Peakirjatu

Teate lugesin just oma blogisse tulnud kommentaare ja tuli tahtmine kirjutada sellest.
Kui minust on jäänud mulje oma lugude ja protesti ja muuga, et ma olen kohutav vingupunn, kes kolis Prantsusmaale elama siin kõike ja kõiki vihates, siis on see ikka täiesti vale mulje küll.

Tegelikkuses olen ma suht rõõmsameelne inimene, kes teeb tihti nalja ja vahel ka enda kulul :D Seda blogi kirjutan ma ka läbi oma emotsioonide ja selline ma olengi. Tegelikult mulle ju siin meeldib. Me poleks perega siia kolinud kui poleks meeldinud. Seega kui ma kirjutan enda jaoks kentsakatest juhtumistest või olukordadest, siis ma ei taha siinseid kohalikke kuidagi solvata. Ma olen siin kohanud väga toredaid inimesi ja kordan veelkord, et ma armastan seda maad ja mägesid ja et praegusel ajal võib leida õuest õitsvaid roose ja et poes on palju pagaritooteid....isegi kui siin on külmad põrandad ja piparkoogitaigent massiliselt poodides ei müüda.

Kuna ma kirjutan seda blogi just oma lähedaste pärast, siis arvan, et veidi vürtsi ja tõtt peaks siin olema. Iga päev lugeda siit, et oi kui ilus ja kena kõik on ja päike paistab...usun, et paar päeva loeks, pärast enam ei huvitaks.

Teisalt kirjutan seda blogi iseendale. Täiesti uskumatu, aga inimene unustab kiiresti. Lugesin oma esimesi postitusi üle ja omal oli ka naljakas. Kas tõesti nii hull mulle tunduski see või too hetk jne.

Naeran ise ka oma postituste üle kui mõnes on lained pea kohal kokku laksunud ja hiljem tundub, et no polnud vist ikka nii hull see asi.

Seega kordan veel, et sorry kui kellegi mingit asja riivan, aga minu blogi oli, on ja jääb just nii avameelseks nagu see on: äkiline, emotsionaalne, nalja ja nutuga.

Rohkem praegu ei kirjuta kuna muidu on puder ja kapsad.

Ps. Paki sain kätte ja kohv oli võrrrrratult hääää.