Viimane nädal...

Käes on meie viimane nädal Eestis. Kui mitte välja arvata ootusärevust, siis kõik muu on soikus. Ma tean, et aega on veel paar päeva, aga midagi ei liigu...pole asju pakitud, kõik on ligadi- logadi. Kuidagi ei suuda järjele saada. Igal õhtul mõtlen, et homme teen ja pakin ja organiseerin ja hommikul ärgates on kogu ind minust kadunud. Väljas on vihm ja pori ja pime...kõik see pidurdab.Eile hommikul avastasime, et  pool 7 ärgates on kottpime õues. 3 päeva tagasi veel ei olnud :S

Ütlesin härra abikaasale ka , et midagi ei tahaks teha. Paneks maja ukse lukku ja sõidaks ära. Lihtsalt niisama lähekski. Kõik see elukoha otsimine ja muud probleemid on nii läbi võtnud, et nüüd tahaks minna ja nautida. Veidi rumal mõte küll, ma ju tean et algus võõral maal ei saa kerge olema.

Eile pidin suuremale tütrele selgeks tegema loodusõpetuse teemat õhurõhk. Lugesin ja lugesin ja näiteks õhu liikumise suund jäigi segaseks. Ütles siis, et küsib hommikul koolis klassikaaslastelt üle.  Aga Prantsusmaal olles kui lapsed ei lähe ju kooli, siis ei ole ju nii, et nad lähevad kellegagi koos õppima. Mina olen nende õpetaja selles koduõppe programmis. Ja hoolimata sellest, et ma olen suht helge pea olnud koolis...tundub, et tänapäeva 6. klass on midagi sellist millest ma pole kuulnud ka. Veidi hirmus hakkas nüüd :S

Samuti selgus, et tihtipeale interneti saamiseks tuleb Prantsusmaal tireleid visata ja ooteaeg võib olla 6 nädalat. Üüratu aeg, mida meil pole kuna koduõppe  tingimus on interneti olemasolu ja skype kõned jne.Samas loodan, et kui kohale lähen, siis ehk veab ja leian ka mingi sellise võimaluse, mis toimib kiiremini.

Ps. Ma ei saa aru, miks tihased mul akna taga linnumaja katusel on ja nokaga vastu klaasi toksivad :D Toitu on küll väljas. Ja vabandused juba linnupere ees, aga sel aastal meie maja toidupoolist ei paku talvel.