Mossis päev täiega

Tegelikult olen ma pettunud infos. Miks pannakse ametkondade internetisaitidele valeinfot? Näiteks kasvõi Eesti Saatkond Prantsusmaal veebileht väidab, et üle 3 kuu Prantsusmaal elavatel inimestel tuleks elu lihtsustamiseks registreerida oma elamine kohalikus raekojas. Seda pole võimalik teha.! Kui lähed sinna ja küsid, siis imestatakse, et millest sa EU kodanik räägid, ei mingit registreerimist. Ela, tööta ja ole vaba kui lind!
Järgmiseks prantsuse oma veebilehed. Väidavad, et see on lausa kohustuslik ja, et võid lausa trahvi saada kui nii ei tee.
Samuti EURESe koduleht, mis ütleb : Kuigi EU/EEA kodanikele ei oleelamisõiguse registreerimine (carte de séjour)kohustuslik, siis siiski soovitatakse seda teha, kuna see on väga kasulik, sest teeb elu ja asjaajamise oluliselt lihtsamaks. Näiteks ei ole ilma elamisõiguseta võimalik saada paljusid riigi teenuseid või taotleda rahalist abi – näiteks elukohaga seonduv finantsabi jm. teenused. Elamisõiguse taotlemiseks tuleb pöörduda oma elukohajärgse prefektuuri välismaalaste osakonda või linnavalitsusse.

Eile saatis veel üks  inimene mulle ühe kohaliku ametkona veebilehe, kus tegeletakse sisserännanutega ja ka sel lehel oli kirjas KOHUSTUS end registreerida.
Meeldetuletus iseendale: edaspidi kuula neid, kes sama läbi elanud!

 No ok, korjasin end siis kokku ja võtsin selle retke kõrvallinna täna ette. Peale tiirlemist kohale jõudes polnud ainsat parkimiskohta, nii et pidin edasi sõitma kuni leidsin. Loomulikult tasulisse parklasse ja siis edasi jala. Teate ma olen inimene, kel pole mingit orienteerumisoskust ja seega võin sekunditega täiesti võssa panna kuigi maja ümber nurga. No peale edasi tagasi kõndimist jõudsin õigesse majja ja leidsin õige ukse. Ootasin 20 minutit spetsialisti juurde, kes pidi tegelema just võõramaalastega ja valdama inglise keelt. Lõpuks kui sain jutule selgus:
*spetsialist purssis hullemini inglise keelt kui mina prantsuse ehk peaaegu olematult
*küsis mu dokumenti ja ütles, et oi ei te ju EU , seega elage ja töötage ja edu!
*küsimusele kas ma ei pea siis mitte midagi taotlema tuli ilus "ei, mitte midagi"
Hakkasin juba ärrituma. Pole ju võimalik, et sa lähed kuhu tahad ja midagi ei pea tegema. Konsulteerides veel kahe daamiga leidis härra võõramaalaste spetsialist, et midagi vist ikka oleks vaja teha ja arvati, et võiks pöörduda äkki haigekassa kontorisse. Kiirelt leiti kaart kuhu veeti suur rist ja puksiti mind kontorist välja, saates sõnadega "Welcome to France".

Welcom indeed!
Ma avalikult ei ropenda, aga filmides on sellel ajal kuulda tugev "piiks " :D

Seda haigekassat mul leida ei õnnestunud. Keeruline on kui oled roolis, vaatad kaarti ja oled peatumatus liiklusvoos ja puudub koht, kus isegi peatuda, rääkimata parkimisest.  Tulin koju tagasi. Möödunud oli 2 tundi ja mitte midagi, täiesti mahavisatud aeg ja kulutatud närvid.  Seedin veidi ja vaatan, mis saab.

Teine asi millest tahtsin kirjutada juba mitu päeva tagasi on pubekad.  On täiesti uskumatu kui õelad võivad olla noored inimesed, kellega oled läbi saanud aastaid ja parimad sõbrannad olnud. Räägin Angelicast. Nende klassis koolis oli vaid 5 tüdrukut ja no ok, oli erimeelsusi, aga ikka hoiti kokku. Angelica oli üsna pop ja kui selgus, et me ära sõidame olid kõik vesised. Mis aga toimub nüüd! No ma ei tea mis lahti on läinud. Parimad sõbrad kirjutavad talle skypes, et : Oi kui hea, et sa ära läksid ometi, ma viimaks saan ometi endale sõpru leida. Või siis : oi me näeme siin õudusunenägusid, et sa tuled ühel päeval tagasi. Või: no mina küll ei tahaks seal Prantsusmaal olla sinu asemel, seal pole ju mingit haridustaset. Või: eino jah, mis eriline sa selline oled, et õppima ei pea seal koduõppel, me tuubime päevad läbi, sind ei kontrolli keegi jne jne jne
Päevadepikkune kemplemine, mis on hõivanud meie kodu ja arvutid ja lõppu ei paista tulevat. Täiesti häirivaks muutub juba. Ei ma saan aru, et osaliselt kadedus. Tegelikult vist suuremas osas, aga ikkagi.


Gretel kutsuti täna ka koos Angelicaga huvikasse. Käisid koos. Kuigi kohal olid ainult olnud suuremad poisid, kes mänginud veidi agressivselt jalkat, tuldi koju ikka suht rõõmsana ja avaldati soovi veel minna.

Ps. Tõlkisin eile õhtul ise vaktsineerimiskalendri prantsuse keelde, sest vahet ju pole kes seda teeb. Eestis perearst kindlasti mitte. Seega nüüd ei peaks enam mingit probleemi olema, et keegi aru ei saa.

Homme tuleb härra abikaasa Eestist, seega ootab ees lennujaama sõit. Oi kuidas ei taha...sõita. Aga me saame siis kätte Greteli töövihikud viimaks, mida seni ei olnud trükikoda väljastanud ja saam  õppima hakata, sest tegelikult on 2 nädalat juba meil teemad maas teistest.  Ja Gretel saab oma kauaoodatud nuku, kes pidi Eestis külmas üksi nutma. Ja mina saan musta leiba ... ja oma kõrgharidust tõendavad dokumendid, mis ehk aitavad tööturul edasi. Seega on mida oodata :D

Ps. Juba nädalaid mõtlen, et tahaks nii väga ja oleks nõus lausa maksma teenuse eest, mille abil oleks võimalik arvutit häälega juhtida. Nimelt on mul hea omadus suuta teha mitut asja korraga, aga on asi mida ma ei saa...nimelt kududa ja kerida internetilehte allapoole või seda vahetada. Kududa saan ilma sellele peale vaatamata, samal ajal blogisid lugedes näiteks, aga netilehi klõpsides ühe käega kududa kahjuks mitte:D Ja kuna on tõsine dilemma: kas kududa oma just alustatud Haapsalu salli, mis muide mahub läbi sõrmuse :D. või lugeda ja tõlkida prantsuskeelseid lehti , mida on ka vaja teha, siis vajan just seda teenust :D


Kena õhtut!