laupäev, 9. juuli 2016

Maasikad....tonnides maasikaid

Juba enne suvevaheaja algust käis meil kodus piigadel jutt, et tahaks suvel raha teenida. Et tavai emps otsi midagi kuskil meile. Kuna mul ema on juba mitmeid aastaid käinud maasikaid korjamas, siis otsustasin, et lähme proovime ka. Läksime. Esimesel päeval oli kuumus jõhker, ei osanud eriti midagi teha ja ütleme ausalt...raske oli. Tundus, et ise ei korja midagi kui teised tuhisevad sinust mööda nagu postist. Pärast selgus ka miks see nii on, aga sellest veidi hiljem.
Teisel päeval oli juba lihtsam, ilm oli ka veidi jahedamaks muutunud, Kogused aina kasvasid, nii ka rahasumma. Lapsed olid jätnud virisemise ja olid super tublid, kohati jõudsid isegi rohkem kui mina. Ja ausalt ma ei looderdanud. Ehk oli vaid erinevus see, et ma oma põlveprobleemidega ei saanud kükitada ja pidin tegema kõike kummardades. Te ei kujuta ette kui jubedalt mul jalad valutasid. Olin lausa liikumisvõimetu.

Hetkel on maasikate korjamisega paus. Vihm rikkus põllud ja ootame nüüd uute kevadel istutatud põldude saagi valmimist.

Mis aga teeb tuju nii kurvaks, õigemini lausa kurjaks on see millist sitta inimesed teevad. See hoolimatus ja lohakus kuidas inimesed käivad teise vara kallal ja ei hooli, on lausa jube. Inimesed, kes lähevad põllule ja korjavad ainult suurt marja, jättes tonne korjamata ja rikkudes kogu järgneva saagi kuna kõik läheb mädanema. Inimesed, kes ütlevad uhkusega, et nemad korjavad vastavalt sellele kui palju makstakse (kui on madalam kilohind, siis lohakalt ja ainult kõige suuremaid). Ma ei oska nii töötada, ma ei taha olla lohakas, ma ei suudagi. Aga neile teistele annaks vastu kaela ausõna. Iga roju oma koju nagu öeldakse. Oleks see minu maasikapõld, siis ma nutaksin.

Ärge arvake, et ma omanikule ei öelnud mis ma asjast arvasin. See poleks mina, kui ma ei ütleks. Ütlesin, rääkisime ja arutasime. Arvan, et tänu aususele ja korralikule tööle saan seal korjata veel mitmeid ja mitmekümneid kordi ja seda nii, et mu südametunnistus on puhas.

Ps. Meil on uudis. Suurem piiga sai Tartu Kunstikooli sisse. Nüüd on asi ametlik. Mul polnud kahtlust ka. Minu laps ju ikkagi :P