Asjaajamisest nii palju, et avaldused said eesti kooli sisse antud. Vast oleme siis 1.septembrist kooli nimekirjas ka. Loodame. Angelica on juba seal ja saab hakata koolis käima. Veidi keeruline on organiseerida kui me ise siin, aga küll saab. Mu vanaema alati ütleb: et kui kuidagi ei saa, siis kuidagi ikka saab.
Gretel on meiega siin ja kuna me kohe ikka sekundipealt ei saa siin asju lõpetatud, siis kooli alguseks klassi ta ei jõua. Eks see teeb veidi meile jamamist juurde. Kõige suuem probleem vist on see, et oleme eesti õppekavast maas. Siin ikka lasti nii lõdvalt koolis, et tegelikult ei saanud mu lapsed mingit tarkust juurde. Seega peame hakkama järgi õppima. Samas loodan, et kui ta saab teiste lastega kooli ja õpetaja on klassi ees, kes seletab paremini kui mina , siis hakkab asi ka minema. Ega muude ainetega poel midagi, aga just matemaatika ja arvan ka et muusika. Nootidest ja muust on meil üsna hägune ettekujutus. Matemaatikaga oleme ka paar kuud maas:S Seega eks hinded kannatavad, aga tegelikult see mind suuremat sorti ei huvita. Peaasi on üldine areng. Üks tunnistus või hinne on suht suva üldpildis.
Siin on asjaajamine soikus. Koolid ei tööta enne kui uuel nädalal. Siis saab hakata neis asju lõpetama. Pole nii nagu Eestis, et augustis juba koolis õpetajad ja direktorid ajavad vilkalt asju. Enne 2.augustit ei näita siin keegi nägugi.
Kolimisega seoses tekib probleem kuhu panna asjad. No tulime ju vähe suurema autoga kui meil praegu on. Oleme asju ka juurde soetanud. Kasvõi suuremad kodumasinad ja mööbel. Üks variant on kõik ära anda. Teine...maha müüa, aga kas leiab kedagi nii ruttu.
Kolmas variant on Eestisse tuua kuidagi. Seega üleskutse, kui keegi tunneb mõnda inimest, kes sõidab siinkandis kas tühja kaubikuga Eesti poole tagasi või rekaga või millega iganes kuhu midagi mahuks siis olen tänulik kui annate teada. Tasuda võin näiteks peaaegu uue pesumasinaga või mis iganes kokkuleppe saaksime.
Tegelikult meil asju palju pole. Üks nahkdiivan, 4 madratsit, sirm, diivanilauad 2 tk ja siis pesumasin ja kuivati. Ongi kõik. Ahjaa 2 jalgratast ka.
Samas kolimisfirmat võtta pole mõtet. See on ikka liiga kulukas.
Telefonileping jääb ripakile. Maksame vist ikka siis veel aasta jupikaupa. 1000 eurot korraga välja käia on liig.
Autoga on ka lood segased. Kuidas täpselt käib see, et sõidame siit prantsuse numbritega minema ja võtame eestis arvele. Kuhugi peab vist teatama jne.
Hetkel on asjade uurimine ka keeruline. Gretelil hakkas eile õhtust kõht valutama ja on pikali voodis. Ei tea kas mingi viirus, aga tunneb ta end halvasti. Pool ööd ei saanud magada ka.
Üldises pildis tunnen ma end hetkel ühe armetu perssekukkunud saamatu eestlasena, kes hea meelega läheks metsa, roniks koopasse ja magaks talveund, lootuses et kui kevadel ärkan on elu taas joonel omadega. Ilge põrumise tunne on:S
Nii kahju, et sa ennast selle tagasi kolimise pärast halvasti tunned. Muidugi, eks igaüks tahaks ju, et alati kõik ideaalselt sujuks ja plaanid läheks just täpselt nii nagu alguses kavatsetud oli, aga mis seal ikka! Te olete vähemalt proovinud (mitte ainult heietanud ja halanud, et vot küll mujal on see elu ikka hea jne...) ja katsetanud ja ikkagi suure hulga elukogemuse võrra rikkamad. See, et lapsed natuke õppimises maas on, pole ka ju veel maailama lõpp. Ma usun, et küll nad järgi jõuavad. Ja kus on öeldud, et kõik hinded viied peavad olema? Peaasi, et laps õnnelik oleks ja ma saan aru, et just Eesti on see koht, kus nad õnnelikud on.
VastaKustutaMis kolimisse puutub, siis üks mu tuttav tegi sellise pulli, et ostis väiksemat sorti veoauto, mis veel enam-vähem liikus, aga mis oli suhteliselt romulasse viimise konditsioonis. Pakkis oma kola selle peale, sõitis Eestisse ja müüs siis auto vanarauaks. Plussi ta sellega ei jäänud, aga miinus oli ka peaaegu olematu. Ma muidugi ei tea, kas teil seal selliseid autosid müüakse ja kas teil üldse on viitsimist selliselt skeemitada, aga no lihtsalt ideena võib seda ju kaaluda.
Head paranemist Gretelile ja edu kolimise korraldamisel! Kunagi ei tea, mis millekski hea on (see on üks minu lemmik lausetest puhuks, kui plaanid vett vedama lähevad või olukord just eriti roosiline ei paista)!
Eva
Tead mina pole enam kindel, kes ja kus õnnelik on , aga eks proovime siis mis sellest Eesti elust taaskord välja tuleb. Mäletan veel liigagi hästi kui nad tahtsid niiväga sealt ära tulla. Vaatame kaua see vaimustus siis kestab nüüd...kas esimese lumeni või kauem :D
KustutaHinnete suhtes olen sinuga vägagi ühte meelt. Tean oma laste klassides vanemaid, kes pahandavad juba 4 peale. Tere hommikust. Mul sai laps kahe ja las sai, see üks halvem hinne ei kajasta lapse üldteadmisi absoluutselt.
Tervitame
Ps. see romu mõte oli päris lahe :D
Ma ei arva, et peaksid üldse läbikukkumise mõtteid heitama. Olen väga Evaga nõus! Muidugi on kurb, kui asjad ei laabu just nii nagu planeeritud, kuid elu ongi ju tihtipeale just selline. Olete ühe väärt kogemuse võtta rikkamad ning oskate edaspidi hoopis teise pilguga nii mõndagi asja vaadata! Ma tean siin oma ringkonnas mitmeid, kes on proovinud ühte ja teist, elamist nii siin kui seal. Ning kui ei meeldi, siis tagasi läinud/tulnud. Selle peale ei vaata keegi kui läbikukkumist. Inimene otsib ikka seda, kus tal hea ja mõnus olla on (võimaluste ja pealehakkamise piires), olgu see siis uus korter või linn või riik :)
VastaKustutaMinu meelest fantastiliselt julged, et oma mõtteid ja unistusi täitma asusite, mis sest, kui asjad ei läinud nii nagu oodatud. Julgeid pealehakkamisi edaspidiseks!
EI OLE PÕRUMINE!!!!!!! On hoopis hästi vapper eesti naika, kes hambad ristis ja läbi sopa aasta aega tuulikutega võitles. Kübar maha, Jane.
VastaKustutaMingeid süüdlasi ja saamatuid tegelasi otsida pole selle loo asi, aga mulle jääb siiski südamesse pinnuks ja hinge torkima see, kui saamatu on see Prantsusmaa osa integratsiooni vallas. Minu arust tegite Sina ja Teie küll tohutuid ponnistusi ja sirutasite käe ikka mitmel korral välja, aga andke andeks, kinni haarata polnud kuskilt. Koolist ma parem ei räägigi! Kas on põhjus selles, et saabusite just sinnakanti, järve äärsesse rahulikku idülli, eemale suure Prantsusmaa suurest integratsiooni möllust (??) või sokutas kuri saatus teie teele "valed" inimesed? Minule jäi kahjuks mulje, et pidite mitmel korral täiega vastu seina jooksma ja ühtegi auku ei paistnud.
Sellega olen 100 prossa nõus, et mõned kohalikud eestlased oleks marjaks ära kulunud. Niiviisi peaga võõrasse auku sukelduda on üks kõva kangelastegu.
No ja ega sa üksi polnud! Kaks teismelist plikat, see pole ju naljaasi.
Ehk siis, las minna! Tegelt ka! Äkki oligi seda kogemust vaja, et uus peatükk saaks alata. Ja mul on tunne, et see uus tuleb õige magus :-) ja palun, hoia meid kursis.
Hästi kõvad kallid, kulla Jane.
Meie ju tulime ka tagasi. Asjaolud olid küll veidi teistsugused - lastel oli üsna suva, mina pigem tahtsin, selles mõttes oli kergem. Aga ikkagi - elukogemus missugune. Eemalolek paneb hindama asju, mida siin koha peal tähelegi ei pane, sest need on nii iseenesestmõistetavad.
VastaKustutaMh, aga sa võiks blogi ikka edasi kirjutada :) Kuidagi tühi tunne jääb, kui sa nüüd järsku lõpetad. Tahaks ju ikka teada, kuidas teie Eesti elu pärast eemalolekut kulgema hakkab.
Mäemamma juba ütles kõik nii ilusti ära, et mul ei ole midgi lisada :) Pahasti sa küll ennast tundma ei pea. Edu Eesti elus. Kirjuta aga palun edasi jah. Huvitav oleks teada mis nüüd Eesti elu juures peale Prantsusmaad teist moodi on.
VastaKustuta