Ood iseendale

Kiidan end veidikene. Sain hakkama asjaga, mida ma pole kunagi teinud. Nimelt täna lõpetasin ma ametlikult oma elu esimese inglisekeelse raamatu lugemise. Arvestades seda, et ma pole kunagi seda õppinud (olin saksa erikoolis), siis kiitus enesele on veel suurem.

Ma ei saa öelda, et see oli üle ootuste raske, aga aega kindlasti kulus rohkem kui eesti keeles lugemisele. Lisaks avastasin, et mul on mingi kiiks KÕIK sõnad läbi lugeda ja peatuda, siis kui ma millestki aru ei saa. Lisaks mulle tundus, et antud raamat polnud see päris ameerika inglise keel nagu telekast oleme harjunud kuulma. (uurisin, ei olegi Ameerika, hoopis UK on )
Ah, mis venitada. Peaks vist raamatut end ka tutvustama. Kuna kõik Eestist kaasa võetu sai juba ammu kapsaks loetud, siis ühel õhtul jalutamas käies möödusime taas meie kuulsast tasuta raamatukapist ja vaatasime sinna sisse. Eesti keeles pole sealt muidugi kunagi lootust ka miskist leida. Küll aga oli inglise keel esindatud lausa kahe raamatuga, lisaks ka paar saksakeelset.

Sain siis sellise:

Esimene on naisest, kes on üks oma ala parim advokaat. Siis aga juhtub midagi, mille tagajärjel ta põgeneb oma kodulinnast tundmatus suunas ja satub kogemata koduabiliseks....ise oskamata kohvigi keeta, rääkimata nööbi õmblemisest, pesu pesemisest ja söögi tegemisest. Ja siis tuleb ka armastus......

No mulle oli see täiesti vajalik hetkel lugeda kellestki, kelle elu on sama "fucked up" nagu mul endalgi.

.....Huvitav kas olen hakanud siin blogis aina rohkem vanduma?  No hea küll, ehk olengi. Harjuge ära :D

Igatahes jäi lõpureast kummitama lause : "I am twenty-nine years old. I can go anywhere. Do anything. Be anyone I like."

Tekkis küsimus nagu, et huvitav kas see oli nagu mõeldud, et juba 29 või alles 29 aastane. Et kui ma olen 30, kas siis on imelik, et ma pole nagu kuskile jõudnud eriti. Et mul on selja taga kaks kõrgkooli, millest üks jäi küll poolikuks kuna ma tundsin, et ei saa raamatupidajat (jah ma tean alles teisel õppeaastal kui oli juba seljas 2 õppelaenu, mis tuli tagasi maksta nagu pooleli jäi). Ja nüüd kui ma olin 3.5 aastat õenduse õppes ja oman diplomit, et ma ei tahagi sel alal töötada. Ja, et ma tegelikult ei teagi, mida ma täpselt tahan teha.

Jah ma tean, mul on lapsed ja 30 aastaselt olla peaaegu 14 aastase väga aruka lapse ema on ka midagi, aga ikkagi. .......
(jah ma tean, et te praegu arvutasite kui vanalt ma siis last saades olin ......:D:D:D ärge salake midagi)

Noorelt jah. Aga kõik läks hästi. Olin palju küpsem kui paljud teised sama vanad tol ajal.

Aga ikkagi on tunne, et midagi on ripakil. Midagi on tegemata. tahaks olla edukam ja targem ja osata rohkem ja ma ei tea mida veel. No rikkam muidugi ka.


Teisest raamatust ma veel ülivõrdes ei räägi. Tagumise kaane järgi tundub olevat sama hea. Alustada pole jõudnud kuna loen ainult siis kui käime rannas Greteliga ehk nii tunnikese päevas. On ta aga selline :

Sisu kokkuvõte: Peategelane on naine, kes on vallaline ja ise sellega rahul. Aga oma ema rahustamiseks on ta välja mõelnud kujutletava peika.
Siis aga kutsutakse ta perekondlikku pulma, kus ta peab oma kaaslase, keda tegelikult pole, kaasa võtma. Ta palkab eskortteenusest endale peika. Kõik on korras seni kuni mängu tuleb üks mees, kes talle tegelikult meeldib......








Vot just sellist mannavahtu ongi mu hingele hetkel vaja. Lääge või mitte, aga mulle täpselt nagu rusikas silmaauku arvestades hetkelist sisemist katki olekut.


Lisan: Vaatasin Tartu raamatukogu kataloogi ja leidsin, et selle autori teoseid on ka eesti keeles. Nüüd dilemma, mis keeles lugeda järgmisi kui oleme tagasi kodumaal.

Lisan veel: just täna on Anks meil Tallinnas Solarises suurel lõppcastingul, kus on moeloojad välismaalt ja fotograafid jne. Eks kuuleme õhtul hilja või homme, kuidas tal läks ja kas jalad tudisesid lavalaudadel:D
Mul tudisevad siin kaasa eladeski :D