Esmaspäev, 27. mai 2019

Kuidas siis tegelikult elu läheb...

Tegelikult on olnud üks väga raske aasta. Kui ma kujutasin roosiliselt ette, et saan aga beebi, kes magab ja sööb ja puuksub, siis tegelikkuses on kõik, mis saab vastu ootusi minna ka nii läinud.
Beebil on sünnist saadik olnud väga õrn kõht ja seedesüsteem, mis tähendas lõputuid gaase, ise nälgimist, kõiki gaasirohtusid, mulle laktoosivaba dieeti jne.
Mul on laps, kes juba peale sündi oli sünnitusmajas olles 4h järjest üleval ja ei maganud. Ämmakad vaatasid suu ammuli ja imestasid. Ta magas esimese pool aastat ainult 20 minutit korraga. Reaalselt tunnen, et olen teda kogu ta eluaja magama pannud. Ja ka hetkel kui täitunud on 1a2k on magamise probleem väga aktuaalne. Vahel panen teda ööpäevas 5h magama.

Avastasin eile, et ma olen 35+1 nädalat rase...reaalselt pole siiani olnud aega aru saada, mis tegelikult toimub.

Kõige selle juures on B. üks maailma nunnukaim beebi, kes on oma ühe eluaasta kohta nii arukas ja kaval ja krutskeid täis.

Muu elu on samuti metsas ja ausalt on väga raske leida üldse otsa kust seda pasahunnikut harutama hakata. Jaks on otsas. Vahel ärkan hommikul ülesse ja mõtlen, et ei taha tõusta, sest ei tea kuidas see päev üle elada. Vahel mõtlen seda juba õhtul magama minnes.  Magamiseks seda aga väga nimetada ei saa. Hetkel on meil käsil periood, mil B. ärkab täiest kõrist röökides öö jooksul ca 20 korda. Olen väga kurnatud, aga aidata ei saa keegi kuna ta lihtsalt ei lepi teistega. Tegelikult neid teisi polegi...

Hetke kõige suurem mure on mu jaoks, kuidas ma sünnitama lähen kui ta kellegagi ei lepi... Raseduse algul olin katkemise ohuga 2 ööd haiglas ja see mõjus lapsele laastavalt. Ei taha beebi tulekuga koos veel ka ema ära kadumise traumat tekitada...


Teisipäev, 23. aprill 2019

Triks ja traks ja jälle paks...

Küllap olete seda juba oi kui palju kordi lugenud, et ma pole nii kaua bloginud. Jahmatava panev,aga just avastasin, et alates septembri kuust ei ole ma Teile ühtegi pöörast seika kirjutanud ja neid on olnud palju. Õigemini kaks ja mõlemad näha sellel fotol.


Laupäev, 15. september 2018

Ma söön su ää, ää söö söö muu...

Kui keegi veel mäletab, siis me elasime aastakese Prantsusmaal. Sellest on nüüd möödas 5 aastat. Jah, me mäletame seda ja igatseme sajaga. Mina ja lapsed igatahes küll. Nüüd on nad kasvanud nii suureks, et saavad aru kui loll tegu oli tagasi kolimine kui raskeks läks. Nüüd öeldakse mulle, et miks ma rohkem ei sundinud. No tol hetkel olid asjad nii ja ei osanud lapsi kuidagi vägisi õppima panna.

Miks ma selle teema ülesse võtan hetkel on asjaolu, et meie pere keskmine laps. Vanust just värske 14, otsustas, et tema soovib kooli vahetada. Vaatas juba siit ja sealt ja ma mainisin, et tegelikult on Tartus ka Prantsuse Lütseum olemas. Uue nimega Tartu Descarti kool. Ainus kool siinpool riigis, kus saab õppida prantsuse keelt. See otsus oli otsustatud juba enne otsustamist.

Kirjutasime kooli ja kutsuti kohale. Vastuvõtt oli suisa ülevoolav. Õppealajuhataja oli temast vaimustatud. Juba temast kui isiksusest. Noorest, kes soovib nii palju õppida prantsuse keelt, et on valmis minema samasse klassi lastega, kes seda juba 4 aastat õppinud on.

Ja nii see juhtus. Hetkel on emotsioonid positiivsed. Igal nädalal on tal prantsuse lisatunnid. Eile oli esimene ja õpetaja oli kiitnud, et ta teab isegi rohkem kui arvati. Tunnis tal lihtne pole. Ta ei saa teha ülesandeid enne kui on kõik sõnad, ka töökorralduse, ära tõlkinud. Aga vaim on valmis.
Algul muidugi arvati, et kuna seal elasime, siis on keel selge. Oi ei. Aga midagi seal ajusoppides siiski alles on. Avastasin, et mul endal ka ikka midagi on meelde jäänud. Laias laastus teksti mõttest olen isegi peaaegu aru saamas.

Elu on veidi keeruline kuna kool on kodust nii kaugel. Kui muidu läks laps kooli 1 km kaugusele, siis nüüd on vaja ärgata 2 tundi enne tundide algust ja juba kell 7 bussil olla. Aga ta on selleks valmis ja teab kuhu end segas....ma loodan vähemalt. Tegu ei ole enam kohaliku pisikese kooliga. Tegu on üüratu linnakooliga.

Üle mitme mitme aasta on ta õppimise suhtes positiivne ja tahab ise seda teha. Nii tubli.

JA on üks boonus. Üks ülim boonus meie jaoks.

NO vene keel EVER NEVER  enam......



Ahjaa, ta lõikas omal ühel heal päeval juuksed maha. Lihtsalt niisama. Siis ajas kiilakaks ja nüüd kasvavad vaikselt tagasi.


Nunnupallid :D

Pühapäev, 9. september 2018

Kuhu see aeg kaob?

Kui muidu ma eriti ei pabistanud, et beebi sai 1 kuu ja 2 kuu jne vanuseks, siis nüüd kui ta juba ülehomme saab 6 kuud vanaks, ei saa ma aru mismoodi see on juhtunud. Eriti kahju on sellest, et kogu selle aja oleme mingite jamadega maadelnud. On see siis gaasivalu, unetus või paistes igemed. Vastik süütunne koputab õlale, et sellist nautimist ja chillimist ei ole olnudki. Samas olen teinud endast kõik oleneva, et tal oleks kõik nii super kui olla saab.
Pliks on asjalik. Rullib end mööda tekki ringi ja kõik mis kätte saab, ära sööb. Olen kabuhirmus, mismoodi ma meie segasummasuvila beebikindlaks saan kui ta jalad alla võtab. Ohte paistab nii palju. Samas eelmine laps kasvas siin majas ülesse ja ei juhtunud midagi. Kui välja arvata ninna topitud magnetid 5 aastaselt.....aga no see on midagi muud. Kõige vanem muuseas pistis täpselt sama vanana ehk 5 aastasena endale pistaatsiapähkli ninna nii et käisime erakorralises.
Eks siis olen valmis ette juba 5 aasta pärast nina valvama eriti kulli pilguga.

Iseloomu on fotolt näha, et küllaga. Täiega ema laps. Õnneks oleme tasakaalus. Mina olen kaksikud ja tema kalad ehk mõlemit topelt :D Saame hakkama.


Neljapäev, 14. juuni 2018

Kohtume Instagramis

Kuna ma olen laisk ja siia blogisse ei viitsi fotosid ülesse panna, siis kõigil, kel huvi, saavad me tegemisi jälgida pildiseeriatena Instagramis.

Kliki siia: My Monkeys and Donkeys

Pühapäev, 10. juuni 2018

Staar on sündinud


Meie pere kolmas piiga pidi sündima eri andmete kohaselt kas 28.02 või 01.03 Lõpuks sündis aga 41+3 ehk pühapäeval 11. märtsil kell 18.57
Reedel kui täitunud oli 41+1 käisin ämmaka juures kus ta ütles et võrreldes nädalataguse seisuga on kõik endine. Ei mingit märki sünnitusest. Ainuke asi, et paar päeva tagasi oli ära tulnud limakork.
Laupäeva varahommikul vetsus käies tundsin kuidas potti midagi järjest kukub. Tegu oli päris mitme vereklombiga. Helistasin sünnitusosakonda kus öeldi, et kui edasi ei jookse heledat verd, siis olla kodus edasi. Õnneks ei jooksnud.
Saabus pühapäeva varahommik. Läksin vetsu ja ehmatasin väga kui taas tuli klompe ja heledamat verd. Helistasin taas sünnitusse ja kutsuti kohale. Mõtlesin, et käin enne pesemas ja riided seljast koorides jooksis kahtlane vesi põrandale. Ma polnud päris kindel on see lootevesi või mu põis mis enam vastu ei pidanud.
Läksin haiglasse kus verejooksu ei olnud taas. Kontrolliti avatust ja seda ka polnud. Küll aga oli positiivne lootevee test. Kuna valusid ei olnud, siis pakuti varaianti koju minna ja tulla tagasi 12 tunni pärast et põletikunäitajaid kontrollida. Sel hetkel tundsin ka midagi, mis võis olla valu moodi. 10 minutit hiljem uuesti ja uuesti. Kange naine nagu ma olen, läksin ikkagi koju. Valud hakkasid käima 8-9 minuti tagant. Istusin diivanil ja kudusin beebimütsile veel viimaseid ridu. Siis arvasin, et teeks perele õhtusöögi valmis. Tõusin püsti ja hakkasin toimetama. Suutsin kana pannile panna kui tundsin, et midagi toimub ja toimub tihti. Vaatasin kella ja valude vahed olid alla 3 minuti. Arvasin, et kana võib tütar edasi teha ja meil on aeg nüüd hakata haiglasse minema. Kell oli kohale jõudes 4. Uksest sisse minnes kuulsin kuidas keegi kisas sünnitustoas ja tegin nalja, et tahaks kõrvatroppe. Hiljem selgus, et mu palatikaaslane oli seal veidi sünnitanud sel hetkel.
Läksin oma kotiga sünnitustuppa kuhu mind kohe paigutati ja ämmakas kontrollis avatust. Ohoo....7 cm. Plaanid olid head, reaalselt aga vajusin voodisse ja enam jalgu alla ei saanud. Sain monitori külge ja selgus, et iga minu valu ajal aeglustus lapse südametöö. Ämmakas arvas, et nabanöör võib olla ümber kaela. Valud käisid edasi. Mingi hetk pakuti mulle naerugaasi. Vot oli hea küll. Ainult et päris pilve tõmbas ära. Vahepeal selgus veel, et veekott polegi täiesti katki ja see avati.  Siis kästi aga pressima hakata. Naerugaasi mõjul ma seda piisavalt e suutnud, seega võeti käest ära :D
Vahepeal oli otsustatud mulle kanüül panna, et kiirendada protsessi. Esimene katse ebaõnnestus. Märk on käel ikka vikerkaarevärvides ja suur hetkel. Järgmine katse juba oli parem. Kanüül oli paigas.
Äkki oli tuba rahvast täis. Kohale kutsuti 2 naistearsti ja kaks ämmakat ja veel hooldaja ja kästi aga põlved kurgu alla tõmmmata kätega, pea rinnale ja pressida kuis jõuan. No ei jõudnud jalgu hoida. Õnneks aidati.
Praegu võin öelda et kõige hullem oli see hetk kui pea oli lõikunud ja tuli oodata järgmist valu, et laps välja pressida. See teadmine ja valu, et sul on 34,5 cm ümbermõõduga pea poolest saadik väljas....ougaad. Ja siis tuli valu ja press ja meie printsess oli sündinud. Kell 18.57. Nii roosat beebit ei ole ma enne näinud. Ämmakad ka ütlesid et nii rõõsa beebi. Sain lapse rinnale ja ootasime platsenta sündi. Seda aga ei juhtunud. Poole tunni möödudes ja peale katseid sikutada ja kõhule pressides platsentat väljutada tuli kiire otsus mind opile viia. Kuna arvati, et mul põis takistab ehk platsenta sündi, siis tühjendati ka see. Ai ai. Platsenta oli emaka küljes kinni ja verd aina jooksis ja jooksis. Beebi jäi osakonna hoole alla ja juba sõideti minuga opisaali. Mehele ei jõudnudki teatda. Opisaalis sain maskiga uinutamise kuna olin söönud ja joonud. Protseduur pidi kestma ca 30 minutit.
Ärkasin kell 21 ärkamistoas tilgutid küljes. Enesetunne...rahuldav. Mingi hetk viidi mind sünnitustuppa tagasi ja sain oma beebi kätte :D Vahepeal selgus, et tegu on päris piraka piigaga. Eelnevad plikad olid 3200g ja 3400 g pikkusega 48 cm, siis tema hoopis 4243g ja 52cm.
Selgus, et olin kaotanud 1,2 liitrit verd ja platsenta oli täiesti kinni olnud. Sain ka paar sisemist pistet. Kas opi tõttu või sünnituse polegi oluline.
Umbes südaöö paiku viidi mind sünnitusjärgsesse palatisse. Siis algas alles halb enesetunne. Pea käis ringi, hingata raske, tõusis palavik, tekkis vappekülm. Sain termoteki ja soojad geelkotid kaenla alla. Beebi võeti lastetuppa kuni ravimid hakkasid mõjuma ja pilt ette tagasi tuli.
Hommikused analüüsid näitasid,e t mu Hgb oli langenud 123 ühikult 99le. Järgmisel hommikul juba 81 ühikule. Kaaluti vereülekannet. Neljandal päeval oli Hgb 89 ehk veidi tõusnud ja tundsin end paremini. Otsustasime, et võtan raua tablette ja taastun kodus edasi.
Esimesel ööl sai beebi peale 4 tundi rinnal olekut ka lisatoitu paar lonksu ja magas peale seda nagu nott. Järgmisel õhtul aga tekkis mul selline piimapais, et ma ei saanud öö otsa silma kinni. Rinnad paisusid nabani. Valveämmakas tuli katsus tissid üle ja tõi mulle kapsa. Jah, sünnitusmajas on kapsalehed külmikus olemas. Olin väga üllatunud. Kapsas mind vist päästiski. Järgmine päev oli veel hull, aga ülejärgmisel täiesti talutav. Hetkel on möödunud sünnitusest 7 päeva ja kõik on ok. Kui välja arvata katkised nibud. Hakkasin kasutama nibukaitsmeid ja need on abimehed nr 1.
Oleme kodus ja taastume. Sööme ja magame. Kusjuures, kes rääkis, et beebid ainult magavad. Meie piiga on iga une vahel 2 tundi üleval. Krooksudega peame vaeva nägema, aga laias laastus on beebi tubli ja muidugi kõige nunnum.
ps. Pooled varutud riided ei lähe selga. Õnneks ma olen väga vähe ise ostnud vaid tuttavatelt saanud. Muidu oleks vist ilmatu kahju.

NB. Homme saab meie piiga 3 kuuseks. Postituse tegemine võttis lihtsalt kaua aega.

Pühapäev, 14. jaanuar 2018

Lapse tantsutrenni jutu järg

Küsiti kui vana see vanainimene siis on? No mina olen 34. Sõna vanainimene oli veidi ikka najaga pooleks. Minu jaoks lihtsalt on praegune rasedus olnud raskem kui need kaks kokku, mis olid kahekümnendates.


Kuna mulle on mitu korda meelde tuletatud, et ma jätsin tantsutrenni jutu pooleli, siis sorry....Kirjutan nii täpselt kui enam meeles on, aga ülevaade tuleb.

Läksin mina siis kokkulepitud ajal koosolekule. Kohal oli kokku ca 10 lapsevanemat. Viimane koht mis vaba oli, oli kahe treeneri vahel. Omanikupiiga oli välismaal end täiendamas ja teda esindas tema ema. Kuna ta tutvusta end kui erivajadustega laste õpetajat ja käitumisteaduste spetsialisti, siis saan ehk aru, miks minusse kui idiooti suhtuti. Hea et kohe pabereid hullarisse ei saanud.

Jutt algas sellega, et kõik on ikka nii tublid ja tore ja kuidas kõike on vaja tellida. Kuidas kõik riided ja jakid ja märkmikud pole kohustuslikud vaid vabatahtlikud sunniviisilised. Kuidas treeneritel silm puhkab kui nad näevad lapsi samasugustes riietes jne.
Trükki oli saadetud ka tantsukooli märkmik. Kui üks ema küsis, et mis see maksab ja mis eesmärki täidab, siis omaniku emme kokutas ja ütles, et noh hinda ei tea, alles trükitakse ja lihtsalt ilu pärast võib ka midagi olla.

Jõuti ka teemani, et miks lapsevanemad omavahel üldse julgevad arutada tantsukooli teemasid ja nii pole ilus. Et peaks ikka omanike poole pöörduma. Et on ju iseenesest mõistetav, et tantsukoolis käimisega kaasneb HULGALISELT kohustusi.

Ja see sõna, ISEENESESTMÕISTETAV oli minu signaalrakett, mille peale plahvatasin. Veidi kõrgendatud häälega pöördusin treeneri poole ja küsisin, et mis nimelt on iseenesest mõistetav. See, et kutsutakse trenni maksumusega 35 eurot ja paar nädalat hiljem esitatakse eelarve lisa 600+ eurole????????????????

Treener pööritas silmi ja teatas,e t temal pole üldse vaba aega ja kõik laupäevad on kinni ja tantsukool seda ei hüvita. Kaks küsimust plahvatas minust välja. Mis see peaks olema lapsevanema mure....treeneer ise ju paneb need võistlused kirja....jätku siis midagi vahele....krt see on tema amet ja kirg...
Teiseks pöördusin omaniku emme poole, et miks ei hüvitata treenerite kulusid? Kas tantsukoolil ei lähe eriti hästi? Lubage mainida (naerda) tegu on MTÜ-ga.

Suud olid kinni veidi aega.

Siis sain ühisrünnaku. ET ei maksa üldistada ja kui mina lapsevanemana ei ole maksevõimeline, siis pöördugu ma omaniku poole ja rääkigu oma vaesusest :D Et nad võivad mu lapse kavade õppimisest välja lülitada. Nagu mida kuradit.....mida siis ta seal üldse teeb?

Igatahes ma ei viitsinud enam. Lapsevanemad olid vait ja ilmselgelt häiritud. Hea et see läbi sai. Minu laps seal enam ei käinud. Plikale saadeti hiljem veel kiri, et miks me ikka ei räägi oma probleemidest jne....Täielik ahistamine.

Lõpetasime lepingu.


Nüüd käib mu piiga teises tantsuklubis. Klubis kus treeningud on sama hinnaga, treeenerid ei esita mega eelarveid ja kiidavad. Eelmisest nädalast sain kirja, et kuna ta on nii võimekas tantsija, siis tõstetakse ta edasi raskemasse gruppi. Lisakuluna pidin maksma 25 eurot kostüümiraha. Oleme mõlemad rahul.

Loo lõpp.

Kindlasti oli veel midagi, aga kuna kuid möödas ja ma peast täiega rase, siis kõik ei meenu....ehk ongi parem.


Ps. Kas tänapäeva naistel on kõikidel tissid keset keha koos? Käisime täna plikaga rinnahoidja otsingul ja ma ei tea, mis kuradi lõiked need on. Mul on küll kaks rinda eraldi, aga rinnahoidjad poodides mõeldud mingitele imelikele kel need koos keha keskel. Tehku siis kohe üks suur mügarik kuhu sisse kokku lükata :D