Kas teie teadsite, et on selline raadio üldse olemas? Mina ei teadnud ja täna kuulsin esimest korda. Olen täiesti sillas. Nii mõnusad lood. Nende poliitika on see, et lood mida lastakse on vähemalt 10 aastat vanad. Ehk täpselt minu " nooruse" aja lood.
Ja siin saab seda netist ka kuulata : http://www.retrofm.ee/
Ei mingit koprapoissi (Justin Bieber) söögi alla ja peale vaid ehe mõnus muusika.
reede, 27. september 2013
neljapäev, 26. september 2013
Mis aastaaeg see nüüd siis on?
Aru ma ei saa, miks mind karistatakse. Nii ruttu ma poleks küll oodanud seda külma :S
Hommikul ärgates olid katuseaknad jäälilli täis, muru valge ja autod jääs.
Ausõna poleks arvanud, et see külm nii ruttu tuleb. Eriti veel kui vaatad ilmateadet ja Prantsusmaal on 24 kraadi sooja. Olen vist ära eksinud siia :D Lapsed käivad ka ninad punased ja ütlevad et nii külm on :D
Eks näis mis siis saab kui veel 30 kraadi külmemaks läheks. Keerame vist perekondlikult talveunne.
Aga rõõmusõnum ka. Meil on nüüd nurrmootor olemas.
Läksime eile Tartu Koduta Loomade Varjupaika ja tõime ära.
Plaanid mis olid algselt : hall, poiss
said lõpplahenduse: kolmevärviline, tüdruk
Varjupaiga nimi: Triibu
Nimi läheb arvatavasti muutmisele. Mina tahtsin Kleopatra, aga Gretel väidab, et liiga pikk. Pakkusin, et olgu siis Cleo:D
Kass kes oskab korraga sulle kräunuda ja samal ajal ülikõvasti nurru lüüa.
15 eurot. 2 lk lepingut ja kass karpi ning koju.
Harjumine läheb tasapisi. Juurde tullakse kui tahetakse. Ise lähed võtma teda, siis jookseb eest ära. Samas pole ka imestada. Ta on nii pisike ja keegi tropp viskas ta kastiga metsa. Siis viidi ta varjupaika ja pisteti puuri. Kiibiti, ussirohutati, kirburohutati, vaktsineeriti. Ligi 20 teist kassi veel samas ruumis. Inimesed, kes käivad ja vahivad ja lõpuks topivad su kasti, loksutavad autoga ja lasevad välja suures majas, kus on pidev müra ja melu. (viimane lausejupp, siis iseloomustas meie peret )
Õnneks oli ta seal vaid 9 päeva. Nüüd on tal OMA kodu.
Varjupaigas oli tegelikult kurb. Kui kassid on puuris justkui eluga rahul kui keegi silitab ja vahel sülle võtab, toit ees ja liivakast ka. siis koerad õues ketis, meeleheitlikult tähelepanu püüdmas, haukumas, ja saba liputamas kõigile, kes möödusid, olid palju haledamad. Siis oli küll endal ka silm niiske.
Kodus oli eile mul mure , et nurrmootor ei läinud liivakasti. Loom oli nii ära ehmatanud vist, et kui eile õhtul kell 5 ta võtsime, siis pissile läks ta alles täna hommikul kell 7. Mulle tundub, et ta ei lasknud kuskile mulle muajle ka vaid hoidis lihtsalt suurest šokist kinni :D
Nüüd on liivakast kasutuses kenasti. Mul nii hea meel.
Pilti ikka ka:D
Tegelt on ta silmad rohelised, aga digikas tegi igal fotol eri värvi nad :D
Kiisu on 3 kuune. Hetkel tuleb juba ise sülle ( kui tahab) ja kerib arvuti peale kerra. Minu käsitöö leidis ka kohe ülesse ja keeras sinna peale rõngasse. Kass teab, mis on hea.
Kui varem on loomi ikka valinud lapsed, siis seekord oli minu sõna see, mis maksis. Tahtsin OMA kassi, kes mulle meeldib kohe, mitte laste valitud tuusti. Ma ei tahtnud musta kassi, ega valget, ega mustavalget. Tahtsin omanäolist erilist teistsugust. Ja leidsin. Ja tegelikult on nad mu valikuga rahul. Gretel oleks muidugi võtnud kõik 93 varjupaigas olevat kassi ja 37 koera.
Ja kui te nägite, siis midagi on viga mu digikal. Tundub, et olen paha omanik olnud. Panin ilma ümbriseta kotti ja nüüd on must täpp igal fotol peal. Täielik jama.
Õhtul lähen lastevanemate koosolekule kooli. Olen eeskujulik. Pole ammu käinud, tuleb näod üle vaadata.
Tsau
Hommikul ärgates olid katuseaknad jäälilli täis, muru valge ja autod jääs.
Ausõna poleks arvanud, et see külm nii ruttu tuleb. Eriti veel kui vaatad ilmateadet ja Prantsusmaal on 24 kraadi sooja. Olen vist ära eksinud siia :D Lapsed käivad ka ninad punased ja ütlevad et nii külm on :D
Eks näis mis siis saab kui veel 30 kraadi külmemaks läheks. Keerame vist perekondlikult talveunne.
Aga rõõmusõnum ka. Meil on nüüd nurrmootor olemas.
Läksime eile Tartu Koduta Loomade Varjupaika ja tõime ära.
Plaanid mis olid algselt : hall, poiss
said lõpplahenduse: kolmevärviline, tüdruk
Varjupaiga nimi: Triibu
Nimi läheb arvatavasti muutmisele. Mina tahtsin Kleopatra, aga Gretel väidab, et liiga pikk. Pakkusin, et olgu siis Cleo:D
Kass kes oskab korraga sulle kräunuda ja samal ajal ülikõvasti nurru lüüa.
15 eurot. 2 lk lepingut ja kass karpi ning koju.
Harjumine läheb tasapisi. Juurde tullakse kui tahetakse. Ise lähed võtma teda, siis jookseb eest ära. Samas pole ka imestada. Ta on nii pisike ja keegi tropp viskas ta kastiga metsa. Siis viidi ta varjupaika ja pisteti puuri. Kiibiti, ussirohutati, kirburohutati, vaktsineeriti. Ligi 20 teist kassi veel samas ruumis. Inimesed, kes käivad ja vahivad ja lõpuks topivad su kasti, loksutavad autoga ja lasevad välja suures majas, kus on pidev müra ja melu. (viimane lausejupp, siis iseloomustas meie peret )
Õnneks oli ta seal vaid 9 päeva. Nüüd on tal OMA kodu.
Varjupaigas oli tegelikult kurb. Kui kassid on puuris justkui eluga rahul kui keegi silitab ja vahel sülle võtab, toit ees ja liivakast ka. siis koerad õues ketis, meeleheitlikult tähelepanu püüdmas, haukumas, ja saba liputamas kõigile, kes möödusid, olid palju haledamad. Siis oli küll endal ka silm niiske.
Kodus oli eile mul mure , et nurrmootor ei läinud liivakasti. Loom oli nii ära ehmatanud vist, et kui eile õhtul kell 5 ta võtsime, siis pissile läks ta alles täna hommikul kell 7. Mulle tundub, et ta ei lasknud kuskile mulle muajle ka vaid hoidis lihtsalt suurest šokist kinni :D
Nüüd on liivakast kasutuses kenasti. Mul nii hea meel.
Pilti ikka ka:D
Tegelt on ta silmad rohelised, aga digikas tegi igal fotol eri värvi nad :D
Kiisu on 3 kuune. Hetkel tuleb juba ise sülle ( kui tahab) ja kerib arvuti peale kerra. Minu käsitöö leidis ka kohe ülesse ja keeras sinna peale rõngasse. Kass teab, mis on hea.
Kui varem on loomi ikka valinud lapsed, siis seekord oli minu sõna see, mis maksis. Tahtsin OMA kassi, kes mulle meeldib kohe, mitte laste valitud tuusti. Ma ei tahtnud musta kassi, ega valget, ega mustavalget. Tahtsin omanäolist erilist teistsugust. Ja leidsin. Ja tegelikult on nad mu valikuga rahul. Gretel oleks muidugi võtnud kõik 93 varjupaigas olevat kassi ja 37 koera.
Ja kui te nägite, siis midagi on viga mu digikal. Tundub, et olen paha omanik olnud. Panin ilma ümbriseta kotti ja nüüd on must täpp igal fotol peal. Täielik jama.
Õhtul lähen lastevanemate koosolekule kooli. Olen eeskujulik. Pole ammu käinud, tuleb näod üle vaadata.
Tsau
teisipäev, 24. september 2013
Hiirtejuust
Olime ära aasta. Selle ajaga toimus meie maja ülevõtt...hiirte poolt
See on täiesti hullumaja. Täiesti hiirte invasioon. Neid on kõikjal. Kust nad on tulnud ja miks nad välja ei koli on juba minu peamine küsimus.
Tegelikult sai seoses sellega vastu võetud otsus. Kassiotsus. Kuigi ma olen staadiumis kus mulle ei meeldi ei loomad ega imikud....vähemalt mitte minu omad ja minu kodus, siis mõtlesin ümber.
Kui ma saan ise valida. Täiesti ise. Oma meeldimise järgi kassi, oma eelistuste ja esmapilgu järgi....siis ma olen nõus ta oma sõbraks võtma.
Tahtsin võtta kasside asenduskodust, aga sellega tekkis sihuke haige situatsioon, et ma lihtsalt ei suutnud sellega tegeleda.
Tuleb välja, et tänapäeval on kassi adopteerimiseks vaja näha nii palju vaeva, et isegi imikuid antakse lihtsamini lapsendada.
Tuleb täita kilomeetri pikkune ankeet, mitmete nii ebanormaalsete küsimustega, et ma isegi ei osanud mõelda, mida vastata.
Küsimused olid sellised muuseas:
Kas teate, milline on kassi peamine aktiivne aeg ööpäevas? ........no mismõttes??????
Kui palju olete nõus annetama teiste kasside jaoks varjupaigas (lisaks sellele 30 eurole, mis on kassi väljastustasu, keda soovid endale)? Ja see ei olnud valikuline vaid KOHUSTUSLIK küsimus ankeedis.
Lisaks sain teada, et sa pead tõestama ja välja käima tegevusplaani selle kohta, et kuidas sa garanteerid, et kass ei jää auto alla ega lange rebaste eineks.
Tere hommikust.
Kui ma seni arvasin, et inimesed majadega ja maal või linnast väljas on need ideaalsed kohad, kus looma pidada, siis antud asutus teeb selgeks, et korter on parim valik. Sest nende sõnul on nad nii palju vaeva näinud nende loomadega, et ei anna neid mingil juhul kodusse, kes kass suurima tõenäosusega surma saab.
Need olid nende otsesed kommentaarid mu küsimusele, et kas nad ei arva, et nad üle pingutavad oma ankeediga.
Ehk siis mina oma suure maja ja suure aiaga olen kassile ohtlik kuna siin sõidab vahel mööda ka autosid ja põllul on rebaseid. Seega minu kass on tõenäoliselt määratud kiiresti surema.
Äitäh tõesti.
Lisaks öeldi, et neil pole kohustust anda vastumeelselt kassi inimesele, kes ei vasta nende ettekujutusele ideaalsest peremehest.
Ausõna, tõstan käed ja annan alla.
Anksu õpetaja oli eelmisel nädalal öelnud, et tal on 11 kassipoega pakkuda. et kas keegi ei sooviks. Siis mulle meenuski, et küsiks. Nägin pilte ja kohe võlus mu südame üks hall kiisumiisu valge pooliku vuntsiga.
Kahjuks ei tulnud midagi välja. Kaks päeva üritati, aga kasse kätte ei saadud. Nimelt olid need maal sündinud, küünis kasvanud pojad. Eile kui neid taheti kätte saada, läksid nad peitu ja kuna pimenes, ei saadud neid asjade tagant enam kätte. Täna kui üritati uuesti, olid pojad kadunud. Ju siis ema pani kuhugi turvalisemasse kohta. Võimalik, et nad on juba iiga metsistunud. Igatahes väga kahju.
Hetkel uurin Tartu Koduta Loomade Varjupaigast. Leidsin sealt kodulehelt ka just selliseid halle nagu sooviksin. Ehk lähme homme vaatama.
Gretel on 2 päeva oodanud ja pisaraid valanud kui õhtul taas selgub, et ei saa kahjuks kassi. Söök on olemas, liivakast ka....kassi ei saa kuskilt...
Ja siiskirjutatakse ajakirjanduses kuidas on kodutute kasside uputus nagu igal sügisel.
Andke siis ometi mulle kass, ilma et ma peaks esitama Eesti Politseist võetud tõendit, et mul puudub kuriteoregister või rebased, kellele ma kasse sisse söödaksin.
!!!
See on täiesti hullumaja. Täiesti hiirte invasioon. Neid on kõikjal. Kust nad on tulnud ja miks nad välja ei koli on juba minu peamine küsimus.
Tegelikult sai seoses sellega vastu võetud otsus. Kassiotsus. Kuigi ma olen staadiumis kus mulle ei meeldi ei loomad ega imikud....vähemalt mitte minu omad ja minu kodus, siis mõtlesin ümber.
Kui ma saan ise valida. Täiesti ise. Oma meeldimise järgi kassi, oma eelistuste ja esmapilgu järgi....siis ma olen nõus ta oma sõbraks võtma.
Tahtsin võtta kasside asenduskodust, aga sellega tekkis sihuke haige situatsioon, et ma lihtsalt ei suutnud sellega tegeleda.
Tuleb välja, et tänapäeval on kassi adopteerimiseks vaja näha nii palju vaeva, et isegi imikuid antakse lihtsamini lapsendada.
Tuleb täita kilomeetri pikkune ankeet, mitmete nii ebanormaalsete küsimustega, et ma isegi ei osanud mõelda, mida vastata.
Küsimused olid sellised muuseas:
Kas teate, milline on kassi peamine aktiivne aeg ööpäevas? ........no mismõttes??????
Kui palju olete nõus annetama teiste kasside jaoks varjupaigas (lisaks sellele 30 eurole, mis on kassi väljastustasu, keda soovid endale)? Ja see ei olnud valikuline vaid KOHUSTUSLIK küsimus ankeedis.
Lisaks sain teada, et sa pead tõestama ja välja käima tegevusplaani selle kohta, et kuidas sa garanteerid, et kass ei jää auto alla ega lange rebaste eineks.
Tere hommikust.
Kui ma seni arvasin, et inimesed majadega ja maal või linnast väljas on need ideaalsed kohad, kus looma pidada, siis antud asutus teeb selgeks, et korter on parim valik. Sest nende sõnul on nad nii palju vaeva näinud nende loomadega, et ei anna neid mingil juhul kodusse, kes kass suurima tõenäosusega surma saab.
Need olid nende otsesed kommentaarid mu küsimusele, et kas nad ei arva, et nad üle pingutavad oma ankeediga.
Ehk siis mina oma suure maja ja suure aiaga olen kassile ohtlik kuna siin sõidab vahel mööda ka autosid ja põllul on rebaseid. Seega minu kass on tõenäoliselt määratud kiiresti surema.
Äitäh tõesti.
Lisaks öeldi, et neil pole kohustust anda vastumeelselt kassi inimesele, kes ei vasta nende ettekujutusele ideaalsest peremehest.
Ausõna, tõstan käed ja annan alla.
Anksu õpetaja oli eelmisel nädalal öelnud, et tal on 11 kassipoega pakkuda. et kas keegi ei sooviks. Siis mulle meenuski, et küsiks. Nägin pilte ja kohe võlus mu südame üks hall kiisumiisu valge pooliku vuntsiga.
Kahjuks ei tulnud midagi välja. Kaks päeva üritati, aga kasse kätte ei saadud. Nimelt olid need maal sündinud, küünis kasvanud pojad. Eile kui neid taheti kätte saada, läksid nad peitu ja kuna pimenes, ei saadud neid asjade tagant enam kätte. Täna kui üritati uuesti, olid pojad kadunud. Ju siis ema pani kuhugi turvalisemasse kohta. Võimalik, et nad on juba iiga metsistunud. Igatahes väga kahju.
Hetkel uurin Tartu Koduta Loomade Varjupaigast. Leidsin sealt kodulehelt ka just selliseid halle nagu sooviksin. Ehk lähme homme vaatama.
Gretel on 2 päeva oodanud ja pisaraid valanud kui õhtul taas selgub, et ei saa kahjuks kassi. Söök on olemas, liivakast ka....kassi ei saa kuskilt...
Ja siiskirjutatakse ajakirjanduses kuidas on kodutute kasside uputus nagu igal sügisel.
Andke siis ometi mulle kass, ilma et ma peaks esitama Eesti Politseist võetud tõendit, et mul puudub kuriteoregister või rebased, kellele ma kasse sisse söödaksin.
!!!
laupäev, 21. september 2013
Jumal sa näed, aga sa ei mürista
Kaks kiiret mõtet tänasesse õhtusse.
Esiteks tutvusin Eesti tööturu olukorraga ja see on kusine. Vaja on kas : ehitajaid, ettekandjaid või kojamehi. Tuleb vist ümber õppida.
Teiseks avastasin, et minu kui õd palk haiglas elusid päästes on samaväärne Reinu Pitsa hamburgeripakkijaga. Mul pole mitte raasu häbi ka öelda, et selle valiku juures olen ma parem hamburgeripakkija.
Argumendid:
*Hamburger ei vaidle vastu (haiglas sõimavad nii arstid, patsiendid kui nende omaksed)
*Hamburgerilt ei saa ma ühtegi haigust ( ei ühtegi hepatiiti, ei muud jama, isegi mitte küüneseent :D)
*Hamburger ei peksa mind jalaga ribidesse ( patsiendilt olen intensiivis töötades saanud küll)
*Hamburger ei sure kätte ära.
* Hamburgere pakkides antakse süüa ka (haiglas ei olnud 12 tunnise valve jooksul pissilgi käia)
Ja kui te nüüd arvate, et mida sa virised? Miks sa siis õppisid ligi 4 aastat meditsiinikoolis ja nüüd ei sobi?
Vot tol hetkel mulle see sobis ja pakkus huvi. Enne kui läksin tööle infarktiintensiivi, kus kollektiiv oli paras bitchila ja ma 4 kuu möödudes päeva pealt tulema tulin.
Peale seda pole ma haiglas töötanud ja ausalt....hetkel ei taha ka . Tean küll, et oskused ununevad jne. Aga hing ei taha.
Teine teema.
Jumal sa näed, et ma üritan. Aga kui ei tule välja siis ei tule. Kui sõbrad, kellega mingi aeg oli kohutavalt hea klapp....lihtsalt heast peast nii kuulsaks ja rikkaks ja osavaks saavad, et enam ei mahu sinuga samasse linna ära, siis on kuradi kahju aga ei tule ikka miskist välja suhtlemisest. Proovi ja suru vaikselt alla oma meelehärm, aga ikka üritatakse sulle pähe astuda, siis mina lihtsalt saadan viisakalt persse. Nii ongi. Kuramuse kahju, aga kui kaks inimest ei suuda omavahel suhelda võrdväärselt ja ühe arvamus on nagu Eesti Vabariigi seadus, ehk kuulub täitmisele, siis pole midagi teha.
Kuradi kahju, et ma ei joo. Muidu tõmbaks nina täis. Kopp on ees kuidagi.
ps. Lubasin kirjutada, kuidas lastel kooliga on. On ok. Kakleme ja õpime, õpime ja kakleme aga laias laastus saavad nad hakkama. Sips rohkem on vaja vaeva näha ja vahel Gretel ikka teatab, et temal on jumala kama, õppigu ma ise kui tahan, aga kõik saab lõpuks tehtud ja see ongi olulisim.
Esiteks tutvusin Eesti tööturu olukorraga ja see on kusine. Vaja on kas : ehitajaid, ettekandjaid või kojamehi. Tuleb vist ümber õppida.
Teiseks avastasin, et minu kui õd palk haiglas elusid päästes on samaväärne Reinu Pitsa hamburgeripakkijaga. Mul pole mitte raasu häbi ka öelda, et selle valiku juures olen ma parem hamburgeripakkija.
Argumendid:
*Hamburger ei vaidle vastu (haiglas sõimavad nii arstid, patsiendid kui nende omaksed)
*Hamburgerilt ei saa ma ühtegi haigust ( ei ühtegi hepatiiti, ei muud jama, isegi mitte küüneseent :D)
*Hamburger ei peksa mind jalaga ribidesse ( patsiendilt olen intensiivis töötades saanud küll)
*Hamburger ei sure kätte ära.
* Hamburgere pakkides antakse süüa ka (haiglas ei olnud 12 tunnise valve jooksul pissilgi käia)
Ja kui te nüüd arvate, et mida sa virised? Miks sa siis õppisid ligi 4 aastat meditsiinikoolis ja nüüd ei sobi?
Vot tol hetkel mulle see sobis ja pakkus huvi. Enne kui läksin tööle infarktiintensiivi, kus kollektiiv oli paras bitchila ja ma 4 kuu möödudes päeva pealt tulema tulin.
Peale seda pole ma haiglas töötanud ja ausalt....hetkel ei taha ka . Tean küll, et oskused ununevad jne. Aga hing ei taha.
Teine teema.
Jumal sa näed, et ma üritan. Aga kui ei tule välja siis ei tule. Kui sõbrad, kellega mingi aeg oli kohutavalt hea klapp....lihtsalt heast peast nii kuulsaks ja rikkaks ja osavaks saavad, et enam ei mahu sinuga samasse linna ära, siis on kuradi kahju aga ei tule ikka miskist välja suhtlemisest. Proovi ja suru vaikselt alla oma meelehärm, aga ikka üritatakse sulle pähe astuda, siis mina lihtsalt saadan viisakalt persse. Nii ongi. Kuramuse kahju, aga kui kaks inimest ei suuda omavahel suhelda võrdväärselt ja ühe arvamus on nagu Eesti Vabariigi seadus, ehk kuulub täitmisele, siis pole midagi teha.
Kuradi kahju, et ma ei joo. Muidu tõmbaks nina täis. Kopp on ees kuidagi.
ps. Lubasin kirjutada, kuidas lastel kooliga on. On ok. Kakleme ja õpime, õpime ja kakleme aga laias laastus saavad nad hakkama. Sips rohkem on vaja vaeva näha ja vahel Gretel ikka teatab, et temal on jumala kama, õppigu ma ise kui tahan, aga kõik saab lõpuks tehtud ja see ongi olulisim.
neljapäev, 19. september 2013
Seksistlik mina
Lühidalt oli asi nii:
Kui ära kolisime jäi meie mööbel maha. Madratsid, diivan jne.
Sain maja omanikuga kokkuleppele, et panen kuulutuse ja tema võib neid asju vabalt ostuhuvilistele üle anda. Polevat probleemi.
Panin kuulutuse. Müüa 4 madratsit. Sain kirja, kus küsiti, et kas on heas olukorras asjad.
Kirjutasin siis ausalt, et olukord on ok, ainult ühe madratsi ilupael on õmblusest lahti ja kuna ma ise pole seal ja müüb neid mu sõber, siis tema on meessoost ja ei tegele niitide ja nõeltega.
Sain vastuse :D:D:D
Tänan vastuse eest kuid see on veidi liiga seksistlik seisukoht teil. Mina olen mees ja oskan küll nõela janiiti näpus hoida ja õmmelda. Võibolla küll mitte väga hästi aga oskan.
Lugesin lausa kaks korda, et kas sain ikka õigesti aru. Sain küll. Meessoost madratsiostja oli tõesti häiritud sellest, et ma vihjasin meeste õmblusoskuse puudumisele .
Vabandasin ja saatsin kirja vastu. Selgitasin, et ma ei mõelnud seda kui meeste saamatusele vihjavat lauset. Aga kuna tegemist on meie üürika omanikuga, siis ma ei saa temalt nüüd veel tagantjärgi paluda, et ole hea mees ja õmble pael kinni :D
Seega olen ühe prantslase silmis üks täielik seksistlik siga :D
1: 0
Kena õhtut :D:D:D:D
Kui ära kolisime jäi meie mööbel maha. Madratsid, diivan jne.
Sain maja omanikuga kokkuleppele, et panen kuulutuse ja tema võib neid asju vabalt ostuhuvilistele üle anda. Polevat probleemi.
Panin kuulutuse. Müüa 4 madratsit. Sain kirja, kus küsiti, et kas on heas olukorras asjad.
Kirjutasin siis ausalt, et olukord on ok, ainult ühe madratsi ilupael on õmblusest lahti ja kuna ma ise pole seal ja müüb neid mu sõber, siis tema on meessoost ja ei tegele niitide ja nõeltega.
Sain vastuse :D:D:D
Tänan vastuse eest kuid see on veidi liiga seksistlik seisukoht teil. Mina olen mees ja oskan küll nõela janiiti näpus hoida ja õmmelda. Võibolla küll mitte väga hästi aga oskan.
Lugesin lausa kaks korda, et kas sain ikka õigesti aru. Sain küll. Meessoost madratsiostja oli tõesti häiritud sellest, et ma vihjasin meeste õmblusoskuse puudumisele .
Vabandasin ja saatsin kirja vastu. Selgitasin, et ma ei mõelnud seda kui meeste saamatusele vihjavat lauset. Aga kuna tegemist on meie üürika omanikuga, siis ma ei saa temalt nüüd veel tagantjärgi paluda, et ole hea mees ja õmble pael kinni :D
Seega olen ühe prantslase silmis üks täielik seksistlik siga :D
1: 0
Kena õhtut :D:D:D:D
pühapäev, 15. september 2013
Johhaidii
Ma ei saa aru, kas mina olen imelik või on maailm ära pööranud.
Loen FB-s ühes gruppis postitust, et ema soovib oma beebile sellist pehmet kõristit, mis käib ümber käe tital krõpsuga. Tegemist oli äraandjate grupiga. Üks ema lahkelt pakkus, et tal on roosa selline täiesti olemas, et kas sobiks.
Ei sobinud. Sest tahtjal on poeg ja kahjuks siis ei saa kasutada kuna roosa ei sobi poisile.
Tule jumal appi!
Juba selle nimel peaks ise poja saama. Näitaks mismoodi saab poisslapse riide panna, ilma et ta peaks olema potisinine või hall kogu aeg
See värviteema on ju jumala nõuka aegne teema. Tänapäeva inimesed peaksid olema ometigi juba laiema silmaringiga.
Ok, ma saan aru. Poisile roosat kleiti ei pane selga. Patse ka ei tee pähe.
Aga et lausa mänguasi ei tohi ka enam roosa olla. Minu mõistus küll ei võta sellist jaburust.
Muul teemal ei räägi täna. Pole tahtmist ega tuju. Kui kunagi tuleb siis räägin...võibolla. Olen avastanud viimasel ajal, et mulle ei meeldi inimesed. Kõik käib närvidele. Eriti need, kes elavad ainult oma haiglase uudishimu nimel.
Istun omas kodus üksi. Ongi hea. Nagunii keegi ei oska enam minuga rääkida muust kui teemal. et : Oi oletegi tagasi? Polegi välismaa nii roosiline või?
Tsau
Loen FB-s ühes gruppis postitust, et ema soovib oma beebile sellist pehmet kõristit, mis käib ümber käe tital krõpsuga. Tegemist oli äraandjate grupiga. Üks ema lahkelt pakkus, et tal on roosa selline täiesti olemas, et kas sobiks.
Ei sobinud. Sest tahtjal on poeg ja kahjuks siis ei saa kasutada kuna roosa ei sobi poisile.
Tule jumal appi!
Juba selle nimel peaks ise poja saama. Näitaks mismoodi saab poisslapse riide panna, ilma et ta peaks olema potisinine või hall kogu aeg
See värviteema on ju jumala nõuka aegne teema. Tänapäeva inimesed peaksid olema ometigi juba laiema silmaringiga.
Ok, ma saan aru. Poisile roosat kleiti ei pane selga. Patse ka ei tee pähe.
Aga et lausa mänguasi ei tohi ka enam roosa olla. Minu mõistus küll ei võta sellist jaburust.
Muul teemal ei räägi täna. Pole tahtmist ega tuju. Kui kunagi tuleb siis räägin...võibolla. Olen avastanud viimasel ajal, et mulle ei meeldi inimesed. Kõik käib närvidele. Eriti need, kes elavad ainult oma haiglase uudishimu nimel.
Istun omas kodus üksi. Ongi hea. Nagunii keegi ei oska enam minuga rääkida muust kui teemal. et : Oi oletegi tagasi? Polegi välismaa nii roosiline või?
Tsau
reede, 13. september 2013
Ideaalne päev
Milline on ideaalne päev?
Eile oli.
Hommikul läksid lapsed kooli ja ma sain rahulikult koristada. Enne lõunat helistas Gretel, et tahab minna koolist otse klassiõe juurde. Lubasin. Miks mitte. Ilmad on hetkel ilusad. Päikeselised. Kuna ta käis külas klassiõel, kelle vend käib Anksu klassis, siis oli pidev ülevaade olemas, mis külas tehakse. Mudamülkas oldi, sõna otseses mõttes püherdati. Nii et vaid juuksed olid puhtad....peaaegu, üle keha must :D
Koju tuldi kell 8 õhtul puhtana. Söödi isuga, mida ei ole ammu juhtunud. Õpiti kiiruga ära. Vaatati uus osa Kättemaksukontorist ja peale seda mindi oma tuppa. Teatati, et pane arvuti käima.....mõeldi sekund, et ära pane kah. Mindi voodisse, loeti koomiksit ja äkki kostus vali norskamine. Laps magas.
Te ei kujuta ette kui kaua pole seda olnud. Aastaid vist :D
Ahjaa, päeval oli koolis veel spordipäev ka olnud :D
Panin talle teki peale, kustutasin tule ja läksin käsitööd tegema.
Tavaliselt on õhtul trall: pole und, tahan olla arvutis ja mind ei huvita et homme on kool.
Vahepeal saime veel Anksuga käia metsas pildistamas. Oi me ronisime ja hüppasime ja vahetasime lagendikul riideid ja aksessuaare. Sai tehtud fotosid nii Angelicast kui mu käsitööst ja neist koos. ta on super modell. Kui alguses ei saanud vedama, siis pärast ei saanud pidama.
Kuna mul on töödelda 300 fotot, siis panen siia ühe lihtsa näidise.
Eile oli.
Hommikul läksid lapsed kooli ja ma sain rahulikult koristada. Enne lõunat helistas Gretel, et tahab minna koolist otse klassiõe juurde. Lubasin. Miks mitte. Ilmad on hetkel ilusad. Päikeselised. Kuna ta käis külas klassiõel, kelle vend käib Anksu klassis, siis oli pidev ülevaade olemas, mis külas tehakse. Mudamülkas oldi, sõna otseses mõttes püherdati. Nii et vaid juuksed olid puhtad....peaaegu, üle keha must :D
Koju tuldi kell 8 õhtul puhtana. Söödi isuga, mida ei ole ammu juhtunud. Õpiti kiiruga ära. Vaatati uus osa Kättemaksukontorist ja peale seda mindi oma tuppa. Teatati, et pane arvuti käima.....mõeldi sekund, et ära pane kah. Mindi voodisse, loeti koomiksit ja äkki kostus vali norskamine. Laps magas.
Te ei kujuta ette kui kaua pole seda olnud. Aastaid vist :D
Ahjaa, päeval oli koolis veel spordipäev ka olnud :D
Panin talle teki peale, kustutasin tule ja läksin käsitööd tegema.
Tavaliselt on õhtul trall: pole und, tahan olla arvutis ja mind ei huvita et homme on kool.
Vahepeal saime veel Anksuga käia metsas pildistamas. Oi me ronisime ja hüppasime ja vahetasime lagendikul riideid ja aksessuaare. Sai tehtud fotosid nii Angelicast kui mu käsitööst ja neist koos. ta on super modell. Kui alguses ei saanud vedama, siis pärast ei saanud pidama.
Kuna mul on töödelda 300 fotot, siis panen siia ühe lihtsa näidise.
esmaspäev, 9. september 2013
Ametlik lõpp ja uus algus
Tere õhtust
Täna siis võin teatada, et meie Prantsusmaa 11 kuul on nüüd ametlik lõpp. Alustasime sõitu üleeile kell 18.30 õhtul ja jõudsime Eestisse maja ette 22.15 eile.
Meie seiklus on selleks korraks siis läbi. Eks näis kuidas elu hakkab minema edasi.
Gretel täna veel kooli ei jõudnud. Reis oli pikk ja väsitav, ei hakanud last piinama. Lisaks polnud meil ju ka kooliasju ega midagi. Käisime ttäna neid ostmas ja hommikul on minek. Vanad klassikaaslased Anksult kuulsid täna, et ta homem tuleb. Need olid väga õnnelikud olnud. Lahe kui oodatakse, on kohe kergem minna:D
Hommikul kell 7 kui Anks kooli hakkas sättima oli õues täielik pakane. Pole üldse harjunud.
Te ei kujuta ette kuidas Anks rõõmustas kui me viimaks eile ukse taga olime. See oli talle veidi üllatus ka. Ta oli sõbranna pool ja sai teada me sõidust alles siis kui olime juba pool Poolat ka läbi sõitnud. Koju jõudsime, siis sõna otseses mõttes karati meile kaela ja kallistati pooleks. :D
Muidu tundus küll, et üksi olla oli lahe, aga see moment oli ta nii õnnelik, et me viiiiiimaks jõudsime. Vot mis teeb üks kuu eemal olekut :D
Kirjutamist ma kindlasti ei lõpeta. Eks sajatusi tuleb igasuguseid. Kodus on imelik olla. On nagu hea, aga samas ei oska midagi teha ka. Käin edasi- tagasi ringi. Maja on nii harjumatult suur ja ruumi nii palju. No peaaegu 100 ruutmeetrit rohkem kui seal. Tunne on nagu oleks tulnud korraks ja nagu varsti läheks tagasi. Kusjuures see tunne ei ole vastukarva, et nagu peaks minema. Tunne on kummaline, lausa selline, et kahju, et ei saagi enam minna.
Käisin poodepidi täna. Mitu korda ütlesin kassas "merci" :D Vaadati nagu pooletoobist. Ühele tuttavale olin sekundi kaugusel põsemusi tegemisest. Harjumused on küljes juba :D Naljakas.
Uudis nr.2 .
Anksul oli täna juba teine modellicasting. Ikka taas Tallinnas. Seekord tulid Jaapanist kohale modellivärbajad ja teda kutsuti ka sinna end näitama. Naersime, et seal ongi jupatsid, et ju ta siis oma mõne puuduoleva sentimeetriga on just õige pikkusega sealsele turule :D Hetkel sõidab bussiga Tartu poole. Eks kuuleme mujeid. Telefonis juba kuulsin. Halba poolt. Nimelt oli modellifirma kontoris, kus casting toimus, kellegi pikad näpud käinud Anksu rahakotis. Õnn oli, et tal oli sõbranna kaasas, kelle ema oli ülekande teinud kiiresti oma tütrele. Muidu jääb või võõrasse linna laps. On ikka värdjaid olemas. Oleks siis, et see oleks olnud Solarises keset keskust kui kott ripakil. Ei kinnises kohas, modellide ja moeloojate ringkonnas. Huvitav kellele seda paari eurot vaja oli nii hullult.
Nüüd tsau!
Aitab küll. Eks varsti jälle!
Tuletan endale siin ka meelde, et kirjutaksin kuidas mind Prantsusmaal telefoniesinduses vihale aeti ja mida ma tegin nendega.
Täna siis võin teatada, et meie Prantsusmaa 11 kuul on nüüd ametlik lõpp. Alustasime sõitu üleeile kell 18.30 õhtul ja jõudsime Eestisse maja ette 22.15 eile.
Meie seiklus on selleks korraks siis läbi. Eks näis kuidas elu hakkab minema edasi.
Gretel täna veel kooli ei jõudnud. Reis oli pikk ja väsitav, ei hakanud last piinama. Lisaks polnud meil ju ka kooliasju ega midagi. Käisime ttäna neid ostmas ja hommikul on minek. Vanad klassikaaslased Anksult kuulsid täna, et ta homem tuleb. Need olid väga õnnelikud olnud. Lahe kui oodatakse, on kohe kergem minna:D
Hommikul kell 7 kui Anks kooli hakkas sättima oli õues täielik pakane. Pole üldse harjunud.
Te ei kujuta ette kuidas Anks rõõmustas kui me viimaks eile ukse taga olime. See oli talle veidi üllatus ka. Ta oli sõbranna pool ja sai teada me sõidust alles siis kui olime juba pool Poolat ka läbi sõitnud. Koju jõudsime, siis sõna otseses mõttes karati meile kaela ja kallistati pooleks. :D
Muidu tundus küll, et üksi olla oli lahe, aga see moment oli ta nii õnnelik, et me viiiiiimaks jõudsime. Vot mis teeb üks kuu eemal olekut :D
Kirjutamist ma kindlasti ei lõpeta. Eks sajatusi tuleb igasuguseid. Kodus on imelik olla. On nagu hea, aga samas ei oska midagi teha ka. Käin edasi- tagasi ringi. Maja on nii harjumatult suur ja ruumi nii palju. No peaaegu 100 ruutmeetrit rohkem kui seal. Tunne on nagu oleks tulnud korraks ja nagu varsti läheks tagasi. Kusjuures see tunne ei ole vastukarva, et nagu peaks minema. Tunne on kummaline, lausa selline, et kahju, et ei saagi enam minna.
Käisin poodepidi täna. Mitu korda ütlesin kassas "merci" :D Vaadati nagu pooletoobist. Ühele tuttavale olin sekundi kaugusel põsemusi tegemisest. Harjumused on küljes juba :D Naljakas.
Uudis nr.2 .
Anksul oli täna juba teine modellicasting. Ikka taas Tallinnas. Seekord tulid Jaapanist kohale modellivärbajad ja teda kutsuti ka sinna end näitama. Naersime, et seal ongi jupatsid, et ju ta siis oma mõne puuduoleva sentimeetriga on just õige pikkusega sealsele turule :D Hetkel sõidab bussiga Tartu poole. Eks kuuleme mujeid. Telefonis juba kuulsin. Halba poolt. Nimelt oli modellifirma kontoris, kus casting toimus, kellegi pikad näpud käinud Anksu rahakotis. Õnn oli, et tal oli sõbranna kaasas, kelle ema oli ülekande teinud kiiresti oma tütrele. Muidu jääb või võõrasse linna laps. On ikka värdjaid olemas. Oleks siis, et see oleks olnud Solarises keset keskust kui kott ripakil. Ei kinnises kohas, modellide ja moeloojate ringkonnas. Huvitav kellele seda paari eurot vaja oli nii hullult.
Nüüd tsau!
Aitab küll. Eks varsti jälle!
Tuletan endale siin ka meelde, et kirjutaksin kuidas mind Prantsusmaal telefoniesinduses vihale aeti ja mida ma tegin nendega.
reede, 6. september 2013
Lõpp paistab
Eile viisin posti (tähituna loomulikult) avalduse telefonifirmale. Kaasa sai pandud dokumente küll e- registrist, küll maakatastrist, küll vallamajast, et me ikka eestlased oleme ja seal elukohta omame. Kui nüüd ka keeldutakse siis sõitku kuu peale.
Pangakontoga on ka peaaegu kõik. Täna tegin avalduse selle sulgemiseks. Elektrifirmasse helistame homme koos majaomanikuga. Kes siin muretsesid, et äkki peame maksma üürid kinni kuni lepingu lõpuni, milleni on muide 2 aastat, siis ei ole vaja muretseda. Meil on nii mõistlikud ja muhedad nad, et saame isegi deposiidi tagasi. Abiks ikka. Päris palju raha.
Hetkel sorteerin. Päris tegemist on, et 70 ruudu pealt panna asjad ühe bemmi pagasnikusse ja katuseboksi.
Homme- ülehomme tõmbame tuld. Nii ongi, just nii kiiresti.
Üle on diivan, pesumasin, kuivati. Krt kuidas tahaks eestisse neid asju, aga ei saa kuidagi võtta. Proovin leida uued omanikud neile aga keegi ei paista tahtvat. Kokku neil väärtus nii ca 1000 eurot.
Viska või minema.
Pangakontoga on ka peaaegu kõik. Täna tegin avalduse selle sulgemiseks. Elektrifirmasse helistame homme koos majaomanikuga. Kes siin muretsesid, et äkki peame maksma üürid kinni kuni lepingu lõpuni, milleni on muide 2 aastat, siis ei ole vaja muretseda. Meil on nii mõistlikud ja muhedad nad, et saame isegi deposiidi tagasi. Abiks ikka. Päris palju raha.
Hetkel sorteerin. Päris tegemist on, et 70 ruudu pealt panna asjad ühe bemmi pagasnikusse ja katuseboksi.
Homme- ülehomme tõmbame tuld. Nii ongi, just nii kiiresti.
Üle on diivan, pesumasin, kuivati. Krt kuidas tahaks eestisse neid asju, aga ei saa kuidagi võtta. Proovin leida uued omanikud neile aga keegi ei paista tahtvat. Kokku neil väärtus nii ca 1000 eurot.
Viska või minema.
kolmapäev, 4. september 2013
Ood iseendale
Kiidan end veidikene. Sain hakkama asjaga, mida ma pole kunagi teinud. Nimelt täna lõpetasin ma ametlikult oma elu esimese inglisekeelse raamatu lugemise. Arvestades seda, et ma pole kunagi seda õppinud (olin saksa erikoolis), siis kiitus enesele on veel suurem.
Ma ei saa öelda, et see oli üle ootuste raske, aga aega kindlasti kulus rohkem kui eesti keeles lugemisele. Lisaks avastasin, et mul on mingi kiiks KÕIK sõnad läbi lugeda ja peatuda, siis kui ma millestki aru ei saa. Lisaks mulle tundus, et antud raamat polnud see päris ameerika inglise keel nagu telekast oleme harjunud kuulma. (uurisin, ei olegi Ameerika, hoopis UK on )
Ah, mis venitada. Peaks vist raamatut end ka tutvustama. Kuna kõik Eestist kaasa võetu sai juba ammu kapsaks loetud, siis ühel õhtul jalutamas käies möödusime taas meie kuulsast tasuta raamatukapist ja vaatasime sinna sisse. Eesti keeles pole sealt muidugi kunagi lootust ka miskist leida. Küll aga oli inglise keel esindatud lausa kahe raamatuga, lisaks ka paar saksakeelset.
Sain siis sellise:
Esimene on naisest, kes on üks oma ala parim advokaat. Siis aga juhtub midagi, mille tagajärjel ta põgeneb oma kodulinnast tundmatus suunas ja satub kogemata koduabiliseks....ise oskamata kohvigi keeta, rääkimata nööbi õmblemisest, pesu pesemisest ja söögi tegemisest. Ja siis tuleb ka armastus......
No mulle oli see täiesti vajalik hetkel lugeda kellestki, kelle elu on sama "fucked up" nagu mul endalgi.
.....Huvitav kas olen hakanud siin blogis aina rohkem vanduma? No hea küll, ehk olengi. Harjuge ära :D
Igatahes jäi lõpureast kummitama lause : "I am twenty-nine years old. I can go anywhere. Do anything. Be anyone I like."
Tekkis küsimus nagu, et huvitav kas see oli nagu mõeldud, et juba 29 või alles 29 aastane. Et kui ma olen 30, kas siis on imelik, et ma pole nagu kuskile jõudnud eriti. Et mul on selja taga kaks kõrgkooli, millest üks jäi küll poolikuks kuna ma tundsin, et ei saa raamatupidajat (jah ma tean alles teisel õppeaastal kui oli juba seljas 2 õppelaenu, mis tuli tagasi maksta nagu pooleli jäi). Ja nüüd kui ma olin 3.5 aastat õenduse õppes ja oman diplomit, et ma ei tahagi sel alal töötada. Ja, et ma tegelikult ei teagi, mida ma täpselt tahan teha.
Jah ma tean, mul on lapsed ja 30 aastaselt olla peaaegu 14 aastase väga aruka lapse ema on ka midagi, aga ikkagi. .......
(jah ma tean, et te praegu arvutasite kui vanalt ma siis last saades olin ......:D:D:D ärge salake midagi)
Noorelt jah. Aga kõik läks hästi. Olin palju küpsem kui paljud teised sama vanad tol ajal.
Aga ikkagi on tunne, et midagi on ripakil. Midagi on tegemata. tahaks olla edukam ja targem ja osata rohkem ja ma ei tea mida veel. No rikkam muidugi ka.
Teisest raamatust ma veel ülivõrdes ei räägi. Tagumise kaane järgi tundub olevat sama hea. Alustada pole jõudnud kuna loen ainult siis kui käime rannas Greteliga ehk nii tunnikese päevas. On ta aga selline :
Sisu kokkuvõte: Peategelane on naine, kes on vallaline ja ise sellega rahul. Aga oma ema rahustamiseks on ta välja mõelnud kujutletava peika.
Siis aga kutsutakse ta perekondlikku pulma, kus ta peab oma kaaslase, keda tegelikult pole, kaasa võtma. Ta palkab eskortteenusest endale peika. Kõik on korras seni kuni mängu tuleb üks mees, kes talle tegelikult meeldib......
Vot just sellist mannavahtu ongi mu hingele hetkel vaja. Lääge või mitte, aga mulle täpselt nagu rusikas silmaauku arvestades hetkelist sisemist katki olekut.
Lisan: Vaatasin Tartu raamatukogu kataloogi ja leidsin, et selle autori teoseid on ka eesti keeles. Nüüd dilemma, mis keeles lugeda järgmisi kui oleme tagasi kodumaal.
Lisan veel: just täna on Anks meil Tallinnas Solarises suurel lõppcastingul, kus on moeloojad välismaalt ja fotograafid jne. Eks kuuleme õhtul hilja või homme, kuidas tal läks ja kas jalad tudisesid lavalaudadel:D
Mul tudisevad siin kaasa eladeski :D
Ma ei saa öelda, et see oli üle ootuste raske, aga aega kindlasti kulus rohkem kui eesti keeles lugemisele. Lisaks avastasin, et mul on mingi kiiks KÕIK sõnad läbi lugeda ja peatuda, siis kui ma millestki aru ei saa. Lisaks mulle tundus, et antud raamat polnud see päris ameerika inglise keel nagu telekast oleme harjunud kuulma. (uurisin, ei olegi Ameerika, hoopis UK on )
Ah, mis venitada. Peaks vist raamatut end ka tutvustama. Kuna kõik Eestist kaasa võetu sai juba ammu kapsaks loetud, siis ühel õhtul jalutamas käies möödusime taas meie kuulsast tasuta raamatukapist ja vaatasime sinna sisse. Eesti keeles pole sealt muidugi kunagi lootust ka miskist leida. Küll aga oli inglise keel esindatud lausa kahe raamatuga, lisaks ka paar saksakeelset.
Sain siis sellise:
Esimene on naisest, kes on üks oma ala parim advokaat. Siis aga juhtub midagi, mille tagajärjel ta põgeneb oma kodulinnast tundmatus suunas ja satub kogemata koduabiliseks....ise oskamata kohvigi keeta, rääkimata nööbi õmblemisest, pesu pesemisest ja söögi tegemisest. Ja siis tuleb ka armastus......
No mulle oli see täiesti vajalik hetkel lugeda kellestki, kelle elu on sama "fucked up" nagu mul endalgi.
.....Huvitav kas olen hakanud siin blogis aina rohkem vanduma? No hea küll, ehk olengi. Harjuge ära :D
Igatahes jäi lõpureast kummitama lause : "I am twenty-nine years old. I can go anywhere. Do anything. Be anyone I like."
Tekkis küsimus nagu, et huvitav kas see oli nagu mõeldud, et juba 29 või alles 29 aastane. Et kui ma olen 30, kas siis on imelik, et ma pole nagu kuskile jõudnud eriti. Et mul on selja taga kaks kõrgkooli, millest üks jäi küll poolikuks kuna ma tundsin, et ei saa raamatupidajat (jah ma tean alles teisel õppeaastal kui oli juba seljas 2 õppelaenu, mis tuli tagasi maksta nagu pooleli jäi). Ja nüüd kui ma olin 3.5 aastat õenduse õppes ja oman diplomit, et ma ei tahagi sel alal töötada. Ja, et ma tegelikult ei teagi, mida ma täpselt tahan teha.
Jah ma tean, mul on lapsed ja 30 aastaselt olla peaaegu 14 aastase väga aruka lapse ema on ka midagi, aga ikkagi. .......
(jah ma tean, et te praegu arvutasite kui vanalt ma siis last saades olin ......:D:D:D ärge salake midagi)
Noorelt jah. Aga kõik läks hästi. Olin palju küpsem kui paljud teised sama vanad tol ajal.
Aga ikkagi on tunne, et midagi on ripakil. Midagi on tegemata. tahaks olla edukam ja targem ja osata rohkem ja ma ei tea mida veel. No rikkam muidugi ka.
Teisest raamatust ma veel ülivõrdes ei räägi. Tagumise kaane järgi tundub olevat sama hea. Alustada pole jõudnud kuna loen ainult siis kui käime rannas Greteliga ehk nii tunnikese päevas. On ta aga selline :
Sisu kokkuvõte: Peategelane on naine, kes on vallaline ja ise sellega rahul. Aga oma ema rahustamiseks on ta välja mõelnud kujutletava peika.
Siis aga kutsutakse ta perekondlikku pulma, kus ta peab oma kaaslase, keda tegelikult pole, kaasa võtma. Ta palkab eskortteenusest endale peika. Kõik on korras seni kuni mängu tuleb üks mees, kes talle tegelikult meeldib......
Vot just sellist mannavahtu ongi mu hingele hetkel vaja. Lääge või mitte, aga mulle täpselt nagu rusikas silmaauku arvestades hetkelist sisemist katki olekut.
Lisan: Vaatasin Tartu raamatukogu kataloogi ja leidsin, et selle autori teoseid on ka eesti keeles. Nüüd dilemma, mis keeles lugeda järgmisi kui oleme tagasi kodumaal.
Lisan veel: just täna on Anks meil Tallinnas Solarises suurel lõppcastingul, kus on moeloojad välismaalt ja fotograafid jne. Eks kuuleme õhtul hilja või homme, kuidas tal läks ja kas jalad tudisesid lavalaudadel:D
Mul tudisevad siin kaasa eladeski :D
teisipäev, 3. september 2013
Kakakoti kreegid
Käisin eile Greteli koolis. Et ikka lõpetada kõik, mille nimel sai alustamisel nii palju vaeva nähtud. Vahel ajab naerma lausa. Et alustada elus siin pidi nii palju tegema ja võimlema. Nüüd et lõpetada tuleb samapalju võimelda. Algul ei võetud vastu, nüüd ei lasta ära.
Koolis läks tegelikult lihtsalt. Hommikul direktorit kohal polnud kuid kohtusin Greteli õpetajaga. Küsis, et miks, kas mul on raske. EI ole mul raske...lastel on raske...ok jah, mul ka kui neil on. T aigatahes soovis meile edu ja lisas, et Gretel on kindlasti väga õnnelik, et saab oma vanasse kooli ja sõprade juurde tagasi. Selles osas oli tal õigus.
Pärastlõunal läksin tagasi ja ega ma väravast kaugemale ei saanudki. See oli erinevalt hommikust lukus. Lasin kella ja direktor tuli vastu. Ütlesin misk tulin ja öeldi, et ok. Ühtegi paberit, allkirja...mitte midagi. Öeldi, et teevad sissekande arvutis ja ongi kõik. Nii kummaline tegelikult. Arvestades kuidas kogu see riik oma paberimajanduses kinni on.
Nüüd siis kakastest kreekidest ka. No tegelikult nad polnud kakased. Alustama peab sellest, et siin kodu lähedal on üks suur haljasala. Seal aga kasvab 2 ilmatu suurt kreegipuud, mis on viljade all lookas, pooled juba maha kukkunud. Ja mitte keegi ei võta sealt ühtegi. NAd ostavad neid kalli raha eest poest pigem. See vist on nagu Tais banaanidega ja Hispaanias mandariinidega. Vedelevad maas ja keegi ei taha. Mina küll tahaks:D No ja tahtsin neid kreeke ka. Ja mind nagu üldse ei huvita et keegi ei korja. Miks peaks tonn kreeke maas mädanema ainult sellepärast, et prantslane nii peps on ja ei korja neid :D
Tulime siis Greteliga koos ta koolist ja mõtlesime, et kuna juba läheduses oleme, siis läheks kreegile ka. No aga pole kuskile panna. Ja no ma olen ju leidlik eestlane. Nimelt on siin iga nurga peal sellised pisikesed postikesed seal väike kilekotipakk. Koerakaka korjamiseks. Pildil vaatan, et on mustad. Meil kodu ümbruses valged :D
No mõistusega võttes on need ju uued puhtad kilekotid. Otse tehasest. Ei ole seal kakat, ei ole miskist. Ja misk ei võisk sinna sisi kreeke panna. Silma pilgutamata võtsin sealt endale vajaliku koti ja korjasime selle kreeke täis. Nämm nämm
Koju minnes oli kott käes. Sildi keerasin enda poole ja teine külg on täiesti valge, nii et kelle asi.
Teel koju sai kakakotist kreeke suhu pistetud ja elu oli lill.
Kasutegurid:
1) jalutuskäik looduses
2) näitasime emakesele loodusele, et me hoolime ta viljadest
3) vitamiinid meie kehale saadud noosist
4)rahaline sääst vähemalt 5 eurot :D
Eestis poleks sel puul jõudnud kreegid lillakski minna. Juba rohelisena oleks ära rüüstatud!
Hetkel naudime ilma. Väljas on 29 kraadi sooja. Päike lõõmab. Tartus oli üleeile sadanud vihma ja rahet, nii et maa valge. Oh mis imeline kliima meid ootab :D Valus laks saab olema :S
Ega siingi on vaikselt õhust tunda, et midagi on muutumas. Värske kargem mägiõhk juba on aeg-ajalt ninas. Samas sügist ega külma pole siin veel lähiajal küll oodata. Mäletan ju kui eelmine aasta tulime oktoobri lõpus, siis oli õues ikka veel 20 soojakraadi.
Käisime Greteliga poes ja ta küsi, et ostaks õunu. Ja siis plahvatas. Meil on ju eestis õunad kohe valmis. Sel aastal oli neid vähe, aga polegi palju vaja. Las puud puhkavad. eelmisel aastal oli uputus ja ei suutnud ära jagada.
Anks käis täna esimest päeva koolis. Raporteeris: muud ained on ok, aga vene keelega on sitad lood. MA ei saa aru miks on seda vaja.Kui ma saaks, siis ma kirjutaks avalduse, et vene keelt ei peaks õppima. Mõttetu. Ja mind ei huvita see, et seda võib vaja minna ja Venemaa on naaber ja venelased on eestis meie kõrval. Lihtsalt üldse ei huvita. On ka muid keeli, mida on vaja. Vahetaksin selle silma pilgutamata saksa, soome või mis iganes keele vastu. Kasvõi udmurdi.
Siin oleks sellest aastast hakanud ta õppima: Hispaania, Saksa, Inglise ja Prantsuse keelt korraga. Normaalne eks. Kas nägite siin nimekirjas VENE keelt. Ei näinud, seda ei olnud seal.
Mul läheb lausa hari punaseks.
Õnneks olid kalssikaaslased nõus teda järgi aitama ja asju seletama kui vaja.
Huvitav kas venemaa koolides on ka eesti keel kohustuslik? Ei usu küll. See oli pigem irooniaga kirjutatud lause. Sama hästi võiks ju olla koolis kohustuslik Soome keel. Miks ei ole?
Mina oskan vene keelt. Õppisin seda 2- 12 klass. Arvake kas on seda vaja mul palju? EI ole. See, et ma käin poes siin ja kuulen venelasi omavahel rääkimas ja saan aru mida nad arutavad omavahel.....ei arva, et see on väga vajalik oskus. 10 aastat tuubi mingit jama ja milleks. MA oleks võinud keskenduda kogu selle aja mingile muule keelele.
Nii.....järg läks käest ja mõte peast...tahtsin just kirjutada edasi oma heietust kui nägin, et meil peenras jooksis hiir. Lisaks sisalikele sabivad meil ka mingid imepisikesed hiired nüüd ukse ees peenras, kes oskavad teha nii kõva piiksumist, et tuppa on kuulda.
Ja sinna see mõte jäigi....unustasin ära
Jätkuvalt on käsil maadlus telefonikompaniiga. Nad panevad endale tingimustesse kirja, et kui lahkud maalt, saad lepingu trahvita üles öelda, aga kui soovid seda teha, siis tõmmatakse vesi peale. Olen netist leidnud palju samas seisus inimesi, keda lihtsalt ignoreeritakse või sõimatakse selle firma poolt.
Koostan hetkel sellist krõbedat avaldust ja dokumendipatakat, millega oma kolimist tõestada, et neil ei jääks enam võimalust midagi öelda mulle. Nii palju olen aru saanud, et esimese raksuga tuleb neil suu kinni lüüa, mitte anda võimalust midagi enam öelda. Seega valmistun.
Kena alganud kooli kõigile!
Koolis läks tegelikult lihtsalt. Hommikul direktorit kohal polnud kuid kohtusin Greteli õpetajaga. Küsis, et miks, kas mul on raske. EI ole mul raske...lastel on raske...ok jah, mul ka kui neil on. T aigatahes soovis meile edu ja lisas, et Gretel on kindlasti väga õnnelik, et saab oma vanasse kooli ja sõprade juurde tagasi. Selles osas oli tal õigus.
Pärastlõunal läksin tagasi ja ega ma väravast kaugemale ei saanudki. See oli erinevalt hommikust lukus. Lasin kella ja direktor tuli vastu. Ütlesin misk tulin ja öeldi, et ok. Ühtegi paberit, allkirja...mitte midagi. Öeldi, et teevad sissekande arvutis ja ongi kõik. Nii kummaline tegelikult. Arvestades kuidas kogu see riik oma paberimajanduses kinni on.
Nüüd siis kakastest kreekidest ka. No tegelikult nad polnud kakased. Alustama peab sellest, et siin kodu lähedal on üks suur haljasala. Seal aga kasvab 2 ilmatu suurt kreegipuud, mis on viljade all lookas, pooled juba maha kukkunud. Ja mitte keegi ei võta sealt ühtegi. NAd ostavad neid kalli raha eest poest pigem. See vist on nagu Tais banaanidega ja Hispaanias mandariinidega. Vedelevad maas ja keegi ei taha. Mina küll tahaks:D No ja tahtsin neid kreeke ka. Ja mind nagu üldse ei huvita et keegi ei korja. Miks peaks tonn kreeke maas mädanema ainult sellepärast, et prantslane nii peps on ja ei korja neid :D
Tulime siis Greteliga koos ta koolist ja mõtlesime, et kuna juba läheduses oleme, siis läheks kreegile ka. No aga pole kuskile panna. Ja no ma olen ju leidlik eestlane. Nimelt on siin iga nurga peal sellised pisikesed postikesed seal väike kilekotipakk. Koerakaka korjamiseks. Pildil vaatan, et on mustad. Meil kodu ümbruses valged :D
No mõistusega võttes on need ju uued puhtad kilekotid. Otse tehasest. Ei ole seal kakat, ei ole miskist. Ja misk ei võisk sinna sisi kreeke panna. Silma pilgutamata võtsin sealt endale vajaliku koti ja korjasime selle kreeke täis. Nämm nämm
Koju minnes oli kott käes. Sildi keerasin enda poole ja teine külg on täiesti valge, nii et kelle asi.
Teel koju sai kakakotist kreeke suhu pistetud ja elu oli lill.
Kasutegurid:
1) jalutuskäik looduses
2) näitasime emakesele loodusele, et me hoolime ta viljadest
3) vitamiinid meie kehale saadud noosist
4)rahaline sääst vähemalt 5 eurot :D
Eestis poleks sel puul jõudnud kreegid lillakski minna. Juba rohelisena oleks ära rüüstatud!
Hetkel naudime ilma. Väljas on 29 kraadi sooja. Päike lõõmab. Tartus oli üleeile sadanud vihma ja rahet, nii et maa valge. Oh mis imeline kliima meid ootab :D Valus laks saab olema :S
Ega siingi on vaikselt õhust tunda, et midagi on muutumas. Värske kargem mägiõhk juba on aeg-ajalt ninas. Samas sügist ega külma pole siin veel lähiajal küll oodata. Mäletan ju kui eelmine aasta tulime oktoobri lõpus, siis oli õues ikka veel 20 soojakraadi.
Käisime Greteliga poes ja ta küsi, et ostaks õunu. Ja siis plahvatas. Meil on ju eestis õunad kohe valmis. Sel aastal oli neid vähe, aga polegi palju vaja. Las puud puhkavad. eelmisel aastal oli uputus ja ei suutnud ära jagada.
Anks käis täna esimest päeva koolis. Raporteeris: muud ained on ok, aga vene keelega on sitad lood. MA ei saa aru miks on seda vaja.Kui ma saaks, siis ma kirjutaks avalduse, et vene keelt ei peaks õppima. Mõttetu. Ja mind ei huvita see, et seda võib vaja minna ja Venemaa on naaber ja venelased on eestis meie kõrval. Lihtsalt üldse ei huvita. On ka muid keeli, mida on vaja. Vahetaksin selle silma pilgutamata saksa, soome või mis iganes keele vastu. Kasvõi udmurdi.
Siin oleks sellest aastast hakanud ta õppima: Hispaania, Saksa, Inglise ja Prantsuse keelt korraga. Normaalne eks. Kas nägite siin nimekirjas VENE keelt. Ei näinud, seda ei olnud seal.
Mul läheb lausa hari punaseks.
Õnneks olid kalssikaaslased nõus teda järgi aitama ja asju seletama kui vaja.
Huvitav kas venemaa koolides on ka eesti keel kohustuslik? Ei usu küll. See oli pigem irooniaga kirjutatud lause. Sama hästi võiks ju olla koolis kohustuslik Soome keel. Miks ei ole?
Mina oskan vene keelt. Õppisin seda 2- 12 klass. Arvake kas on seda vaja mul palju? EI ole. See, et ma käin poes siin ja kuulen venelasi omavahel rääkimas ja saan aru mida nad arutavad omavahel.....ei arva, et see on väga vajalik oskus. 10 aastat tuubi mingit jama ja milleks. MA oleks võinud keskenduda kogu selle aja mingile muule keelele.
Nii.....järg läks käest ja mõte peast...tahtsin just kirjutada edasi oma heietust kui nägin, et meil peenras jooksis hiir. Lisaks sisalikele sabivad meil ka mingid imepisikesed hiired nüüd ukse ees peenras, kes oskavad teha nii kõva piiksumist, et tuppa on kuulda.
Ja sinna see mõte jäigi....unustasin ära
Jätkuvalt on käsil maadlus telefonikompaniiga. Nad panevad endale tingimustesse kirja, et kui lahkud maalt, saad lepingu trahvita üles öelda, aga kui soovid seda teha, siis tõmmatakse vesi peale. Olen netist leidnud palju samas seisus inimesi, keda lihtsalt ignoreeritakse või sõimatakse selle firma poolt.
Koostan hetkel sellist krõbedat avaldust ja dokumendipatakat, millega oma kolimist tõestada, et neil ei jääks enam võimalust midagi öelda mulle. Nii palju olen aru saanud, et esimese raksuga tuleb neil suu kinni lüüa, mitte anda võimalust midagi enam öelda. Seega valmistun.
Kena alganud kooli kõigile!
Tellimine:
Postitused (Atom)