Tere tulemast tööturg

Alates eilsest olen mina üle mitme aasta taas sisenenud tööturule. Eile oli mu esimene tööpäev üle 3 aasta (haigla keskkonnas siis).
Ütleme nii, et ajad on muutunud vahepeal. Tehnika ja meditsiini kiire areng annab tunda.
Samuti olen nüüd täiesti teises valdkonnas tööl. Meditsiin ja õendus küll, aga haigete suhtes täiesti teine teema.

Algus oli raske. Proovisin meeleheitlikult juba autoga tööle sõites meelde tuletada, et kuidas seda kanüüli nüüd pandigi ja vereanalüüside katsutite värve meelde tuletada. Esimese paneku vaatasin üle. Hea oli. Vahepeal on tekkinud veid uusi jullasid, mis kanüüli panekuga koos juurde pistetakse.
Loomulikult on ka osakonna eripärast tulenevad üllatused instrumentide ja ravimite ja muu osas.

Esimese torke ajal hakkasid käed värisema ikka küll ja jalad tõmbasid krampi. Järgmisega läks paremini. Vabandust, kes sai kaks sutsakat, aga tegijal juhtub nii mõndagi :D

No tegelikult tunnen ma taas end nagu 2.kursuse tudeng. Kes kusjuures olid ka seal täiesti esindatud. Kuna nemad olid aga juba nädal käinud ja teadsid oluliselt rohkem juba, mis toimub ja kus toimub, siis oli vahel ikka lamba tunne küll.

Samas ma pean enda juures positiivseks omaduseks seda, et veidi kardan ja pidevalt küsin. Võibolla need õed, kes vaatavad, et mul nagu diplom käes juba ja peaks nagu teadma kõike, on veidi nördinud et peavad mind õpetama, aga loodetavasti mitte eriti. Tegelikult õpetab Tervishoiu Kõrgkool välja üldõed. See, kes sinust lõpuks saab sõltubki kohast kuhu tööle lähed. Ei saagi ju eeldada, et operatsooniõde, kes tegeleb väga spetsiifiliste toimingutega, oskab ka kõike südame- , laste- kopsu või nahahaiguste osakonnas. Kool nii ette ei valmista. Kõik tuleb praktika käigus. Seetõttu ongi vahel kurjaks tegev tööpakkumistes olev lisanõue, et töökogemus peaks olema vähemalt 3 aastat jne.
Kuidas see peaks tekkima kui tööle ei saa on arusaamatu.

Igatahes peale 8 tunnist valvet käisid mul jalad risti ja ma tundsin, et suren kohe ära. :D
Täna lähen öövalvesse ja uuest nädalast juba teen ööpäevaseid. Luban olla tubli!


Uuest nädalast algab kooli vaheaeg lastel. Eks nad peavad nüüd õppima ise ka hakkama saama. Kui mind ikka 24h pole, siis mind ei ole.

Koolis on õppimise poolelt asi kontrolli all enam vähem. Hinded on veidi langenud. enne oldi ainult viielised, nüüd on nelja viielised. Mõni asi.
Tegeleme mõnes asjas veid rohkem õppimisega kui teised klassikaaslased, aga midagi väga hullu pole.

No eile sain muidugi kirja, et mu laps olevat ühele klassikaaslasele virutanud. No kahe otsaga asi. Kuigi lüüa ei tohi, siis selja taga nädalaid mõnitada ka nagu teised ei tohiks. Kahjuks ongi see salaja nurga taga toimuv asi hetkel ja nähtavad jäljed jäävad tõesti siis kui füüsiliselt rünnata , mitte sõnadega.
Kui eelmine aasta oli poiste seas olnud probleemid, siis sellel veerandil olevat õpetaja sõnul tüdrukud hulluks läinud.
Minu kõrvu jõuab jutt nii, et selja taga susitakse , mõnitatakse ja kui keegi tahab õpetajale sellest rääkida, siis pidid klassi 2 norijat seljakotist lademetes komme välja võtma, et ei räägitaks.
Seega ollakse selle poolt, kellel rohkem maiustusi on.

Minu lapsel pole. Seega ta arvas, et virutab pigem.
Eks näis. Läbirääkimised käivad. Kuigi rõhutan veelkord, et lüüa ei tohi, siis mina pole nõus ka sellega, et mu laps peab mingite hellitatud täditütardest klassiõdede vaimset terrorit kannatama.

Ja ta pole ainus. Olen suhelnud ka teiste emadega, kelle tütardel on samad mured.
Kas on normaalne, et klassi kaks last peavad teineteisega salaja peale kooli mängima kuna kui teada saadakse, et nad koos on, siis hakatakse narrima.
Mis mõttes?

Kena päeva!

Ps. Palun kellevõimuses, koristage need miinuskraadid ja külm ära. Olen nõus heldelt vaevatasu maksma :D

Pps. Sittur, kes on nädal aega hästi käitunud läks eile õhtul ja lasi taas mulle voodisse hunniku. Hea, et mul tol hetkel nina kinni ei olnud, muidu oleks sinna sisse pikali viskunud.

Sõnnikuhaisu jätk

Ma tunne, et pean natuke selgitama, miks ma seda küsisin eelmises postituses. Ja kindlasti ka ütlema, et keegi ei irvita kellegi üle. Kui nii tundus, siis vabandust.

Tahtsingi ausat vastust ja nagu näha, siis sain ka erinevaid. Lihtsalt ma sain eile veidi kreepsud kui mu tähelepanu sellele juhiti. Ma ise poleks elus arvanud, et keegi võib arvata, et kui mingi toode on modelli seljas, siis on see räpane. Kui vaadata moeloojaid, kes teevad oma toodetest ikka väga erinevates kohtades fotosid, siis ei saa ju eeldada, et need on nüüd haisvad ja haigustekitajaid täis. Võtame või etsy keskkonna, kus müüakse ainueksemplarides kleite ja aksessuaare. Fotod on tehtud elusatel inimestel seljas. Inimene, kes need ostab teab ju et saabki selle, mis on fotol inimese seljas.  Ma arvan, et poes riideid ostmas käies on asi kordades hullem...sa ei tea kunagi, kes seda mantlit-mütsi-kinnast on toppinud endale selja-pähe jalga. Kui hakata mõtlema nii hullude teooriate peale, siis ei saab kindlasti igast mütsist täid, sokist jalaseene, kinnastest sügelised ja isevalmistatud märkmikust tuberkuloosipisiku.

Kui küsida venimise kohta, siis fotode tegemisel sai väga täpselt seda vaadataud ja enne jalg üle mõõdetud et poleks suurem. Tegelikult oli sääris isegi laiem kui vaja, sest mu õel on isegi teksad jalas sääred nagu hernekepid :D Pidime pidevalt neid sättima, et alla ei vajuks.
Ma ei lase kunagi proovida näiteks kinnast, kus ma näen, et see ei mahu kliendile ja võib toote ära rikkuda(laadal käies näiteks). See ju mu oma huvides. Inimene venitab kätte, näeb et ei mahu ei osta seda toodet ja on mul mingi lötakas, mida edasi müüa ei saa.  Pigem ütlen kohe, et võin talle vajaliku suuruse teha kui soovi on.

Kui te nüüd küsite, kas need lähevad hävitamisele kuna on mu õe teksade peal olnud paar minutit, siis on vastus "ei".
Küllalt on selliseid kliente, kes ei oska seda kuidagi pahaks panna ja ütlevad, et nad tahavadki just neid, mis on olemas ja nähtud.
Kui inimene ütleb, et ta tahaks et teeksin uued, siis just nii juhtubki.


Mis puutub sellesse, et see pole parim foto, siis see ei olnudki kunagi kahtluse all. Mulle meeldivad samamoodi ka teised fotod, kus on ka toode lähedamalt näha. Kuna aga mulle meeldib teha eri ideedega fotosid, siis klõpsutasime päris palju. Ma arvan, et pigem rohkem kui et liiga vähe.

Küsimus oligi, et kas foto tekitab teis mõtte, et asi haiseb ja on sõnnikune ja räpane? (Kui nii mõelda, siis tegelikult oleks pidanud ka oma õe pessu saatma peale seda )


Ma võin tegelikult ära mainida siis selle ka kuidas üldse antud probleem tekkis.
On üks käsitööliste foorum, kus käib arutelu igasugustel eri teemadel. Hinna küsimine, materjalid, reklaam jne jne.
Eile tuli juttu fotodest. Kirjutasin, et ma arvan, et oleks palju rohkem kutsuvam kliendi jaoks kui toote fotol poleks beebitekkidel lamasklevaid lemmikloomi, supikausse ega mustade nägudega tatiseid lapsmodelle.
Ärge saage valesti aru, mulle meeldib iga kell tootefoto, kus see on kas inimesel seljas või peas. See on kohe kuidagi hubasem. Muidu vaataks nagu mingit Hobby Halli kataloogi masstoodanguga. Aga mulle ei meeldi kui fotol on näiteks tatise ninaga laps ja taamal paistab tegemata voodi.
See oli minu point. Näitasin siis oma fotot (seda mis siingi oli) ja kirjutasin, et õues saab teha kõiksugu huvitavaid fotosid, kasvõi sõnnikuhunnikus. Kusjuures seal polnud sõnnikut vaid õled ja õunad.

Tundub aga et astusin kellelegi varvastele. Ja oma suureks üllatuseks sain ühelt inimeselt avaliku vastuse, et : Sorry, aga minu toode on talle vastumeelne sest "kes teab, kus ja kelle seljas see asi veel on olnud"

Kuna ma ise ei olnud kunagi nii mõelda osanud, siis ehmatasin päris ära.
Kuna aga hiljem sain päris korraliku valangu veel kaela ja midagi mõistlikku ei andnud arutada, siis mõtlesin, et küsin siin. Et äkki tõesti olen millestki täiesti valesti aru saanud.
(Kui nii mõelda, siis tegelikult oleks pidanud ka oma õe pessu saatma peale seda )

Foto, mida ma aga kasutaksin toote müügil oleks üks neist: (sõnnikuhaisune oli vaid isu tekitamiseks :D)

Kena nädalavahetust!

Küsimus

Küsin Teilt täiesti ausalt ja eeldan ka ausat vastust. Kui Te vaatate sellist toote näidis reklaamfotot, mis on tehtud õues looduses. Kas Teil tekib mõte, et toode on kasutatud, olnud "ei tea kus" ja "ei tea kelle jalas" ning arvatavasti ka must ja sõnnikune?
Või on huvitavad, planeeritud ja teistsugused fotod pigem kutsuvalt mõjuvad?

Kes aru ei saa, siis tooteks on säärised.

Täiesti aus küsimus ja vajan vastuseid. 

Võibolla pean tõesti enda mõtted ka ümber korrastama ja olen asjast siiani täiesti valesti aru saanud.

Modell fotol on minu õde.

Hobijuttu sips

Kuigi ma siia blogisse tavaliselt oma käsitööteemasid ei postita, siis seekord panen siia siiski lingi oma käsitöölehele, kuhu just postitasin jutu ja palju fotosid sellest, mis ühe vana mööbli katte all võib peituda :D

http://handicraftbyjane.eu/tumbade-spaas-kaik/

Pani mõtlema, et äkki peaks ka oma kodus olevate tumbade sisse piiluma. :D

Sitturist nurrmootor

Ilus nunnu ja nurrub kenasti, aga samas läks mu magamistupa ja lasi nurka.

Kass-sittur.

Esimesel korral lasi nurka= jumal tänatud, kiire koristus. Arvasin, et ju siis oli uks kinni vahepeal ja ei saanud liivakasti.

Teine kord kui avastasin oli roninud voodisse mu õe aasta aega heegeldatud ja siis mulle kingitud lapitekile ja lasknud sinna juba 3!!!!!! korda, nii et pesin öösel tekki ja lootsin et pesumasinast ei tule välja 5x mõõtudelt vähenenud linik. Pessu läks ka tekikott ja tuulduma tekk kuna plekki polnud aga hais küll.


Hakkasin magamistoa ust kinni hoima.

Eile õhtul käisin midagi otsimas ja jätsin ukse lahti nii 10 minutiks. Härra hakkas magama minema ja hea et kohe ei hüpanud hooga voodisse. Eelmise õhtu kate veel kuivas ja panin uued tekid ja tekikotid ning kenasti oli taas käidud ja hunnik lastud.

Minu kannatus hakkab otsa saama....

Terve elu ei saa nii ka, et mu uksed peavad kinni olema kõik. See pole mõeldav.


PS.Käisin tööintervjuul, läks hästi. Kui ütlen täna oma "jah", siis olengi tööl.


PPS.
Sain mingi rõveda tatitõve külge. Neljas päev on juba kehv olla. Pea paks, silmad kipitavad, kondid valutavad, kurk kraabib. Tundub, et see suurepärane eestimaine kliima on mulle ära teinud 1:0.

Hakkab looma....

Loodetavasti hakkab nüüdsest paremini minema. Täna oli lahe päev. Kuna koolis oli teatavasti õpetajate päev, siis kutsuti mind õpetajatele koolitust tegema. Käsitööalast loomulikult.

Mõtlesin pikalt, et mida õpetada neile. Inimesed on ju nii erinevad, oskused ka. Lõpuks otsustasin, et kuna jõulud tulevad ja kingid tuleb kuhugi panna, siis teen neile selgeks kuidas ise kinkekotte valmistada.

Olgem ausad, ma poel kunagi koolitust teinud. See oli mu täiesti esimene kord. Jalad tudisesid, hääl värised, nägu oli nagu kirsstomat.

Aga hakkama sain. Kõik tegid oma kotid valmis ja päris kena tuli. Pilte kahjuks vist ei tehtud, igatahes mul oli küll digikas kaasas aga selle kotist välja võtmisenigi ei jõudnud.

Kui kõik läks üldjoontes kenasti, siis alati peab ikka olema keegi, kes midagi ära situb. Üritasin üle olla ja naeratasin, aga kahjuks veidi hinge puges ikka.
Miks ei võiks olla nii, et kui inimene (õpetaja) midagi oskab, siis ta aitab koolitajat kaasa või toetab hea sõnaga. Mitte ei pöörita silmi, targuta ja anna sulle iga ihurakuga märku kui igav tal on ja ei tee su õpetust maha.

Kui ma oleks pidanud leidma asja, mida mitte keegi ei oska, siis oleks läinud raketi ehitamiseks ma arvan. Ma ei hakka rohkem kirjutama siia eraldi sellest.

Proovisin lasta endast läbi ja unustan nüüd ära selle.

Unustatud!

Teine hea asi on see, et käisin täna tööintervjuul ja oli tõesti mõnus kogemus.  Anti aega mõelda, aga ma arvan et otsus on peas juba valmis ja ma lähen sinna kohta tööle.
Õeks.

Kolmandaks on tulnud mulel päris huvitavaid käsitöö tellimusi. Nii et tegemist jagub.

Halb on see, et kurk on valus ja ilmad on külmad. Minust on saanud kapitaalne külmavares!

Ilusat õhtut!