Alguses aga toredatest asjadest. Pidasime täna siis maha esimese peo, ok härra abikaasa sünnipäeva, täiesti võõras keskkonnas, ehk seltskonnaga, kes ei oska sõnagi eesti keelt ja ei tea suurt ka meie kodumaast midagi. Ja kui algul härra teatas, et tahab sünnat pidada, siis mind valdas täielik paanika,sest MINA ja köögis ja VÕÕRUSTAJANA pole just eriti hea. Enda arvates mitte. No käisime siis toiduvarusid täiendamas eile ja täna vaaritasin, Lauale said täidetud munad, lavažži rullid, mitut sorti juuste, tikuvõileibu, kartulisalat ja küpsisetordid. No kaunistasin ja mässasin ja sai päris kena elamine :D
Kui minu peamine paanika oli selles, et kuhu inimesed istuvad kui meil ainult üks 3-kohaline nahkdiivan toas, siis külalised lahendasid asja ise. Kribinal krabinal võeti maas kohad sisse, kes haaras diivanipadja tagumiku alla ja paigal nad olidki :D Nagu võluväel :D Ise veel kiitsid ka. No ja siis oli edasi kõik väga ok. No kui välja arvata see, et ma suutsin esimestele lahkujatele unustada tortigi pakkuda :D Neil oli pisike laps ja tolle uneaeg saabus lihtsalt välgukiirusel. No tegelt läks hästi. Kõik kiitsid...oli see siis viisakusest või tuli mul tõesti hästi välja. Hea maik jäi aga juurde küll nagu öeldakse :D
Ette tuli muidugi mitmeid kordi situatsioon, kus seltskond hakkas midagi arutama ja jutt läks märkamatult prantsuse keelseks ja siis ma neid seal kuulasin ja mõtlesin, et mitte midagi ei saa aru, aga tore on ikka. Selle mööndusega muidugi, et mulle tundus, et seda keelt ma ei saa küll kunagi selgeks. Samas aga tabasin end mõttelt, et issand kui uhke oleks olla ükspäev nendega taas koos ja rääkida nende keeles ja saada neist aru nende emakeeles. Siis võiks küll lausa uhkusest lõhki minna ja risti seinale tõmmata, et midagi olulist on ületatud.
No naljakas juhtum ka loomulikult tänases päevas ju leidus: Härra läks naabrilt hommikul naabrilt küsima, kas võime tema terassil seisvat lahedat korvmööblit laenata paariks tunniks, et sünnipäeva pidada. Naaber ütles vaid, et mõtleb ja vastust sealt rohkem ei tulnudki. Õhtul tuli maja omanik meile ja ütles, et noh tema kuulis, et me olla seda mööblit endale soovinud ja nad võivad ju anda ka kui meil tõesti vaja on :D:D :D Selgitasin siis kuidas asi oli ja naersime südamest:D Mis ei tähenda loomulikult seda, et ma ei kujutaks ette seda lahedat mööblit oma terassil ilutsemas :P
See teine asi pole aga sugugi nii tore enam. Ma nimelt tunnen juba nädalaid kuidagi jubedat pettumust. Pettumust selle üle, et inimesed mu ümber on kadunud ...Ei ma teadsin jah, et neid ei ole siin kui ma ära kolin. Nad jäävadki teise riiki, aga ma ei arvanud, et kõik kaob nii ruttu täiesti. Et sõbrad, kellega räägid mitu aastat iga päev ja oled ninapidi koos...et neil on lihtsalt ühel päeval nii kiire, et nad ei saa sulle enam pühendada mitte ainsamatki minutit oma ajast. Olen ikka püüdnud arvuti ja telefoni kaudu suhelda, aga no kui ei reageerita või lihtsalt venitakse nagu tatt oma jutuga, siis pole asjad õiged. Ja nii ongi....Ma ei tea kas mulle tundub või seoses ära kolimisega polegi mind enam olemas inimeste jaoks, kellega senini suhtlesin. Isekas? Ei tea. Kurb. Jah.
Rohkem ei kirjuta, muidu läheb halaks kätte. Ronin voodisse tagasi.
Bon nuit!
Ma arvan, et see keel tuleb Sul kiiremini, kui arvata oskad :)
VastaKustutaJa viimase lõigu kurbus tulleb kahjuks mullegi tuttav ette... ma ei oska seda sugugi lahti seletada, iesgi peale kõiki neid aastaid...
Tänan jälge jätmast oma kommentaariga :D Tänu sellele leidsin jälle juurde ühe vahva blogi mida lugeda :D Sinu blogi :D Nii vahva!
KustutaMa lugesin juba eile su postitust ja mötlesin KOHE, et ma pean vastama, et teistmoodi ei saa! Sest, kui Sa sellised read kirja paned ja meiega jagad, siis ma tahan, et Sul oleks vastuhöikeid, et need, kes sarnases situatsioonis on olnud vöi on, Sinuga oma mötteid jagaksid.
VastaKustutaEsiteks siis keel. Müstika, kas pole ;-) Ma tundsin alguses samamoodi. Oskasin öelda Merci ja kogu lugu. Aga siis läksin keelekursustele (!!!!) ja hakkasin tasakesi prussima. Selles möttes oli mul vast eelis, et kogu pere siin oli ju puhtalt prantsuse keelne (ainult meheöe abikaasa rääkis inglise keelt). Nii et puhas ellujäämisinstinkt - räägi vöi istu nurgas. No ja mina ei ole kohe ABOLUUTSELT nurgas istuja tüüp ;-)
Nüüd on 12 aastat möödas ja saan päris kenasti hakkama. Kuigi klassi ees kukuvad mönikord päris koomilised keeleapsakad suust välja ja siis saavad öpilased köhutäie naerda (head naeru, önneks)
Kirjakeel on mul siiani kohutavalt konarlik. öpin oma laste körvalt kodutöid tehes ;-)
Niisiis - kursustele! Telku mängima! Ja käed, jalad ning hea tuju appi, Kunagi meenutad veel neid algusaegu...
Nüüd need öiselt hallid ja vesised mötted.
Mötle, milline meeletu kannapööre. Milline muutus. Sa juurid end ühest mullast välja ja siis pead täiesti uues kohas end maha istutama. Köik on sassis. Nii elurütm kui ka tunded ja mötted. Sinu mees saab sust vast köige paremini aru. Ja Su tütred. Aga eks see kaardipakk löödi nüüd segamini ja uued jagatakse kätte. Osad asjad teevad kindlasti valu (kes meist ümberkolinutest poleks öösiti patja nutnud) ning need, kes varem köigest aru said, Sind kui lahtist raamatut lugesid, on korraga hämmingus... ja Sa oled kaugel. Kaugus on nii reaalne, rääkigu mida tahetakse.
Lase ajal olla. Lase köigil uuega harjuda. Head söbrad ei kao, see on selge, aga eks see suhtlemine vötab teised toonid.
Ma saadan Sulle hästi palju jaksu ja röömu. Röömu ikka. Sa tundud nii vöi naa siuke röömu ja energiapall olevat. See aitab köigest läbi!!!!!!!!!
Oh Mäemamma , sa oled nagu mu isiklik hingetohter siin :D Nii palju häid sõnu ja toetust, et kummardus sulle :D Tuju läks kohe paremaks. Ja tead, see blogi on nii hea koht,kus end lihtsalt tühjaks rääkida, neil teemadel, mis piinavad. Loomulikult mitte kõigest..
VastaKustutaJa pean ka muidugi mainima seda, et sellest blogist teavad väga vähesed minu tuttavad. Ainult käputäis...oma pere ja mõni veel. Ja tundub, et parem ongi, sest kahjuks leidub liiga palju parastajaid, kes mu virina peale vaid kahjurõõmu tunda saaksid. Kahjuks paljud need, kes maha jäid vaid kirtsutavad nina me valikute peale ja ootavad läbikukkumist. Ma polevat väga oma kodumaa patrioot.
Võõrastega on kergem. Eriti nendega, kes on ka võõrsil ja teavad, millest räägin.
Mind ka väga puudutas see sõpradega ühenduse hoidmise osa... Mina olen viis aastat võõrsil juba ja ikka on tunne, et pean kogu aeg olema ise see, kes ühendust hoiab. Natuke ikka teeb haiget küll veel, aga püüan üle olla ja rõõmsalt ikka kirju saata. On jah igasuguseid põhjuseid sõpradel, küll ei taheta kodus arvutit nähagi ja pole aega... Ja eks ta nii on ka, täitsa usun. Vahel siiski tunnen, et jaks saab otsa ja ei jaksa ühepoolselt sidet hoida. Nüüd ei olegi enam kirjutanud, juba vist pea aasta. Sõpradega kohtun ikka, kui Eestis käin, aga pean tunnistama, et paljud, keda enne lähedaseks pidasin, on kaugeks jäänud. Ja see teeb ikka tõsiselt kurvaks. Samas, norutada pole ka mõtet, on nagu on. Mul läheb siiski ilmselt leppimisega veel aega. Just sellega leppimisega, et mis silmist, see südamest. Vist olen jah isekas:) Aga sa kirjuta ikka edasi oma toredat blogi, meie saame aru!
VastaKustutaMul on nii hea meel, et pidu hästi välja kukkus ja et külalised nii laheda olemisega olid. Minu meelest oli sul väga muljetavaldav menüü! Loodan, et leiad endale seal mõne sõbra, kellega keelt harjutada ja purssida. Kõige tähtsam ongi vist see, et ei kardaks vigaselt rääkida.
VastaKustutaTeine pool sinu postitusest tegi kurvaks, aga nii see vist on jah, et kaugele kolides kaotad osad sõbrad. Mõne sõbraga, kellega enne igapäevaselt suhtlesid, sidusid ilmselt väga igapäevased asjad ja kuna te nüüd enam kogu aeg koos ei ole, siis ei ole ka neid ühiseid asju, mille üle arutada. Või siis on tõesti tegemist kadedusega? Ei tea. Ma ise olen tähele pannud, et need päris õiged sõbrad ei kao kuhugi. Isegi, kui ka iga päev ei kirjuta või ei suhtle, siis kokku saades poleks nagu vahepealset eemal oldud aega olnudki. Mõnes mõttes on isegi ju hea, et sa saad sotid selgeks, kes on kes.
Mulle tundub, et sa oled suur tegutseja ja vajad seltskonda. Kas teil seal mõnda vabatahtlike kogunemiskohta pole, kus sa saaksid kampa lüüa? Või siis spordiklubi, millega liituda? Või nagu Mäemamma soovitas, minna keelekursusele? See oleks ju lausa nagu kaks kärbest ühe hoobiga variant - saad keelt õppida ja samas ka uue seltskonna, kellega suhelda. Mul tuleb see kõik nii tuttav ette. Kui olime 4 kuud siin olnud, siis olin täiesti hull valmis, sest mul oli vaja OMA asja ja inimesi, kellega suhelda väljaspool kodu. Poemüüjaga leti taga suhtlemisest enam ei piisanud :) Siis asusingi vabatahtlikuna tööle ja läksin trenni ja kursustele ja siis läks elu ka kohe ilusamaks.
Loodan kogu hingest, et leiad oma rõõmsa meele! Toredaid saabuvaid pühi ja kõike kaunist uueks aastaks!
Eva
Heihei! Esmalt siis toredad asjad ja kiidusõnad õnnestunud peo üle! Tore et ikka kartulisalat ka mens troonis, no seda kuninglikku rooga teevad kll vist kõik eestlased oma külalistele, ükskõik kus maailma nurgas asutakse ja millised kohalikud komponenedid mängu tulevad. Kartulisalat ruulib!
VastaKustutaTeine tore teema jõulueelsetes väliseestlaste blogides on piparkoogid ja piparkoogitaigen, ja kas siis seda on või ei ole ka kust saab ja kui ikka muidu ei saa siis tuleb ise teha. Mina siin Põhjamaal, kus poodides mitut-setut sorti piparkoogitaignat kui ka piparkooke müügil, tunnen lausa ennast mingist otsimis-leiutamislõbust ilma jäetud! Mine poodi ja osta niipalju kui tahad, ja siin pakutakse piparkooke niigi igal koosviibimisel -koosolekul-poes-jõuluturul jne , nii et enne õige jõulu saabumist saab juba isu täis söödud. Aga ks, mida mitte mingisuguse valuuta eest osta ei anna, on omaküpsetatud piparkookide mõnus lõhn mis kodu täidab. Sealt tuleb Jõul!
Ja nd see teine teema, mis kahjuks on ka mind väga lähedalt puudutanud. jah, Eestist ära kolides muutusin ma oma nö. tuttavate jaoks vägagi ruttu olematuks.Eva kirjutas väga õigesti, et tegelikult see aitabki välja selgitada tõelised sõbrad ja need siis mitte nii väga tõelised. Aga tegelikult oliikka lausa uskumatu kui tajusin kui kiiresti mind Eestis ``´maha kanti`´, äkki oli kõigil nii kiire et raske leida aega kohvikus tassi kohvi joomiseks, liiati siis veel koduses ringis kokkusaamisest. Algul püsis pikem huvi paaril tuttaval, kes minu kaudu siia Soome tööle tahtsid tulla. Ja mina muidugi pdisn ka aidata kuidas võimalik, netist töökohti otsides, CVsid soome keelde tõlkides ja telefonitsi intervjuusid kokku leppides. Ei saanud tulijat mitte kellestki, sest kui oli vaja ise nn. areenile astuda, ei olnud keegi tegelikult selleks valmis. Ei hakka siin nimetama neid jalutuid põhjusi mida kuulsin, eks igahel ole oma elu ja põhjusi leiab ju alati kui otsida.
Aga õnneks on mul vedanud sellega et mu parimad sõbrad olid paljud juba enne mind Eestist lahkunud ja elasid välismaal. Ja ime küll, kui kodueestlastel pole aega ei meilida, rääkida , helistada ega kokku saada, siis suhtlemisel Londoni, Luxemburgi, Rootsi või Mehhikoga pole mingeid probleeme. Mu hea tuttav oli eelmine aasta Mehhikos ja sel aastal Texases, ja me teame teineteise elust rohkem kui Tartus samal tänaval elades! Nii et vahemaa minu arvtes tänapäeval küll ei mängi eriti rolli - pole ju vahet kas saadad meili või vestled arvutis ükskõik millise maailma nurgaga. Tähtis on ikka inimestevaheline side ja vajadus üksteisele olemas olla.
Ja kuigi inetu minust, siiski mulle tundub et see va kadeduse moment selle asja puhul polegi nii olematu kui võiks. Aga palun selgitage mulle, mille peale saab olla kade? Nojah, eks me ju ise kõik teame millisel põhjusel võõrsile on mindud...ja millist elu elame . Aga ikka - piirid on ju lahti, võimalused minna on tänapäeval võrdsed kõigi jaoks, ole aga mees! Pillid kotti ja kott selga, ja minema. Ja nagu eelpool öeldud, patja nutnud oleme ka vist kõik. Aga elu on ju nagu ülekäigurada - mustale triibule järgneb valge!
Oh, sai nüüd pikalt heietatud, ja tundub et palju jäi veel tlemata. Aga sina kirjuta aga oma toredat blogi edasi ja jaga meiega, nagu keegi juba tles - meie mõistame ja saame aru :) Ja keele suhtes - räägi, räägi igal pool kus võimalik, naeratustega ja küll siis minema hakkab.
Rõõmsaid ja rahulikke Jõulupühi ja innukat blogimist uuel aastal!
Vabandust, millegipärast mu arvuti ei taha Ü tähte trükkida ja tekst seetõttu mitmes kohas veider, aga ei märganud ise enne. Loodan et mõttest saab aru. Katrin.
VastaKustuta