Uued uudised koolirindelt

Jutt sellest, kuidas ei maksa hõisata enne õhtut ehk tegelikult on kõik ju hästi :D

Eile proovisin siis tõlkida veidi neid pabereid, mis tuleb täita selleks, et laps süüa saaks. No ütleme nii, et palju on veel teha.  Õnneks on veel aega selle kiire asjaga.

Täna koitis uus hommik ja panin kompsud kokku ning läksin tõendi järele. Täna nii hästi ei läinud...tõlkijast vanapaar oli kuskil mujal millegipärast :D:D:D ja taas ei osanud keegi keelt. Samas sõna kool nad vist mõistsid, sest paberid toodi. Ja siis selgus tõsiasi, et Gretelile on tõend aga Angelica sünnitunnistusele oli pandud märge, et ta liiga vana kohaliku kooli jaoks ja et peame minema teise linnakesse. Mina teadsin seda juba enne, et ta teises vanusegrupis, aga arvasin et tõendi saab ikka siit, kus elame. No ok, tulin siis tulema. Kuna Greteli tulevane kool asub otse teiselpool raekoja maja, siis otsustasime ära käia ka seal. No tee või tina, igal koolil on ümber aed kust ei saa kuidagi sisse. Uksed ja väravad on lukus ja kedagi ei paista. Ukerdasime siis oma asjadega ümber maja ja mööda treppe ja lõpuks nägi majast meid üks mees, kes halastas ja tuli õue küsima, mis meil mureks. Selgus, et tegemist on kooli direktoriga , kes õnneks oskas rahuldaval tasemel inglise keelt. Nii siis me seal üle aia vestlesime ja dokumente näitasime. No kõik ok, aga vot eestikeelne vaktsineerimise tunnistus ei läinud kohe mitte. Pean viima vähemalt ingliskeelse. Jälle asjaajamist. Samuti soovis ta mõnda paberit praegusest koolist. Mida täpselt, ta ei öelnud. Eks siis hangin miskist :D Kutsuti, siis tagasi esmaspäeval. Kuigi sinna on päris peaaegu terve nädal tegelikult, aga ok, eks siis ootame ja vaatame. Samuti kangastus mule kohe silme ette, kuidas ma tagasi minnes seal üle aia kõlgun ja sisse ei saa. Küsisin siis, et mismoodi see asi käib. Kästi väraval asuvat nuppu vajutada ja siis saab sisse. Super!

Edasi läksin tagasi koju, korjasin peale ka Angelica ja läksime järgmise linnakese raekoda otsima, et ka seal teha see tõend, et kooli saada. Leidsime koha ülesse ja selgus, et me ei peagi üldse midagi taotlema. Saadeti otse kooli. Õigemini selle kooli nimi on siin juba college :D No peale seda sõitsin end taas kringlisse ja valesti ja metsa ja võssa, sest ei saanud üldse aru, kus ma olen. Kus ei aita GPS, seal aitab nutitelefon. Peale paari klõpsu, mis loomulikult maksavad, olimegi õiges kohas. Nonii, maja oli uus ja suur ja uhke ja oh imet, loomulikult 2 meetri kõrguste roheliste lukustatud aedade, uste ja väravatega. Nurgataga suitsetavad kokatädid otseloomulikult sõnagi inglise keelt ei osanud ja seega otsisime edasi, kust ometi sisse saab. Maja ja maaala polnud just väga pisikesed. Lõpuks nägi meid keegi naisterahvas, kes oh õnne oskas meiega rääkida ja küsis, kas meil on kohtumine direktoriga kokku lepitud. No polnud ju. Ok, pandi meid siis ootama ja peale 5 minutit oligi meie ees kuskil 60ndates vanahärra, kes tuli nägu naerul ja küsis prantsuse keeles, et kas mina olengi see inglise keelt kõnelev daam . Ojaa, kujutate ette, ma sain sellest aru :D Ise sain. Polegi vist lootusetu juhtum :P
Peale kahte minupoolset lauset vabandas ta ja ütles, et saab aru aga kõneleda hästi ei oska ja palus uuesti oodata. Naljatasin plikadele, et nüüd tuleb tagasi inglise keele õpetajaga ja just nii läkski. Paar minutit hiljem oli me ees kooli inglise keele õpetaja, kes tegi tõlketööd. Ja siis algas see, mida poleks osanud unes ka näha. Selgus, et kuna me ei oska keelt...õigemini Angelica ei oska...minu oskused pole sel puhul olulised :D ...siis peab ta tegema testi , mis näitab tema oskusi. Test toimub mingis muus asutuses veel kaugemas linnas, mis siis selgitab lahti kuhu , mis ainetesse, mis klassi ja mida Angelica saab üldse õppima minna. Õhku tekkis tuntav pinge kuna Angelica sai samuti aru ja nägu venis pikaks. No tegelikult olid nad väga vastutulelikud ja ütlesid, et isegi kui test näitab tulemuseks 0, siis nad sellele vastavalt leiavadki midagi talle sobilikku. Samuti leitakse inimene, kes hakkab temaga tegelema prantsuse keele õppimise ja selgeks saamise nimel. Tegelikult testi sisu ei seletatud, seega ei teagi täpselt, mida see hõlmab.
Vahepeal oli kohale jõudnud kooli ka Angelica huviringi juhendaja, kes tervitas rõõmsalt ja astus ligi, et kohe asja uurida. Tegemist on täiesti uskumatu naerusuise alati rõõma ja sädeleva naisterahvaga, kes on nii sõbralik kui pool Eesti rahvast kokku.  Seejärel oli umbes 5 minutit täielik prantsuskeelne kolmekõne, mida ma ei mõistnud. Kiire lõpptõlge oli mulle see, et huviringi juhendaja aitab meid ja helistab ise sinna asutusse, kus teste tehakse, et äkki saab selle läbi viia koolis ja me ei peaks nii palju seiklema.  Õhtupoole pidin saama teada, kuna hetkel on siin maal suur lõuna kui tööd ei tehta:D
Seega olin ma üldse paras mats, et segasin kooliperet lõuna ja puhkepausi ajal :D
Muude paberite suhtes ma ei saanud midagi teada kuna arvati, et kõik tuleb teha ilusti ükshaaval ja tasapisi ja küll saab. Ehk siis tegelikult nagu päris hull hommik, aga läks vist hästi kokkuvõttes.

Küsisin ka siis huviringi juhendajalt, et mis teema nende aedade ja lukus ustega on ja sain teada, et 10 aastat tagasi oli koolidesse pomme pandud ja oli lausa sõjavägi peale seda uste ees valvanud. Seega on nüüd kõik koolid aedade taga ja sisse saab vaid loaga või kui oled teinud selgeks, mis sul hoonesse asja on. No tegelikult päris mõistlik. Ei ole nii, et lapsed longivad mööda tänavaid ja käivad vahetunnis suitsetamas nurga taga või poes ja lähevad koolist ära ja teevad poppi. Võimalus selleks lihtsalt puudub. 
Koolist lahkudes saime teada, et tegelt olime jumala kringliks sõitnud ja sinna oli ka otsetee päris kodu lähedalt, mitte 10 km nagu meie ringiga sõitsime. Avastame aga uusi alasid :D

Ps. Angelica istub juba pool tundi laua taha ja korrutab : täiesti pekkis, mis kooli ma lähen, issand jumal, issand jumal :D Tahaks minna aga issand jumal. :DIssakene ma lähen kolledžisse :D Issand jumal, issand jumal :D

Õues on nii ilus ilm, et pole nagu mõnda aega näinud nii säravat päikest. Ja nüüd välja!

Ilusat päeva!