pühapäev, 10. juuni 2018

Staar on sündinud


Meie pere kolmas piiga pidi sündima eri andmete kohaselt kas 28.02 või 01.03 Lõpuks sündis aga 41+3 ehk pühapäeval 11. märtsil kell 18.57
Reedel kui täitunud oli 41+1 käisin ämmaka juures kus ta ütles et võrreldes nädalataguse seisuga on kõik endine. Ei mingit märki sünnitusest. Ainuke asi, et paar päeva tagasi oli ära tulnud limakork.
Laupäeva varahommikul vetsus käies tundsin kuidas potti midagi järjest kukub. Tegu oli päris mitme vereklombiga. Helistasin sünnitusosakonda kus öeldi, et kui edasi ei jookse heledat verd, siis olla kodus edasi. Õnneks ei jooksnud.
Saabus pühapäeva varahommik. Läksin vetsu ja ehmatasin väga kui taas tuli klompe ja heledamat verd. Helistasin taas sünnitusse ja kutsuti kohale. Mõtlesin, et käin enne pesemas ja riided seljast koorides jooksis kahtlane vesi põrandale. Ma polnud päris kindel on see lootevesi või mu põis mis enam vastu ei pidanud.
Läksin haiglasse kus verejooksu ei olnud taas. Kontrolliti avatust ja seda ka polnud. Küll aga oli positiivne lootevee test. Kuna valusid ei olnud, siis pakuti varaianti koju minna ja tulla tagasi 12 tunni pärast et põletikunäitajaid kontrollida. Sel hetkel tundsin ka midagi, mis võis olla valu moodi. 10 minutit hiljem uuesti ja uuesti. Kange naine nagu ma olen, läksin ikkagi koju. Valud hakkasid käima 8-9 minuti tagant. Istusin diivanil ja kudusin beebimütsile veel viimaseid ridu. Siis arvasin, et teeks perele õhtusöögi valmis. Tõusin püsti ja hakkasin toimetama. Suutsin kana pannile panna kui tundsin, et midagi toimub ja toimub tihti. Vaatasin kella ja valude vahed olid alla 3 minuti. Arvasin, et kana võib tütar edasi teha ja meil on aeg nüüd hakata haiglasse minema. Kell oli kohale jõudes 4. Uksest sisse minnes kuulsin kuidas keegi kisas sünnitustoas ja tegin nalja, et tahaks kõrvatroppe. Hiljem selgus, et mu palatikaaslane oli seal veidi sünnitanud sel hetkel.
Läksin oma kotiga sünnitustuppa kuhu mind kohe paigutati ja ämmakas kontrollis avatust. Ohoo....7 cm. Plaanid olid head, reaalselt aga vajusin voodisse ja enam jalgu alla ei saanud. Sain monitori külge ja selgus, et iga minu valu ajal aeglustus lapse südametöö. Ämmakas arvas, et nabanöör võib olla ümber kaela. Valud käisid edasi. Mingi hetk pakuti mulle naerugaasi. Vot oli hea küll. Ainult et päris pilve tõmbas ära. Vahepeal selgus veel, et veekott polegi täiesti katki ja see avati.  Siis kästi aga pressima hakata. Naerugaasi mõjul ma seda piisavalt e suutnud, seega võeti käest ära :D
Vahepeal oli otsustatud mulle kanüül panna, et kiirendada protsessi. Esimene katse ebaõnnestus. Märk on käel ikka vikerkaarevärvides ja suur hetkel. Järgmine katse juba oli parem. Kanüül oli paigas.
Äkki oli tuba rahvast täis. Kohale kutsuti 2 naistearsti ja kaks ämmakat ja veel hooldaja ja kästi aga põlved kurgu alla tõmmmata kätega, pea rinnale ja pressida kuis jõuan. No ei jõudnud jalgu hoida. Õnneks aidati.
Praegu võin öelda et kõige hullem oli see hetk kui pea oli lõikunud ja tuli oodata järgmist valu, et laps välja pressida. See teadmine ja valu, et sul on 34,5 cm ümbermõõduga pea poolest saadik väljas....ougaad. Ja siis tuli valu ja press ja meie printsess oli sündinud. Kell 18.57. Nii roosat beebit ei ole ma enne näinud. Ämmakad ka ütlesid et nii rõõsa beebi. Sain lapse rinnale ja ootasime platsenta sündi. Seda aga ei juhtunud. Poole tunni möödudes ja peale katseid sikutada ja kõhule pressides platsentat väljutada tuli kiire otsus mind opile viia. Kuna arvati, et mul põis takistab ehk platsenta sündi, siis tühjendati ka see. Ai ai. Platsenta oli emaka küljes kinni ja verd aina jooksis ja jooksis. Beebi jäi osakonna hoole alla ja juba sõideti minuga opisaali. Mehele ei jõudnudki teatda. Opisaalis sain maskiga uinutamise kuna olin söönud ja joonud. Protseduur pidi kestma ca 30 minutit.
Ärkasin kell 21 ärkamistoas tilgutid küljes. Enesetunne...rahuldav. Mingi hetk viidi mind sünnitustuppa tagasi ja sain oma beebi kätte :D Vahepeal selgus, et tegu on päris piraka piigaga. Eelnevad plikad olid 3200g ja 3400 g pikkusega 48 cm, siis tema hoopis 4243g ja 52cm.
Selgus, et olin kaotanud 1,2 liitrit verd ja platsenta oli täiesti kinni olnud. Sain ka paar sisemist pistet. Kas opi tõttu või sünnituse polegi oluline.
Umbes südaöö paiku viidi mind sünnitusjärgsesse palatisse. Siis algas alles halb enesetunne. Pea käis ringi, hingata raske, tõusis palavik, tekkis vappekülm. Sain termoteki ja soojad geelkotid kaenla alla. Beebi võeti lastetuppa kuni ravimid hakkasid mõjuma ja pilt ette tagasi tuli.
Hommikused analüüsid näitasid,e t mu Hgb oli langenud 123 ühikult 99le. Järgmisel hommikul juba 81 ühikule. Kaaluti vereülekannet. Neljandal päeval oli Hgb 89 ehk veidi tõusnud ja tundsin end paremini. Otsustasime, et võtan raua tablette ja taastun kodus edasi.
Esimesel ööl sai beebi peale 4 tundi rinnal olekut ka lisatoitu paar lonksu ja magas peale seda nagu nott. Järgmisel õhtul aga tekkis mul selline piimapais, et ma ei saanud öö otsa silma kinni. Rinnad paisusid nabani. Valveämmakas tuli katsus tissid üle ja tõi mulle kapsa. Jah, sünnitusmajas on kapsalehed külmikus olemas. Olin väga üllatunud. Kapsas mind vist päästiski. Järgmine päev oli veel hull, aga ülejärgmisel täiesti talutav. Hetkel on möödunud sünnitusest 7 päeva ja kõik on ok. Kui välja arvata katkised nibud. Hakkasin kasutama nibukaitsmeid ja need on abimehed nr 1.
Oleme kodus ja taastume. Sööme ja magame. Kusjuures, kes rääkis, et beebid ainult magavad. Meie piiga on iga une vahel 2 tundi üleval. Krooksudega peame vaeva nägema, aga laias laastus on beebi tubli ja muidugi kõige nunnum.
ps. Pooled varutud riided ei lähe selga. Õnneks ma olen väga vähe ise ostnud vaid tuttavatelt saanud. Muidu oleks vist ilmatu kahju.

NB. Homme saab meie piiga 3 kuuseks. Postituse tegemine võttis lihtsalt kaua aega.

4 kommentaari:

  1. Palju 6nne!
    Need imeväiksed varbad on maailma armsamad :)

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Tänan. Ega peab tunnistama et on jah. ;D

      Kustuta
  2. Palju õnne järjekordse kaunitari sünni puhul! Teie pere on selles vallas eriti osav :)

    VastaKustuta