusam esmalt. Teine kord proovisin veel, juba oli parem. Siis tegin salatit: lehtsalat, kurk, tomat, mugulsibul, porru, paprika jne
See oli juba hea.
Nüüdseks olen porrusõltlane. Kui poes porru otsas, siis olen kuri. Topin seda salatisse ja suppi aj patta jne. Nämmmmm. Sinnani pole veeel siiski jõudnud, et ma tahaks teda paljalt keedetuna süüa nagu näeb ette prantslannade raamatu imedieet. Nii, et keedad AINULT porru ära ja kui nälg, siis jood seda vedelikku ja kui eriti nälg, siis võid paksu ka ampsata. Ja nii 3 päeva. Pidi 2-3 kilo kohe minema. Ainult, et kuna tal on diureetilised omadused, siis ei pidanud vetsust kaugele hoidmine väga hea olema neil päevil. Nii et Nele...porrutama :D Kui ei proovi, siis ei saa ka meeldima hakata. Poomisega pidi ka nii olema, et algul on paha ja sipled, pärast harjud ära ja oled vaikselt. Sorry, peresisene must huumor :D
Ps. Olen hakanud end rohkem liigutama. Leidsin netist programmi endomondo, mille saab endale nutifoni laadida ja sisi trenni tehes see GPS abil laeb su andmed, vahemaad, kaotatud kalorid ja kõik ilusti netti ülesse. Olen käinud nüüd 7 päeva nii ümbes 5-9 km päevas kõndimas. Sellega seoses olen ma avastanud mingid lihased, mida varem ei ole mul vist olnud. Vähemalt varem pole nad valutanud. Tuharad nimelt. Pehmelt öeldes tagumik. Tagumik on kõndimisest nii valus, et vahel on tunne nagu oleks puujalg. Ei saa ei pusti, ei istukile. Eesmärk oleks oma suureks juubeliks järgmise kuu lõpus kaotada nii mõnigi kilo. Eks näis. Esimene üleliigne on juba kaotatud :D
Midagi tahtsin vist veel kirjutada, aga meelest läks ära.
Tsau
Meil peretuttvad kolisid aastaid tagasi luxemburgi ja lapsed läksid prantsuskeelsesse kooli (nad olid eesti ka enne prantsuse keelt õppinud). Ja esimeste nädalate lõpus oli 6.klassis käiva tütre kokkuvõte umbes midagi sellist: jube äge on koolis, nii tore, nii tore. Mitte midagi ei saa aru, kõik kogu aeg räägivad ümberringi. :)
VastaKustutaÜhesõnaga, see oli positiivne kokkuvõte, tüdrukule tegelikult väga meeldis, mis siis, et aru midagi ei saanud. Aga keele said nad ikka väga ruttu selgeks.