Koolimujed ja koolimured

Gretel on meil isepäine laps. Temaga on kooliga harjumine siin süsteemis: 3 sammu edasi ja pool tagasi, 4 edasi ja samm tagasi. Kuna ta on juba mitmel korral iseloomu näidanud, siis ma juba pelgan talle järgi minna sinna mõnikord. Kes teab mis taas juhtunud on vahepeal. Jutt käib sellest pärastlõunasest keelekoolist. Teise ehk tavakooliga pole mingit muret, aga keelekooliga ikka juhtub.  Esimesel korral kui oli mingi seik koolis, siis ta keeldus kaasa töötamast näiteks. Istus müts peas ja jope seljas koolis laua taga ja ei teinud midagi. Õpetaja seletas mulle vaid, et see pole ta praktikas esimene kord ja las istub, ainult müts ei sobi pähe.  Ta seletas ka, et mõnel lapsel ongi keerulisem sulanduda ja ta on väga kannatlik, lohutas et pole hullu ja tuleb last mõista, et see on ikka väga suur muutus elus.  Ok, elame edasi.
Teine kord oli situatsioon, kus õpetaja andis korralduse ja lapsed pidid kirjutama midagi. Gretel ei saanud aru mida teha ja küsida ei osanud ja õpetaja ei tulnud ka seletama. Hakkas siis Gretel lihtsalt istuma ja näris pastakakorki. Õpetaja oli öelnud et ei tohi ja tahtis seda pastakat ära võtta ja seal nad siis sellepärast võitlesid. Õpetaja mainis veel, et Gretel ütles midagi eesti keeles, mis ei kõlanud just väga armastusväärne välja. Edasi ta tunnis tööd ei teinud ja põrnitses. Õpetaja peale tunde ütles, et pole hullu, küll läheb paremaks. Andis väljendid mida õppida selgeks, et õpetajale märku anda kui aru ei saa.
Tulime siis koju ja õhtu otsa seebitamise tagajärjel saime temaga jutu peale.  No lapse versioon asjast oli selline: istusin, ei saanud aru, närisin korki, mis muud teha oli. Õpetaja tuli ja tegi näpuga nina ees liigutust mis näitab, et nii ei tohi...teate küll see sõrmega viibutamine. 
Küsisin siis, et mida sa talle ütlesid. No ja kui kuulsin selle lause ära, siis tean küll, et ma olen lapsevanem ja nii ei tohi aga pidin endale päris kõvasti põske hammustama, et mitte naerma hakata ja sellega valet signaali anda :D Pärast nurga taga naersin nii, et hea et piss püksi ei tulnud.

Kujutage ette momenti: laps närib pastakat, õpetaja keelab, viibutab näppu ja siis ta põrnitseb ja teatab: Mis sa vehid selle vorstiga mu näo ees ?

No ma tean, et pole viiskakas, aga ma lihtsalt ei suuda naeru pidada. Õnneks õpetaja ei küsinud minult tõlget järgmisel korral ja kui oleks küsinud siis ma vist oleks midagi valetanud kokku.

Ja siis oli veel üks juhtum kui Gretel ei tahtnud õues olla vahetunnis ja direktor oli käskinud minna ikka ja siis ta põrnitses ka pool päeva.
Muus osas on kõik korras :D:D:D

Olen harjunud juba, et igal õhtul teatatakse et hommikul ei minda ja igal hommikul tõustakse ja minnakse kenasti kooli. Iga lõunapaus teatatakse, et peale lõunat enam ei minda ja kui see läbi siis saadan ta kenasti tagasi kooli.

Tegelikult on ju kõik hästi.


Nüüd teisest koolilapsest. Neli päeva kooli möödas. Esimesel hommikul mindi nägu pikkas ja tegelt teatati, et ega ei suvatseta minnagi. No ma juba harjund nende juttudega. Ühest kõrvast sisse ja teisest välja.

Eks meil on samad hirmud tegelikult, et keegi ei saa meist aru. See vahel täiesti halvab mõistuse ja pärast mõtled, et millest see tuli ja kõik oli ju hästi.

Läksime esimesel koolihommikul siis kohale. Nagu lubatud, oli juba väravas meid ootamas inimene, kes võttis Anksu käekõrvale ja läksid. Mina tulin koju.
Kuna tunde oli vaid paar tk ja lõunaks juba vaba, siis läksin vastu. No nägu oli kõrvuni, häppi feiss ees. Pidi olema jumala äge. Ütles, et lausa staari tunne oli. Terve kool kogunes ta ümber ja kõik tahtsid ilgelt suhelda ja küsida ja võidu oma telefoninumbreid anda jne. Lapsed on sõbralikud ja minul kohe kergem olla.
Teisel päeval tuli tal Facebooki sõbrataotluste laviin. Kommentaarid on a la : sa oled nii nunnu ja meil on nii hea meel, et sa tuid meie kooli jne.
Kuidas nad suhtlevad küsite?
Inglise keeles. Angelical neist loomulikult palju parem see oskus sest siin alles alustati võõrkeele õppimisega. Angelical aga jookseb neljas aasta juba. Siinkohal kiitus meie eesti inka õpsile :D

No näeb asi siis välja vist nii, et prantsad tõlgivad google translates inglise keelde ja siis edasi saadavad Anksule. No suhtlevad, midagi ei saa kurta.

Kui algul mõtlesin, et ta hakkab söömas käima selle nö päevapiletiga, et raha näppu ja minek, siis õnneks kool lahendas mu mure iseenesest. Mõtlesin, et mismoodi see asi käib kui on kvartalimakse aga kvartal juba lõppemas aprilliga. Ei tahaks ju maksta kogu aja eest kui tegelikkuses on kolmandik juba läbi. Andsin siis talle see 4 euri näppu, et ostku päevapiletid. Koolis oli aga õpetaja talle juba valmis teinud söökla kiipkaardid ja isikut tõendava kaardi ja raha jäi alles. Samuti saadeti mulle arve, millel oli kenasti välja arvutatud mitu päeva ta sööb selle veerandi lõpuni. Super. Andsin aga arve ja raha lapsele kaasa ja maksab ära selle täna.

Mida sööklas pakutakse: pearoaks on ikka soe toit, millele võid juurde valida ise lisandid..kartul riis jne. Lisaks on vabalt võtta kõiksuguseid saiu ja lademetes erinevaid puuvilju. Joogiks on vesi, mida saad veeautomaadist võtta. Piima nagu Eestis ei pakuta. Ahjaa, nagu siin pidi olema tavaline, siis magustoiduks pakutakse juustu...erinevaid sorte. Nämm nämm...oi ma juustutaks....
Teisel päeval oli olnud lisandiks mingi keedetud nõges :D see ei olnud maitsenud ja rändas prügikasti. Õnneks kui isegi nõges ei sobi süüa, siis muust saab ikka kõhu täis.

Tunnid on keerulised. Kui ikka pole enne füüsikast, keemiast ja geograafiast kuulnud, siis on isegi raske. No prantsuse keeles...täielik 0.  Tehnoloogia pidi olema tund, kus õpetatakse näiteks trükkimist ilma arvuti klaviatuurile vaatamata, või siis hoopis seda kuidas ise mingit väiksemat tehnilist vidinat kokku panna. Lisaks ka mõnikord lahatakse konnasid :D Selle jutu peale võdistas Angelica end ja iga päev räägib kuidas konnad võiks ikka mängust välja jääda. Jagan seda arvamust temaga kuna mina annan juba kaugelt kona nähes otsad, kisan nagu plika ning lippan nagu väle põder minema :D
Konna lahata....jääb ära.....
Ja kujutate ette et ma olen ametilt õde. Näinud kõike mis inimese sees ja väljas ja seest välja jne. Operatsioonid ja avatud kõhuõõs pole midagi, aga konn....ma juba praegu seda sõna kirjutades krimpsutan nina.
Millega seoses tuli meelde et üleeile oli mul taas toas megasuur ämblik. Karjusin nii, et härra abikaasa lausa vihastas, sest ta ehmatas ikka korralikult kui ma karjuma hakkasin. Siis tuli Gretel et mis juhtus, nägi ja hakkas ka karjuma. Siis härra abikaasa veel enam vihastas ja teatas, et tema jätabki selle ilguse mulle tuppa kui me vait ei jää. Selleks ajaks olin mina juba köögilaua otsa roninud. No õnneks ta viis ta ikka ära õue. Pistis klaasist purgiga terassile laua peale, et mul kena vaadata oleks :D
Ilguste ilgus...ma pole KUNAGI näinud selliseid rõvedaid ja nii suuri ämblikke. Ok tarantlid telekas, aga vabalt ringi kõndimas....fuuuuhhh. Kusjuures teate need pikajalgsed peenikesed vetruvad ämblikud, nimetame neid koibikuteks. Nendega ma suudan isegi toime tulla...õigemini mu tolmuimeja suudab, vups ja läinud. Aga seda musta , paksu, karvast üle kindlasti 5cm läbimõõduga ilgust, ma ei suuda isegi tolmukaga minna likvideerima.  Vabandan loomaarmastajate ees oma vägivaldsete tegude eest,aga .....elagu kuskil mujal, minuga kooselu ei saa toimima.

Jätkame koolijutuga. Reedel oli Aksu esimene keka. Metsas. Orienteerumine. Kolm tundi lausvihmas, mudas. Koju tuli oli nagu koll :D Teatas, et rohkem ei tahaks. Kahju küll :D Iga reede kuni kooli lõpuni on see kooli poolt kavas:D Loodame siis vähemalt paremale ilmale järgnevatel kordadel.

Kooliasjadest. Miks ma küll arvasin, et kui Gretel sai kõik vihikud...ok neid oli 3 tk ...ja kaaned ja asjad kooli poolt, siis saab ka Angelica. Ei saa midagi. Nüüd oleme käinud iga jumala päev poes, sest taas on midagi juurde vaja.Eriti narr tegelikult kui arvestada, et see läheb raisku sest kooli lõpuni suht vähe aega. Näiteks peavad siin igas aines olema 96lk paksused A4 kaustikud. Ja Ma ei tea kas olete kursis aga minu jaoks oli üllatus, et siin ei kasutata tavalisi joonelisi ega ruudulisi vihikuid. Siin on vihikud kus saab teha kõiki aineid läbisegi sest paber on nagu see vanaaegne millimeetripaber, ehk jooksevad nii jooned kui ruudud. Tegelikult mugav, kasutad kuidas parem on vastavalt vajadusele. Gretel teeb nii matemaatikat kui kirjutab täpselt samasse vihikusse.

Samuti on nüüd vaja soetada paar õpikut. Eile otsisin neid supermarketist, kus on muuseas raamatute nurgas igasugu erinevaid õpikuid ja töövihikuid müüa. Lausa sellised toredad, kus on õppeaasta kõikide ainete peamine kokku pandud ühtede kaante vahele. Kahjuks aga ma ei leidnud mida meil vaja . Hiljem netist uurides selgus, et nende jaoks mida vajame on eraldi pood. Täna lähen otsin ülesse, ei pidanud kodust väga kaugel olema.

Hakkasin ükspäev mõtlema, et tegelikult elame väga hea koha peal. Kodu on järve ääres kus on terviseradu ja mänguväljakud ja vaikne, samuti väike ja rahulik liiklus.  Samas kui minna kilomeeter poolteist, siis on kõik olemas mida vaja. Apteek, supermarket, hulgaliselt riidepoode, kingapoode, autopoode, mööblipoode, tehnikapoode, isegi Mc Donalds (mille üle ma sugugi alati õnnelik pole et ta nii lähedal asub).  Ja isegi kui kõik need asutused seal on, siis pole see ikkagi suurlinn. Kõik on mõnus ja rahulik. Pariisis käik pani lausa mõtlema, et kas ma tahaks üldse sellsies suurlinnas kunagi elada. Vist mitte. Käia on seal mõnus, elada mitte just väga vist. Igatahes mitte minusugusel maakal, kes tahab värsket õhku ja vaikust ning ei suuda end ette kujutada mingis kortermajas, ilma aiata kui ei julge isegi last õue saata üksi. Ja nüüd elab see maakas riigis, kus on ca 65 miljonit inimest :D

Härra abikaasa naeris, et kui kõik see rahvas Eestisse ära mahutada, siis poleks postiteenust vajagi, inimesed ju seisaks nagunii külg külje kõrval ja saaks käest- kätte anda asju. Autosid poleks ka vaja, need ei mahuks lihtsalt kuskile :D

Nädalavahetusel käisime otsimas kalastuskohti. Ma ei tea mis juhtus, aga veel nii paar aastat tagasi ma ei arvanud kalastamisest midagi. Niikaua kui õnge ise kätte sain ja kala kaaa :D Nüüd olen fänn. Leiaks siin vaid koha kus püüda, nii et saaks ka kellegi kätte. Oi ma püüaks. No tean jah, et tegelikult ei tohi ju niisama, aga küll ma selle ka ära klaarin kuidas ja kes ja kus tohib, vajab uurimist. Eelmisel suvel Eestis oli juba olukord selline, kus istusime kahekesi sõbrannaga õngedega järve ääres, sest mõlemale tundus, et nii väga tahaks kala püüda :D Kass oli igatahes suurim sõber iga kord kui koju  jõudsin. Härra abikaasa oli sel ajal siin Prantsusmaal ja õhtuti helistades juba küsis harjumuspäraselt, et noh kas kalal ka käisid ja mis said :D

Hoolimata sellest, et kala ei saanud, isegi ei näinud ühtegi, avastasime lahedaid kohti, kus suvel käia piknikku pidamas ja niisama matkamas. Tegin klõpse ka . Hoolimata sompus ilmast oli ilmatu mõnus. Ainult mu riidest tossud ei olnud kõige parem valik sest jalad said ruttu märjaks. Tundub, et vajan mingeid mõnusaid matkajalatseid.

Nüüd lõpetan. Üks koolilaps tuleb tunni pärast koju ja hommikul anti tellimus kartulipudrule lõunasöögiks. Ja mainiti ka ära, et see peab olema ise käsitsi tambitud, sest tema on me peres see, kes pulbrist tehtud putru ei söö. Ise tehtud pidi olema nii hea. Tundub, et MINU tehtud puder on NII hea:D Eks siis tuleb teha, ta nagunii nii kehva isuga, et muidu jääb nälga.

Ja väärib vist ka äramärkimist, et kumbki lastest ei käi enam Eesti koolides. Seega lõpp koduõppele.

Paar pilti ka lõpetuseks: