Huviring

Kirjutasin nädala keskel, et leidsin siitsamast kodust paarsada meetrit eemal ühe nn. laste huvikeskuse, kus lapsed on peale kooli hoitud, valvatud ja  pakutakse tegevusi. Minu rõõm oli suur kui kohale minnes leidsin eest noore inglise keelt rääkiva  huvijuhi - õpetaja.  Ta seletas kenasti, et lapsed  saavad seal käia 5 päeva nädalas erinevatel kellaaegadel, olenevalt siis kas koolipäev või vaba päev nagu Kolmapäev ja laupäev. Kui Angelica (12a) algul tegi nägusid, et tema ei lähe ja ei taha ja ei oska ja ei saa+ miljon muud probleemi, siis Gretel(8a) oli kohe nõus minema ja jäämagi, et ainult leida tegevust.  Angelica suhtumine aga muutus kohale jõudes kui selgus, et seal võetakse võõraid vastu lahkelt ja rõõmuga. Kodus istumisest on kõigil siiber. Ei morjendanud neid kumbagi ka see, et kohal oli vaid 6 poissi ja mitte ainsat tüdrukut.

Kahjuks aga selgus tõsiasi, et sinna võetakse ainult noori vanuses 10 - 12 ja erandeid ei tehta, isegi nii tubli ja aktiivse lapse puhul nagu Gretel. No ja see oli väga halb uudis. Gretel oli nii löödud ja vihane ja solvunud, et kui Angelica jäi kohapeale tutvuma, siis mina sain järgnevad 3 tundi kodus kuulda, kes ma õige olen ja mis reeglid need sellised on , et laps ei tohi mängida kui ta tahab ja on tubli:D

Angelica tuli koju nägu naerul, kogemus oli olnud positiivne. Visati nalja ja mängiti koos. Üks poiss oli näidanud kaarditrikke, millest minu piiga nii vaimustuses oli, et õhtu otsa kodus veel internetist selle kohta infot otsiti ja katsetati. 

Kuidas suheldi? Käte ja jalgade ja inglise keele abil. Õpetaja oli rääkinud, tõlkinud ja Angelica oma kaheaastase koolis inka õppimise kogemusega ka veidi midagi öelnud. Esimese asjana küsiti et noh, mida sa prantsuse keeles öelda oskad ja see oli nagu puuga pähe :D  Kuigi me iga päev õpime uusi sõnu, siis sel hetkel tuli talle vaid meelde, kuidas on tere ja minu nimi on Angelica :D Aga piisas sellestki, õps vaid kiitis.

Ja lugupeetud kommenteerija, kes sa ütlesid, lubage tsiteerida : Lihtsalt nii ongi, et kohalikku keelt tuleb osata.
Mina arvan, et nii jäika seisukohta küll ei tohiks võtta. Kui inimesed PEAKSID oskama kõiki kohalikke keeli, kus nad kunagi käivad, siis ma arvan, et nende ajud lõhkeksid või peaks nad üliinimesed olema. Või siis püsima oma pisikeses kodukülas pea teki all kogu elu. Asi pole oskuses vaid tahtes. Meil on tahe. Me õpime iga päev ja seda hinnatakse. Jah, võibolla oleks pidanud alustama enne siia kolimist veidi varem seda õppimist, aga Eestis prantsuskeele kursuse leidmine, mis ka sobinuks, oli võimatu.  Seega algul teadsin ma siia kolides sõnu: tänan ja palun ja teretulemast ja kuidas läheb.
Nüüd tean veidi rohkem :D

Näiteks hommikul saia ostma minnes oli algul asi nii, et läksin poekesse sisse ,näitasin näpuga mida tahan ja sõrmede peal mitu tahan. Nüüd juba see müüjatädi naerab kui iga korraga üks sõnake rohkem prantsuse keeles on. Lähmegi leti äärde ja lasen lastel küsida. Kui ei meenu, siis aitan ja muudkui areneme.

Kui mul poleks tahet õppida, siis oleksin nagu Eestis elav venelane, kes karjub reporteris vene keeles kaamerasse, et me ei kavatsegi eesti keelt õppida ja me nõuame vene keele muutmist EESTI riigikeeleks. Vot sellised mingu oma urgu tagasi ja toppigu pea teki alla.

 Meie perel on tahe!

Jätkuvalt on õhus probleem, kuidas sisustada Greteli vaba aega ehk tervet päeva :D Uurin uuel nädalal, kus pisemaid saab viia- pista - toppida. :D Katsed saada kohaliku Marie uksest sisse pole vilja kandnud, tundub nagu see maja ei töötakski, Ühtegi silti ka pole. Kirjale, mille saatsin 3 nädalat tagasi ei ole ka vastatud. Uurimine jätkub:D
Kena esimest detsembrit :D

Meie kodu tabas disainimise, moekunsti ja joonistamishullus. Käesolevalt fotolt on näha ÜHE päeva jooksul valminud Greteli kunsti. Kõik see on teibitud tema voodi kõrvale seinale. Samas arvestades, et meil on siin valged seinad, siis veidi värvi on ainult teretulnud :D 

PS. Angelical on veel samapalju, aga need ei ole veel näituseks pandud :D