Kui peres on üheksandik...

Meie peres on üheksandik. Veidi rohkem kui kuu pärast lõpetab ta üheksanda klassi ja üks suur etapp meie elus saab läbi. Veelgi suurem ja tähtsam algab.

Tulen just koolist lapsevanemate koosolekult, kus arutati kõiksugu lõpetamist puudutavate küsimuste üle. Olin ilmselgelt naiivne kui arvasin, et kleit ja kingad, soeng ja meik on ühed suurimad katsumused. Kõik see, mis täna juurde tuli oli täielik üllatus minu jaoks. Ilmselgelt pole mul enne ükski laps üheksandat klassi lõpetanud. 

Tutipidu, külm vesi ja soojad riided vahetuseks kaasa. Eksam nr1, nr2, nr3. Konsultatsioonid. Tordid, lilled, kingitused, veelkord tordid õpetajatele, bankett, ansambel, kõned, fotograaf ne.
Mulle hakkab tunduma, et pulmade korraldamine oleks lihtsam.

Kui jõulude eel koosolekul soovitati hakata juba varakult raha koguma selleks suurürituseks, siis mõtlesin, et kamoon...millest te räägite.
täna sain aru, et olen lootusetult hiljaks jäänud. Pankrotttttt on vältimatu :D

Ahjaa, veel üks uudis. Minu kiitusega lõpetav nelja-viieline on välja valinud edasiseks teeks Kunstikooli. Ja kuigi oleme kuulnud siit ja sealt, et nö "kutsekas" pole kellegi valik, siis mina toetan oma last 100%, kes teab juba praegu, mis teda huvitab ja mille poole pürgib. Kindlasti ta pole keskkooli lõpueksamitel teistest karvavõrdki halvem kui on tahet ja hea pea, siis õpib kõik selgeks. Isegi selle, mida programm ei paku.
Kahju, et ma ise nii tark ei olnud. Läksin soovitusi pidi õppima eriala, mis tõi mulle vaid 2 aastat kaotatud aega, üüratu õppelaenu ja ei midagi muud.
Olen täiesti kindel, et Kunstikoolis käinud õpilasel on edasi Kõrgemasse Kunstikooli saada palju suuremad võimalused kui keskkooli lõpetanud tavakoolist tulijal.

Seega andku tuld!