Ei me ei ole veel kuhugi läinud. See on lausa halenaljakas, kuidas ei saa minema hakata. Nagu mingi seletamatu asi hoiaks kinni ja loobiks kaikaid kodaratesse. Probleem probleemi otsa ja päev päeva järel, mis ei lase ikka veel teele asuda. Lapsed juba käivad ka selliste nägudega ringi nagu ei usukski enam, et üldse kunagi ära sõidame. Närvid on läbi, ausõna.
Olukord oli hulga kergem enne seda kui otsustasime, et kolime autoga. Olekski läinud lennukisse oma ühe kohvriga ja olnud juba kohal. Nüüd, aga ligi 2600 km pikk teekond, milleks on vaja valmistuda. Ja vot kui auto koostööd ei tee, siis tulebki teda silitada kuni hakkab tegema :D
Ps. Lastel on kohvrid koos. Minul pole veel midagi. Eks näis , kas peale nende pakkimist veel minu asjadele ruumi jääbki :D
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar