Ärritavad inimesed

Teate, ei tule ikkagi postitust Pariisi kohta. Tuleb hoopis ühe muu asja kohta, millele olen mõelnud juba tükk aega.

Nimelt ma loen üsna palju blogisid. Suures osas, või isegi enamus nende omi, kes on kolinud oma kodumaalt mujale riikidesse. Enamus on eestlased loomulikult :D
Mingi kuu aega tagasi leidsin aga ühe ingliskeelse blogi Austraalia neiust, kes kolis Šveitsi, täpsemalt Genfi. Seega suht lähedal minu praegusele elukohale.
Kui alguses ma lugesin ta esimesi postitusi, siis tundus ta väga huvitav inimene ja mul oli kahju temast kuna olen ise ka mõningaid temale omaseid tundeid tundnud. Eriti mis puudutab sõprade leidmise teemat.

Olen enne ka kirjutanud, et  minu sõbrad Eestist kadusid esimese siiatuldud nädalaga. Ok ehk teisega. Hetkeks on minu tihedas suhtlusgraafikus vaid mu ema ja õde. Jumal tänatud, muidu ikka kammiks vist jumala sassi :D Kaua sa proovid juttu alustada ja huvi tunda kui sulle samaga ei vastata. Mitu korda sa tahad kirjutada skype või FB kaudu, et hei kuidas läheb ja mitte saada mingit vastustki. Või kui saad siis sellise: kle tahaks küll hullult sinuga jutustada, aga mul pole aega hetkel, ma võtan ühendust. Ja siis on möödas 4 kuud ja ikka võetakse ühendust. Tänan tähelepanu eest kallid sõbrad!

Aga mitte sellest ma ei tahtnud rääkida. Sellest inglisekeelsest blogist ikka. Tagasi siis teema juurde. Selle blogi omanik kirjutab, kuidas ta ei suuda leida endale sõpru. Kirjutasin talle kommentaaridesse sõnumi, mõtlesin et ütlen midagi toetavat. Nüüd on aga mul tunne, et see inimene ei tahagi midagi muuta. Tema suur kinnisidee on ka see, et ta on vallaline ja et vallalised ei SAA sõbrustada pereinimestega, sest pereemadel on pidevalt lapsed sabas ja nad ei saa teha seda mida TEMA tahab. Ta lausa pani oma blogisse nimekirja tingimustest, milline peab olema tema sõber. Üks kriteerium oli ka see, et ta sõbral peab olema aega ja raha, et temaga restoranis käia ja poodlemas. J akuidas kõik inimesed on silmakirjalikud kui ütlevad, et neil pole aega midagi koos teha või kuskile minna, sest kui inimene tahab, siis ka ta saab.

Kui ma alguses arvasin, et ma võiksin sellise inimesega suhelda, siis nüüd ma arvan, et tal oleks vist psühholoogi abi vaja. Kui alguses oli mul temast kahju ja mõtlesin, et mul ju ka pole siin tegelikult tekkinud ühtegi sõbrannat, siis nüüd ma olen kindel, et pereemana ja isegi rahatuna on mul tunduvalt rohkem väljavaateid saada endale mõni sõber kui temal.
Ega minuga pole lihtne, aga sellised nõudmised on ulme. Ma ei leia, et ma olen alamklass kuna mul pole raha, et käia iga päev restoranis või klubides ringi hängida.  Ma võin olla vahel üsna vastik, aga ka superlahke. Kõik oleneb. Ma olen kaksikute tähtkuju pesuehtne esindaja. Vahel ma ei taha kedagi näha ja minu puhul pole probleemiks ka seda oma tuttavatele öelda näiteks kui nad tahavad külla tulla, aga mul pole tuju. No siinmaal oleks see katastroof. Mind pandaks Prantsusmaal vist vangi sellise käitumise eest :D Siin on ju kõik nii viisakad. Ma olen isegi pidanud olema sunnitud veini jooma külas kuna pööritatakse silmi kui ütled, et ei tarbi alkoholi.....oled ebaviisakas järelikult. Krt ma ütlen....ma ei joo. Üleüldse ma vihkan joodikuid ja olen täiesti selle poolt, et lõbus võib olla ka morsiklaase kokku lüües. Ja tegelikult on mu organism jõudnud selleni, et kui ma joon kasvõi pool pokaali seda KOHUSTUSLIKKU veini, siis järgmine päev olen ma teovõimetu. Ma sõna otseses mõttes suren ära. Vot nii mõjub kui oled 9 aastat peaaegu karsklane olnud :D

Nagu tavaliselt läks jälle jututeema käest. Igatahes loen ma seda blogi edasi ja isegi ei tea miks. Lihtsalt huvitav on vaadata kui kiiksuga võivad inimesed olla. :D

Sain valmis ka Greteli eritellimuse. Tuli ükspäev ja teatas, et nüd on mul aeg temale ka midagi kududa :D Joonistas paberile, vaatasime internetist ja ajakirjadest näidiseid ja selline ta tuli. Pildid on pandud ülesse sellised, mida ta lubas. Kuna tegemist on puuvillase lõngaga, siis tundub et kaelaauku tuleb panna üks paelake, hakkab kuidagi laiali venima.  Nüüd mõtlen, mida edasi. Ei saa kohe niisama istuda õhtuti teleka ees, midagi peab näpus olema.

 

Lehva, lehva!