kolmapäev, 27. september 2017

Sa ei käi ikka veel tööl?

Olen viimaste kuude jooksul sellist lauset päris mitu korda kuulnud. Tegelikult pole ma tööl käinud 9. maist saadik kuna mul toimus põlveoperatsioon. Selgus, et mu aasta aega valutanud põlv, millest krõks läbi käis, ei olnud lihtsalt pirtsakas. Panin aja ortopeedile ja selgus, et vajan kohe operatsiooni. Opi käigus selgus, et mu põlves oli lausa kaks meniskikildu. Pole ime, et ma trepist käia ei saanud. Nüüdseks on opist möödas mitu kuud. Ütleme nii, et päris uus ei ole see põlv. Annab ikka tunda kui trepist palju käia ja põlvili on ka veidi valus, aga taastub, kus ta pääseb.

Miks aga jutt sellele põlvele läks. Ütlesin tööandjale ka naljatades, et kui ikka pikali oled voodis nädalate kaupa ja mehel eest ära joosta ei saa, siis kus neil beebidel pääsu on. Saage nüüd kohe aru, et tegu on naljaga! Ma olin enne seda juba ligi aasta beebile mõtlenud, aga kuna nad ikka mõtlemise ja käsu peale ei tule, siis juhtus kogu kompott ühele ajale.
Igatahes tegin ühel päeval kummalise enesetunde peale rasedustesti ja seal need triibud olid. Tegin igaks juhuks järgmisel hommikul veel ja ikka oli kaks triipu.

Nüüd jõuan lõpuks asja tuumani ka, miks ma pole siiani tööl. Osad inimesed teavad, milles minu töö seisneb, paljud mitte. Olen hariduselt õde, töötan Onkoloogia Kliiniku kiiritus-ja keemiaravi osakonnas. Minu igapäevane töö seisneb vähihaigete keemiaravis. Ehk siis kokkupuude tsütostaatikumidega, mis on arenevale lootele ohtlik.
Läksin kiiruga valvearstile rasedust tuvastama, sest olin juba ammu paika pannud, et mina tahan tervet last ja ei riski millegagi. Sain sekundiga paberi kergemale tööle üleviimise kohta. Kriteeriumid: ei tohi olla raskuste tõstmist (meil tihti väga suured voodihaiged patsiendi), ei tohi olla öötööd (meie vahetused 24h) ja ei tohi olla kokkupuudet keemiaravimitega (selliseid tegevusi meil ei ole). Kuna tööandjal sellist tööd anda ei olnud, siis olen kuni dekreedini haiguslehel. Ja nii lihtne see asi ongi.

Ja nüüd siis neist: "Issake sa ei ole veel ikka tööl väää?" Ühest küljest jah, minu rasedusest teadis vaid näpuotsatäis inimesi. Ei tahtnud kuulutada varem kui olen kindel, et algus läheb hästi ja beebiga on kõik korras. Samas aga teadsid kõik, et käisin operatsioonil ja põlve taastumine võttis kauem kui arvatud. Samas ma ei saa üldse aru, mis see teiste asi on. Ega ma teiste rahakotti sellega auku ei löö. Ikka iseenda omasse. Ja tegelikult päris valusalt. Samas pange kaalukausile ühele poole veidi rohkem raha ja teisele oma beebi tervis ja saate aru, et mingit valikut ei olegi. Rahaliselt paneb see põntsu nii mu praegusele sissetulekule kui tulevikus emapalgale. No mis teha. Saab hakkama.

Lisaks võin veel mainida, et ma sajaga naudin kodus olekut. Enne haiguslehele jäämist sai päris pööraseid valveid tehtud ja ületunde kuhjaga, aeg oli puhata.

Järgmiste juttudeni!

2 kommentaari:

  1. ... ja las see ootusaeg olla kerge ja pehme ja hea!

    VastaKustuta
  2. Väga mõistlik ja õige suhtumine. Lapse tervis on kõige tähtsam. Tööl jõuad käia veel küll ja küll...
    koduperenaine olemine on ka töö :) Lisaks su käsitöö hobi.
    Tubli oled!
    Jõudu.

    VastaKustuta