Lumi ...lõpuks ometi või juba jälle?

Eile hommikul voodis silmi avades oli kuidagi valgem ja end üles ajades avastasin, et väljas sajab lund. Sadas nii umbes 3 tundi ja maa oligi valge. Teate see oli üle pika aja üks hea rahulik päev, sest Gretel oli suurema osa sellest õues ja ehitas lumememme ja tegi niisama jälgi ja hunnikuid.

Ühesõnaga nautis talve ja lund, mida ta nii kaua oli oodanud. No ilmnes imetilluke probleem,  et meil pole ju talveriideid sest eelmise aasta riided puha väikesed ja jäid Eestisse ja ega tegelikult oli see ka alles teine pisem lumetörts sel talvel. Aga kuna meie imelises üürikas on imesoe ja radikad huugavad, siis kuivasid ka tavalised dressid lastel minutitega ja lõbu oli laialt.
Ja mina nautisin rahu ja vaikust toas internetis tööportaalides kolades. Kus keeleoskus napp, seal aitab google.translate veebileht ilusti :D
No ütleme nii, et kui hetkel minna tööle, siis oma erialal ma kindlasti tööle ei saa kuna meditsiinis keeleoskuseta hakkama ei saa. Seega tuleb leida midagi, milles saab. Ja ma olen täiesti veendunud, et leiab ka, lihtsalt tuleb otsida. Ega tegelikult kerge pole neid kohti leida. Eestis ma ju tean, millised ajalehed vahendavad töökuulutusi ja millised veebisaidid, siin tuleb need esmalt leida, et siis edasi otsida juba sobivat. No ja tegelikult kui palju räägitakse, et eesti inimene enne istub kodus kui läheb madalamale tööastmele, siis mina nende hulka kindlasti ei kuulu.  Minu CV on üpris kirju erinevatel aladel ja ma olen avatud igasugustele tööpakkumistele- kuulutustele.

Praeguse seisuga 16. jaanuar 2013 kell 08.40 kohaliku aja järgi võib siis pidulikult öelda, et meie ukse taga näitab termomeeter selle talve esimest miinust.lausa kahte miinust :D Ja kui vaadata aknast välja, siis üle järve paistvas Šveitsis on nii ilus punetav taevaäär. Oi kuidas tahaks teha ühe ilusa foto, aga me pole siiani suunud tuvastada kuhu kadus kolimise käigus minul  KINDLASTI kaasa võetud digika laadija. Ja kuigi meid aitab üks tore nutikas telefon, siis nii pika maa taha ta ikka ei zuumi :D

No ja see pealkirja küsimus, et kas lumi sades maha on :lõpuks ometi või juba jälle.  No lastele, eriti Gretelile on see lõpuks ometi, jeeee. Angelicale meeldib ka kuigi ta meil selles eas, et enam käsi ei plaksuta ja üles- alla ei hüppa. No härra abikaasale oli see pigem negatiivne, sest kui pead sõitma mägedesse tööle ja tee on lund paksult  täis, ja ka mingeid lolle kes kihutavad omamata isegi korralikke rehve....siis jääks parem koju. Eestis võid ju alla panna autole naelad, siin on need keelatud. Mägedes võid kasutada lumekette, neid meil veel pole aga peab vist kiiremas korras hankima. Lisaks sellele oleme teinud otsuse, et me vajame neliveolist autot, mis püsiks teel. Kuna otsus ka jõuab realiseerimisele, seda ei tea sest ausaltöeldes panevad neliveoliste hinnad mind lausa minestama siin :D
Ja siis veel minu emotsioon seoses lumega. No ütleme nii, et kui seda on veidi vahepeal siis on ok. Kui sa elad aga Eestis lastega üksi omas suures majas ja härra on mujal tööl ja sa pead kütma 3x päevas ahjusid ja tassima läbi lausa -36C puid tuppa ja nii pool aastast, sest selline on tavaline kütteperiood Eestis, siis sa pole sellest jamast, mis taevast alla sajab just vaimustatud. Eriti kui peale tunniajast lumelükkamist kui oled auto välja kühveldanud tuleb lumesahk ja lükkab selle uuesti kinni. Ja nii kolm korda päevas. Või kui auto ei käivitu, sest isegi Statolist ostetud kuni -36C jaoks mõeldud kütus lihtsalt autos ära külmub.
Siin aga on teisiti. Te ei kujuta ette kuidas ma fännan seda, et ma ei pea kütma. Et mul on seinal radikad ja toas nii soe, et peab aknaid lahti hoidma vahepeal.  Mulle meeldib. Kui tahan kütta, siis panen paar puud kaminasse ja köeb :D Ja seda puhtalt silmailu pärast, mitte kartuses kringliks külmuda. Mugavus on tore asi :D Seega siin on lumi minu jaoks ok, sest ma tean, et see kaob varsti ja ma ei pea seda lükkama ja toas on soe. Ja kui ma autoroolist eemale saan hoida, mida ma hetkel saan :D


Teate nägin paar päeva tagasi unes, et meie korteris käis varas. Ja lausa kolmel päeval jutti ja muudkui viis asju minema. Viimasel päeval võttis ka meie viimase väärtusliku asja ehk tahvelarvuti. Ja hoolimata sellest, et ma hullult püüdsin, siis ma ei saanud politseid ka kutsuda appi, sest ma ei teadnud telefoninumbrit. Ja hommikul ärgates ma mõistsin, et ma küll kunagi lugesin neid kunagi kuskilt infost, aga kas ma ikka tean ka ja mäletan. No kurask küll, mismoodi nii elada saab.
Parandasin vea ja nüüd tean öelda, et :
Üldine hädaabi number:112, politsei: 17; tuletõrje 18; kiirabi 15.

Paar päeva tagasi külas käies küsiti minult, et mis need eestlased teil seal siis peamiselt söövad. Hakkasin siis mõtlema, et tegelikult ei oskagi öelda. No kartulit palju ja mehed armastavad liha. See on vist peamine. Tegelikult süüakse seda, milleks raha on. Kes iga päev lõhet, kes nuusutab seda kord aastas ja ikka ei jaksa osta. Mida sööb üks tavaline eestlane? No keda me siin siis tavaliseks nüüd tembeldaks ja hakkaks vaatama tema söögilauda. Samas läks jututeema kiirelt mujale ja seega ma ei pidanudki vastama. Kui siinsed inimesed kuulevad, et tavalise müüja palk poes on 300 eurot, siis nad ei suuda seda uskuda, lihtsalt ulme nende jaoks. Kuid nii on. Ja selle juures on lausa nali, et käesolevast aastast on miinimumpalk suurem kui eelmisel aastal. Tõusis lausa 1.80 eurolt 1.90 peale. Kindlasti suur muutus elukvaliteedis eks. Kes ei ole vaadanud, siis soovitan netist piiluda saadet Kodutunne, kus aidatakse inimesi, kellel pole midagi ja ei ole ka tulemas midagi. Masendav lausa kui suurperede lapsed peavad magama viiekesi ühes voodis olematute linade vahel aukus tekkidega kui toas üle 10+ kraadi ei lähegi. Ja siis kõrvale eestlasest rätsep, kes on läinud Soome tööle ja ütleb, et palk on nii väike, alates 16 eurot tund ja ära ei ela. Ja siis need tuhanded inimesed, kes PEAVAD elama miinimumpalga eest, vahel isegi ainsa sissetuleku omajana suures peres.
Elu on vahel nii kummaline ja inimesed nii imelikud.

Ja enne kui ununeb, tahtsin mainida, et siin müüakse- müüakse  mingeid kooke, kuhu on sisse peidetud erinevad pisikesed kujukesed. See kes oma koogitükist selle leiab, saab endale koogiga kaasas oleva papist kuningakrooni ja on seega võitja niiöelda. No muidu ju tore ja kook oli ka hea, sellise halvaase maitsega, aga kui ma poleks eelmisel päeval külas käies seda näinud ja teada saanudm et see on lisanditega, siis olen kindel, et oma hambad ma oleksin murdnud. Sest see asi on ikka tegelikult ohtlik seal koogis. Esiteks on ta pisike ja teiseks kapitaalselt mingist ei teagi...kivisest materjalist.See pilt siis võrdlusena tehtud tavalise pliiatsiga koos. Ja kuigi ma täpselt ei tea, siis mulle tundub, et need kujukesed on suuremas osas kookides, sestsuurema osa kookidega on kaasas needsamad kroonid. Seega tuleb enne vaadata ja siis hammustada :D et ka hiljem oleks millega hammustada.

 

Ja tegelikult tahtsin ma rääkida veel oma laste andekusest, aga kuna see süsteem siin jamab ja pilte ei saa lisada korralikult, siis jätan selle järgmiseks korraks, sest pilt ütleb enam kui tuhat sõna.

 

Ps. Olge kenad ja öelge mulle, kas siis kui te tahate minu blogis kommentaari panna, kas peate sisestama selle lollaka numbrist ja sõnast või kahest sõnast koosneva kontrollkoodi? Mul nimelt lähevad juba karvad turri igakord kui mõtlen, et kedagi kommenteerides tuleb taas see kood. Ma ei tea kas asi on mu silmanägemises või selles, et need koodid on nagu kirbukaka seal vahel, aga mõnikord pean kirjutama 5x enne kui kommentaar avalikuks muutub. Tõeline õudus kuubis.

 

 

Kena päeva teile!