Suutsin aprilli lõpus haigeks jääda ja olingi paar nädalat haiguslehel. Nagu sellest oleks veel vähe olnud. Kui esimene häda oli välja ravitud, tuli plaksti teine. Õigemini krõpsti.
Homikul kükitasin korraks kamina ette ja püsti tõustes käis põlvest raks läbi. Peale seda olen lombakas. Põlv ei paindu, kõik kohad juba valutavad sellest lompamisest.
Põlve siseküljel on sidemete venitus ja vesi tekkinud, põlveõõnlas mõnus tsüst. Arsti sõnul ainus kükk, mida mina veel elus ehk teha saan, on wc potile istumine. Muud ei maksa lootagi.
Haigusleht on nüüdseks kestnud siis juba 1 kuu.
Lisaks juhtus nii, et haiguslehte võttes sattusin oma teise tööandjaga konflikti, mille tulemusena jäi mulle alles üks töökoht. Ma lihtsalt ei olnud nõus muutunud töötingimustega, mis kardinaalselt algsetest erinesid ja seega sai leping lõpetatud. Kahjuks olen oma nahal juba mitu korda tunda saanud, et hoolimata sellest, et kui ütled et midagi võiks olla teisiti, siis peale ära kuulamist otsustatakse öelda vaid "aidaa".
Tagantjärele mõeldes ei imesta enam sugugi, miks antud tööandja tööpakkumise kuulutused on aastaringselt üleval eri saitidel.
Läbi valusa kogemuse sain õppetunni: Kõik pole kuld mis hiilgab....
Kokkuvõttes olen lombakas, poolenisti töötu ja ilma rahata....kui tore, et ees on soe suvi ja miljon üritust, mis on vaja üle elada.
Arst sõnul tööle minekust ei maksa veel unistada 4 nädalat vähemalt. Ausalt öeldes hommikul kannatab veel püsti olla, aga õhtuks terve keha valutab.
Vähendada vertikaalset asendit, ütles arst.....tal on kuradima õigus.
Horisontaal ruulib!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar