Lumi..loomad...disain...ja šoppamine

Eile saabus siis päev kui härra abikaasa istus Genfis lennukisse ja sõitis ära Eestisse nädalaks. Ja mina pidin istuma rooli ja sõitma tagasi koju 40 km piki võõraid teid. No võite ju arvata, et mis see siis ära ei ole GPS aga näitab ja mine. Vot ega ikka ei sõida see vidin sinu eest küll, tegelikult on isegi päris häiriv kuna lisaks teele tuleb keskenduda veel ka sellele kuhu see sind suunab. Võõras riigis on ikka keeruline sõita. No ütleme nii, et kohale ma jõudsin, seda tõestab mu praegune postitus, aga närvid olid ikka täiesti läbi. Eriti kui Angelica hõikab tagaistmelt, et emme kle nüüd sa sõidad küll trammiteel. Peopesad higistasid nii, et hullumaja ... JA kui algas mõnus lõik teetöödega, siis panin võssa täielikult.  No aga mida siin vinguda :D Õpib ära.

Vinguda nagu ei tohikski arvestades, et sain värske telefonikõne Eestist, et seal on -27C ja meie majas, kus hetkel ei ole sees elatud 3 kuud, seal on peale eilsest alanud kütmist sees +4C. Lisaks on ära külmunud torud ja jama kui palju. Pesta ei saa, vetsu ei saa, juua ei saa. Kõik on pees. Härra ka ütles, et kuhu pommiauku ta ometi sattus. Selles valguses on kadunud kõik mu pettumus seoses sellega, et ma Eestisse ei saanud ise minna.  Elu tundub nagu lill. Tuba on soe ja õues....
No õues ei ole nii lill, minu jaoks. Lastel on. Öösel sadas maha mõnus paras kohus valget möksi. Hetkel käib ehitustegevus :D Kindlused ja memmed ja kõik see värk lumest. Aga samas minu vaatevinklist võetuna on just selline 0 C ja paar kraadi siia- sinna paras õudukas. No ikka see autojuhtimine. Ma pole kunagi pidanud sõitma talvel libedaga ilma naelteta. Ma päris kardan kohe rooli minna. Ma olen Eestis talvel teinud libedaga 2 avariid ja seega osa mu paanikast peitub ka selles kindlasti. Korra lendasin maanteelt välja kraavi külili autoga nii, et pidin kõrvalistuja poolt välja ronima otse taevasse kuna auto oli kummuli.  Ja teisel korral sõitsin lapsega operatsioonile sõites teisele tagant sisse otse haigla ees. Kusjuures vahemaa oli suur aga auto lihtsalt läks kui kelguga, midagi polnud teha. Seega nüüd olen ma talvel roolis või isegi kõrvalistujana täielik närvihaige.

Suutsin eile leida ülesse ühe spordipoe Decathlon, milles pidi olema hea hinnaga riide ja spordikaup. No uksel tervitasid suured allahindluse sildid küll, aga nagu kiuste, siis laste talveriided alla hinnatud polnud. Lausa nõme tegelikult kui täiskasvanud saavad oma jope  või traksikad kätte soodsamalt kui laps. No läksime otsima tegelikult jopet ja paksemaid pükse Gretelile. Kuna olen aru saanud, et siin maal ei ole tavalises riidepoes võimalik talveriideid osta. Ja ma olen neid käinud läbi palju juba ümbruskonnas.
No tegelikult pean ma siiski seda poodi kiitma kuna naiste spordiriided näiteks jooga või jooksupüksid ja muu taoline oli imeodav. Kui Eestis tahad saada endale selliseid pükse, sisi pead välja käima siin lausa 40 ja rohkem eurot. Selles poes võid osta 8- 15 euroga. Ja kuna keegi ema :D suutis oma lapse mütsi kuivatiga 3 nr väiksemaks muuta, siis seesama ema oli sunnitud ostma ka lapsele uue mütsi :D Ja uskuge mind, inimesena kes on aastaid kudunud oma lastele ise mütsid -sallid- kindad, oli see minu jaoks raske lüke. Ma nimelt vaatan poodides asju selle pilguga, et mida ma ise oskan teha. Ega Gretel tahtis tegelikult, et ma selle mütsi asemele mis kunagi kudusin ja nüüd pisikeseks pesin, ise uue ja samasuguse kooksin. Aga poes sobis see ju nii imeliselt tema roosa käekotiga, et ta lausa pidi selle nüüd ja kohe saama :D:D:D


Hakkasin siin ühel päeval mõtlema, et päris naljakas, mida oleme selle kolme kuu jooksul siin näinud. Näinud käitumist ja situatsioone, mida Eestis pole ette tulnud :D
No esiteks on siin palju hobuseid. Hobuseid , kellega sõidetakse...sorry ratsutatatakse.... keset tänavaid autoteedel nii, et kui autoga liiga lähedal oled võid sattuda pasalaviini :D Seega ei ole sugugi imelik kui tänav on täis hobuse või ka lehma väljaheiteid. Ühel päeval härra helistab ja räägib minuga juttu kui järsku hakkab pihta kilin ja kolin ja ta jõuab veel öelda, et mööda autoteed tuleb nii umbes paarkümmend lehma, nii et liiklus seisab. Ja nii ongi normaalne.
On normaalne, et lapsed tulevad mänguväljakule mängima sõites sinna....sorry jälle: ratsutades ....oma poni seljas. Poni posti külge kinni ja turnima :D
Pole imelik kui inimesed tulevad jalutama järve äärde ja autost välja tulles järgneb neile veel pagasnikust miljon koera :D
Pole imelik kui lisaks koertele jalutavad inimesed kõnniteel ja autoteel oma minikitsedega. Kes muide olid nii taltsad, et kui peremees ainult käes oleva nn. karjasetokiga näitas suunda autoteelt üle pisikese piirde kõnniteele, siis kitsed ka kohe hüppasid kuhu näidatud. Vaata ja imesta.

Pole ka imelik kui mingid oravalaadsed loomad võtavad lihtsalt kätte ja närivad läbi su tuttava tuttuue auto elektrisüsteemid :D

Ja muidugi omaette vaatepilt on need valged suured lehmad kollastel aasadel, taamal paistavad valged mäetipud. Kui lehmad oleks veel lillad ja valgete laikudega, siis oleks tegu Milka šokolaadi reklaamiga :D Eelnev vaatepilt oli muidugi eelmise aasta aprillist meenutatud kui ma siin teist korda käisin, sest ilmselgelt kollaseid aasasid hetkel veel pole. Küll aga varsti :D 2 kuud veel ja on soe :D

Seega loomasõbralikkus ikka eelkõige :D

Ja eelmises postituses mainisin, et mul on väga andekad lapsed. No vaadake nüüd ja imestage :D Ühel hommikul nimelt küsis Gretel, et anna mulle midagi mida võib lõikuda ja disainida ja peale joonistada jne. No ega mul kahju pole. Ikka leidub rõivaid, millel mingi plekike, mis on jäänud väikseks või mida iganes. Ja kui ta pool tundi hiljem oma kunsti esitles, siis jäi üle vaid tõdeda, et meie suguvõsas olev käsitöö ja meisterdamise pisik on ka minu lapsi nakatanud.  Tavalisest pikavarrukalisest pluusist sai  moekas põll, millel kenasti olemas sidumiseks vajalikud paelad ja ka tasku. Varrukatest said kätised. Ja ühe dressipluusi varrukast disainiti endale müts, sest teadupärast ühel korralikul kokal ei ripenda kunagi juuksed lahtiselt toidu valmistamise hetkel :D

Seega propageerigem meisterdamist ja käsitööd! Ja nii sünnivadki kuulsad disainerid ja moekunstnikud ja leiutajad :D


Ahjaa. Minu blogi kommenteerimisel pole enam vaja sisestada neid nõmedaid kontrollkoode, mis kinnitavad et te pole robot :D Seega olge lahked kui tunnete, et võiks midagi öelda :D

Kena päeva!