Reisimuljed

Hurraa....saime koju neti nädal varem kui lubatud. Sega lõpp iga päev Mc Donaldsi nuumamisele :D Võid ju arvata, et lähed sinna vaid meile lugema, aga kui lapsed kaasas, siis väljud iga päev tunduvalt vaesemana :D Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida. Ikka meie teekonnast veidi lähemalt, sest ma tean vähemalt paari inimest, kes seda ootavad :D

Kogu meie tavaar sai ära mahutatud ühe tavalise universaalkerega auto tahaossa. Ja kui nüüd vaadata tagasi, siis rohkemat polnudki vaja. Arvestades, et kolisime kahekorruselisest majast poole väiksemasse majaossa, siis oli see piisav.
Sõitu alustasime õhtul kella 6 ajal. Kõik oli ilus kuni jõudsime Läti piiri äärde. Oh jumal millised teed...või pigem nende puudumine :D Ligadi - logadi auk augus kinni. Seda suurem oli rõõm kui jõudisme Lätti...kohe palju parem. Seal tegime ka esimese vahetuse ja läksin rooli. Poola piirile jõudmine oli nagu õudusfilmis. Pime , suitsune ja täiesti arusaamatu kuhu vaja sõita. Terve Poola haises mingi seletamatu kummikärsahaisu järele, mis kinnitus ninasõõrmetesse terveks järgnevaks päevaks imbudes ajurakkudesse. Pimedas piiripunktis oli vaid aimatavalt näha pimedates autodes piiluvad piiritöötajad ja politseiametnikud. Kõhedust tekitav....Lapsed magasid tagaistmel, pere meespool üritas ka magada, aga iga mu suunanäitamise või teeaugu peale klõpsatas silmad lahti, et mis toimub. Poola tundus olevat lõputu. Sõitsime ja sõitsime ja vahetasime jälle ja ikka veel sõitsime.Hommiku alates tegime ühe peatuse, et tankida ja kohvi juua. Kuna tegemata oli minu kodutöö :D:D:D siis polnud meil aimu , mis kütus või kasvõi kohv maksavad. Veidi kütust ja arve oli 180 poola raha. Õnneks pärast selgus pangakontole piiludes, et see oli 33 eurot :D
Pärastlõunal sai Poola otsa ja algas Saksamaa. Mõnusad pikad, sirged kiirteed. Sõitmine lausa lust. Kui jätta välja see, et isegi meie 140 kilomeetrise sõidukiirusega sõideti meist mööda nagu seisvatest postidest. Vahepeal ei saanud isegi aru kas oli tegu auto või hävitajaga :D Aga muidu meeldis. Saksas ronisin taas rooli kuna meespool oli juba kangesti kummalise näoga...püüdlused magada, ei kandnud meil kummalgi vilja kogu sõidu vältel.
Prantsusmaale jõudes oli kõik väga hea, GPS aitas kenasti...muidugi pole ma sugugi kindel, et ta meid vahel valesti või pikema otsa peale ei suunanud. Üritasime vältida maksustatud teid. Isegi tundus, et oli edukas püüdlus kuni jõudsime Prantsusmaal pika rivi väravateni, kus silt et edasi saamiseks 2.60 euri vaja panna. No see pole ju miskist mõtlesime ja sõitsime aga edasi. Veidi veel ja tulid uued väravad...raha seal ei tahetud, saime hoopis pileti ise masinast ja sõitsime edasi. Jõudes aga kolmandate väravateni küsis samalaadne masin meilt seda eelmist piletit ja teatas,et tavai 33 eurot või edasi ei saa :O  Vaatasin lausa 2x, et kas tõesti näen õigesti :D Nägin küll :D Ega siis midagi, maksime ära ja saime edasi minna. Kätte oli jõudnud järgmine öö. Lapsed olid nagu pisikesed zombid: magasid, kägisesid, tahtsid sirutada, kaklesid jne. Suurem piiga teatas, et kui enne oli tal kahju, et me otsustasime jõulude ajal Eestisse mitte minna, siis nüüd võime me minna kui tahame, tema ei kavatse kuskile tulla enam....autoreis on kohutav :D

Kohale jõudsime öösel kell 2, sõitsime kokku 2700 km 32 tunniga. Mina olin sellest roolis ca 1100 km. Selle aja sisse jäid siis pissipausid, söögipausid ja tankimine. Nagu tellitult suutis kohe reisi alguses keelduda koostööst minu seedimissüsteem ja seega tuli pause ette palju :D

Kohale jõudmisest mäletan, et vaatasin uut kodu ja mõtlesin, et oh kui pisike. Siis nägin aga madratsit ja rohkem ei mäleta :D

Soovitused edaspidiseks: uurida välja eri maade rahakursid ja broneerida hotell, kus vahepeal magada. Ja ehk vahetada ka auto mahtuniversaali vastu. Siis oleks ehk väheke mugavam. Aga me ei nurise, oleme kohal ja see peamine.

Hetkeks kõik, aga peatselt siis sisseelamisest ka :D

A bientot!