Ametlik lõpp ja uus algus

Tere õhtust

Täna siis võin teatada, et meie Prantsusmaa 11 kuul on nüüd ametlik lõpp. Alustasime sõitu üleeile kell 18.30 õhtul ja jõudsime Eestisse maja ette 22.15 eile.
Meie seiklus on selleks korraks siis läbi. Eks näis kuidas elu hakkab minema edasi.
Gretel täna veel kooli ei jõudnud. Reis oli pikk ja väsitav, ei hakanud last piinama. Lisaks polnud meil ju ka kooliasju ega midagi. Käisime ttäna neid ostmas ja hommikul on minek. Vanad klassikaaslased Anksult kuulsid täna, et ta homem tuleb. Need olid väga õnnelikud olnud. Lahe kui oodatakse, on kohe kergem minna:D

Hommikul kell 7 kui Anks kooli hakkas sättima oli õues täielik pakane. Pole üldse harjunud.

Te ei kujuta ette kuidas Anks rõõmustas kui me viimaks eile ukse taga olime. See oli talle veidi üllatus ka. Ta oli sõbranna pool ja sai teada me sõidust alles siis kui olime juba pool Poolat ka läbi sõitnud. Koju jõudsime, siis sõna otseses mõttes karati meile kaela ja kallistati pooleks. :D
Muidu tundus küll, et üksi olla oli lahe, aga see moment oli ta nii õnnelik, et me viiiiiimaks jõudsime. Vot mis teeb üks kuu eemal olekut :D


Kirjutamist ma kindlasti ei lõpeta. Eks sajatusi tuleb igasuguseid. Kodus on imelik olla. On nagu hea, aga samas ei oska midagi teha ka. Käin edasi- tagasi ringi. Maja on nii harjumatult suur ja ruumi nii palju. No peaaegu 100 ruutmeetrit rohkem kui seal. Tunne on nagu oleks tulnud korraks ja nagu varsti läheks tagasi. Kusjuures see tunne ei ole vastukarva, et nagu peaks minema. Tunne on kummaline, lausa selline, et kahju, et ei saagi enam minna.

Käisin poodepidi täna. Mitu korda ütlesin kassas "merci" :D Vaadati nagu pooletoobist. Ühele tuttavale olin sekundi kaugusel põsemusi tegemisest. Harjumused on küljes juba :D Naljakas.

Uudis nr.2 .
Anksul oli täna juba teine modellicasting. Ikka taas Tallinnas. Seekord tulid Jaapanist kohale modellivärbajad ja teda kutsuti ka sinna end näitama. Naersime, et seal ongi jupatsid, et ju ta siis oma mõne puuduoleva sentimeetriga on just õige pikkusega sealsele turule :D Hetkel sõidab bussiga Tartu poole. Eks kuuleme mujeid. Telefonis juba kuulsin. Halba poolt. Nimelt oli modellifirma kontoris, kus casting toimus, kellegi pikad näpud käinud Anksu rahakotis. Õnn oli, et tal oli sõbranna kaasas, kelle ema oli ülekande teinud kiiresti oma tütrele. Muidu jääb või võõrasse linna laps. On ikka värdjaid olemas. Oleks siis, et see oleks olnud Solarises keset keskust kui kott ripakil. Ei kinnises kohas, modellide ja moeloojate ringkonnas. Huvitav kellele seda paari eurot vaja oli nii hullult.


Nüüd tsau!
Aitab küll. Eks varsti jälle!


Tuletan endale siin ka meelde, et kirjutaksin kuidas mind Prantsusmaal telefoniesinduses vihale aeti ja mida ma tegin nendega.