Ütleme nii, et ajad on muutunud vahepeal. Tehnika ja meditsiini kiire areng annab tunda.
Samuti olen nüüd täiesti teises valdkonnas tööl. Meditsiin ja õendus küll, aga haigete suhtes täiesti teine teema.
Algus oli raske. Proovisin meeleheitlikult juba autoga tööle sõites meelde tuletada, et kuidas seda kanüüli nüüd pandigi ja vereanalüüside katsutite värve meelde tuletada. Esimese paneku vaatasin üle. Hea oli. Vahepeal on tekkinud veid uusi jullasid, mis kanüüli panekuga koos juurde pistetakse.
Loomulikult on ka osakonna eripärast tulenevad üllatused instrumentide ja ravimite ja muu osas.
Esimese torke ajal hakkasid käed värisema ikka küll ja jalad tõmbasid krampi. Järgmisega läks paremini. Vabandust, kes sai kaks sutsakat, aga tegijal juhtub nii mõndagi :D
No tegelikult tunnen ma taas end nagu 2.kursuse tudeng. Kes kusjuures olid ka seal täiesti esindatud. Kuna nemad olid aga juba nädal käinud ja teadsid oluliselt rohkem juba, mis toimub ja kus toimub, siis oli vahel ikka lamba tunne küll.
Samas ma pean enda juures positiivseks omaduseks seda, et veidi kardan ja pidevalt küsin. Võibolla need õed, kes vaatavad, et mul nagu diplom käes juba ja peaks nagu teadma kõike, on veidi nördinud et peavad mind õpetama, aga loodetavasti mitte eriti. Tegelikult õpetab Tervishoiu Kõrgkool välja üldõed. See, kes sinust lõpuks saab sõltubki kohast kuhu tööle lähed. Ei saagi ju eeldada, et operatsooniõde, kes tegeleb väga spetsiifiliste toimingutega, oskab ka kõike südame- , laste- kopsu või nahahaiguste osakonnas. Kool nii ette ei valmista. Kõik tuleb praktika käigus. Seetõttu ongi vahel kurjaks tegev tööpakkumistes olev lisanõue, et töökogemus peaks olema vähemalt 3 aastat jne.
Kuidas see peaks tekkima kui tööle ei saa on arusaamatu.
Igatahes peale 8 tunnist valvet käisid mul jalad risti ja ma tundsin, et suren kohe ära. :D
Täna lähen öövalvesse ja uuest nädalast juba teen ööpäevaseid. Luban olla tubli!
Uuest nädalast algab kooli vaheaeg lastel. Eks nad peavad nüüd õppima ise ka hakkama saama. Kui mind ikka 24h pole, siis mind ei ole.
Koolis on õppimise poolelt asi kontrolli all enam vähem. Hinded on veidi langenud. enne oldi ainult viielised, nüüd on nelja viielised. Mõni asi.
Tegeleme mõnes asjas veid rohkem õppimisega kui teised klassikaaslased, aga midagi väga hullu pole.
No eile sain muidugi kirja, et mu laps olevat ühele klassikaaslasele virutanud. No kahe otsaga asi. Kuigi lüüa ei tohi, siis selja taga nädalaid mõnitada ka nagu teised ei tohiks. Kahjuks ongi see salaja nurga taga toimuv asi hetkel ja nähtavad jäljed jäävad tõesti siis kui füüsiliselt rünnata , mitte sõnadega.
Kui eelmine aasta oli poiste seas olnud probleemid, siis sellel veerandil olevat õpetaja sõnul tüdrukud hulluks läinud.
Minu kõrvu jõuab jutt nii, et selja taga susitakse , mõnitatakse ja kui keegi tahab õpetajale sellest rääkida, siis pidid klassi 2 norijat seljakotist lademetes komme välja võtma, et ei räägitaks.
Seega ollakse selle poolt, kellel rohkem maiustusi on.
Minu lapsel pole. Seega ta arvas, et virutab pigem.
Eks näis. Läbirääkimised käivad. Kuigi rõhutan veelkord, et lüüa ei tohi, siis mina pole nõus ka sellega, et mu laps peab mingite hellitatud täditütardest klassiõdede vaimset terrorit kannatama.
Ja ta pole ainus. Olen suhelnud ka teiste emadega, kelle tütardel on samad mured.
Kas on normaalne, et klassi kaks last peavad teineteisega salaja peale kooli mängima kuna kui teada saadakse, et nad koos on, siis hakatakse narrima.
Mis mõttes?
Kena päeva!
Ps. Palun kellevõimuses, koristage need miinuskraadid ja külm ära. Olen nõus heldelt vaevatasu maksma :D
Pps. Sittur, kes on nädal aega hästi käitunud läks eile õhtul ja lasi taas mulle voodisse hunniku. Hea, et mul tol hetkel nina kinni ei olnud, muidu oleks sinna sisse pikali viskunud.
Väga tubli laps! Nagu emagi tubli, nii laps tubli, saate igas olukorras hakkama ja jänni ei jää.
VastaKustutaMitte et ma löömist pooldaks, aga m6nikord ei jäägi midagi muud üle