Tere kallikesed
Pole ammu endast märku andnud. Ega pikka juttu ei tee ka. Pole erilist midagi öelda.
Olen nüüd tööinimene. Valdkonnaks onkoloogia. Just seetõttu ka siia kirjutama tulin.
Olen 2 töökuu jooksul näinud sellist jubedust, et siit ka üleskutse:
Kallid naised käige arsti juures regulaarselt! Kord aastas vähemalt günekoloogi juures proove andmas ja üldkontrollis ka. Ei ole ju palju palutud. Sel hetkel kui emakas küljest kukub on hilja!!!
Sest kui te ei käi 10 aastat ja siis midagi valesti on lõpuks,,,,kahjuks pole enam palju teha.
Vahepeal on nii kahju inimestest, isegi siis kui nad ise lollid on olnud :S
PS. 2 kuud Eesti elu on mulle erksalt meelde tuletanud, miks ma aasta tagasi siit ära tahtsin kolida.
Kena pühapäevaõhtut!
pühapäev, 24. november 2013
neljapäev, 17. oktoober 2013
Tere tulemast tööturg
Alates eilsest olen mina üle mitme aasta taas sisenenud tööturule. Eile oli mu esimene tööpäev üle 3 aasta (haigla keskkonnas siis).
Ütleme nii, et ajad on muutunud vahepeal. Tehnika ja meditsiini kiire areng annab tunda.
Samuti olen nüüd täiesti teises valdkonnas tööl. Meditsiin ja õendus küll, aga haigete suhtes täiesti teine teema.
Algus oli raske. Proovisin meeleheitlikult juba autoga tööle sõites meelde tuletada, et kuidas seda kanüüli nüüd pandigi ja vereanalüüside katsutite värve meelde tuletada. Esimese paneku vaatasin üle. Hea oli. Vahepeal on tekkinud veid uusi jullasid, mis kanüüli panekuga koos juurde pistetakse.
Loomulikult on ka osakonna eripärast tulenevad üllatused instrumentide ja ravimite ja muu osas.
Esimese torke ajal hakkasid käed värisema ikka küll ja jalad tõmbasid krampi. Järgmisega läks paremini. Vabandust, kes sai kaks sutsakat, aga tegijal juhtub nii mõndagi :D
No tegelikult tunnen ma taas end nagu 2.kursuse tudeng. Kes kusjuures olid ka seal täiesti esindatud. Kuna nemad olid aga juba nädal käinud ja teadsid oluliselt rohkem juba, mis toimub ja kus toimub, siis oli vahel ikka lamba tunne küll.
Samas ma pean enda juures positiivseks omaduseks seda, et veidi kardan ja pidevalt küsin. Võibolla need õed, kes vaatavad, et mul nagu diplom käes juba ja peaks nagu teadma kõike, on veidi nördinud et peavad mind õpetama, aga loodetavasti mitte eriti. Tegelikult õpetab Tervishoiu Kõrgkool välja üldõed. See, kes sinust lõpuks saab sõltubki kohast kuhu tööle lähed. Ei saagi ju eeldada, et operatsooniõde, kes tegeleb väga spetsiifiliste toimingutega, oskab ka kõike südame- , laste- kopsu või nahahaiguste osakonnas. Kool nii ette ei valmista. Kõik tuleb praktika käigus. Seetõttu ongi vahel kurjaks tegev tööpakkumistes olev lisanõue, et töökogemus peaks olema vähemalt 3 aastat jne.
Kuidas see peaks tekkima kui tööle ei saa on arusaamatu.
Igatahes peale 8 tunnist valvet käisid mul jalad risti ja ma tundsin, et suren kohe ära. :D
Täna lähen öövalvesse ja uuest nädalast juba teen ööpäevaseid. Luban olla tubli!
Uuest nädalast algab kooli vaheaeg lastel. Eks nad peavad nüüd õppima ise ka hakkama saama. Kui mind ikka 24h pole, siis mind ei ole.
Koolis on õppimise poolelt asi kontrolli all enam vähem. Hinded on veidi langenud. enne oldi ainult viielised, nüüd on nelja viielised. Mõni asi.
Tegeleme mõnes asjas veid rohkem õppimisega kui teised klassikaaslased, aga midagi väga hullu pole.
No eile sain muidugi kirja, et mu laps olevat ühele klassikaaslasele virutanud. No kahe otsaga asi. Kuigi lüüa ei tohi, siis selja taga nädalaid mõnitada ka nagu teised ei tohiks. Kahjuks ongi see salaja nurga taga toimuv asi hetkel ja nähtavad jäljed jäävad tõesti siis kui füüsiliselt rünnata , mitte sõnadega.
Kui eelmine aasta oli poiste seas olnud probleemid, siis sellel veerandil olevat õpetaja sõnul tüdrukud hulluks läinud.
Minu kõrvu jõuab jutt nii, et selja taga susitakse , mõnitatakse ja kui keegi tahab õpetajale sellest rääkida, siis pidid klassi 2 norijat seljakotist lademetes komme välja võtma, et ei räägitaks.
Seega ollakse selle poolt, kellel rohkem maiustusi on.
Minu lapsel pole. Seega ta arvas, et virutab pigem.
Eks näis. Läbirääkimised käivad. Kuigi rõhutan veelkord, et lüüa ei tohi, siis mina pole nõus ka sellega, et mu laps peab mingite hellitatud täditütardest klassiõdede vaimset terrorit kannatama.
Ja ta pole ainus. Olen suhelnud ka teiste emadega, kelle tütardel on samad mured.
Kas on normaalne, et klassi kaks last peavad teineteisega salaja peale kooli mängima kuna kui teada saadakse, et nad koos on, siis hakatakse narrima.
Mis mõttes?
Kena päeva!
Ps. Palun kellevõimuses, koristage need miinuskraadid ja külm ära. Olen nõus heldelt vaevatasu maksma :D
Pps. Sittur, kes on nädal aega hästi käitunud läks eile õhtul ja lasi taas mulle voodisse hunniku. Hea, et mul tol hetkel nina kinni ei olnud, muidu oleks sinna sisse pikali viskunud.
Ütleme nii, et ajad on muutunud vahepeal. Tehnika ja meditsiini kiire areng annab tunda.
Samuti olen nüüd täiesti teises valdkonnas tööl. Meditsiin ja õendus küll, aga haigete suhtes täiesti teine teema.
Algus oli raske. Proovisin meeleheitlikult juba autoga tööle sõites meelde tuletada, et kuidas seda kanüüli nüüd pandigi ja vereanalüüside katsutite värve meelde tuletada. Esimese paneku vaatasin üle. Hea oli. Vahepeal on tekkinud veid uusi jullasid, mis kanüüli panekuga koos juurde pistetakse.
Loomulikult on ka osakonna eripärast tulenevad üllatused instrumentide ja ravimite ja muu osas.
Esimese torke ajal hakkasid käed värisema ikka küll ja jalad tõmbasid krampi. Järgmisega läks paremini. Vabandust, kes sai kaks sutsakat, aga tegijal juhtub nii mõndagi :D
No tegelikult tunnen ma taas end nagu 2.kursuse tudeng. Kes kusjuures olid ka seal täiesti esindatud. Kuna nemad olid aga juba nädal käinud ja teadsid oluliselt rohkem juba, mis toimub ja kus toimub, siis oli vahel ikka lamba tunne küll.
Samas ma pean enda juures positiivseks omaduseks seda, et veidi kardan ja pidevalt küsin. Võibolla need õed, kes vaatavad, et mul nagu diplom käes juba ja peaks nagu teadma kõike, on veidi nördinud et peavad mind õpetama, aga loodetavasti mitte eriti. Tegelikult õpetab Tervishoiu Kõrgkool välja üldõed. See, kes sinust lõpuks saab sõltubki kohast kuhu tööle lähed. Ei saagi ju eeldada, et operatsooniõde, kes tegeleb väga spetsiifiliste toimingutega, oskab ka kõike südame- , laste- kopsu või nahahaiguste osakonnas. Kool nii ette ei valmista. Kõik tuleb praktika käigus. Seetõttu ongi vahel kurjaks tegev tööpakkumistes olev lisanõue, et töökogemus peaks olema vähemalt 3 aastat jne.
Kuidas see peaks tekkima kui tööle ei saa on arusaamatu.
Igatahes peale 8 tunnist valvet käisid mul jalad risti ja ma tundsin, et suren kohe ära. :D
Täna lähen öövalvesse ja uuest nädalast juba teen ööpäevaseid. Luban olla tubli!
Uuest nädalast algab kooli vaheaeg lastel. Eks nad peavad nüüd õppima ise ka hakkama saama. Kui mind ikka 24h pole, siis mind ei ole.
Koolis on õppimise poolelt asi kontrolli all enam vähem. Hinded on veidi langenud. enne oldi ainult viielised, nüüd on nelja viielised. Mõni asi.
Tegeleme mõnes asjas veid rohkem õppimisega kui teised klassikaaslased, aga midagi väga hullu pole.
No eile sain muidugi kirja, et mu laps olevat ühele klassikaaslasele virutanud. No kahe otsaga asi. Kuigi lüüa ei tohi, siis selja taga nädalaid mõnitada ka nagu teised ei tohiks. Kahjuks ongi see salaja nurga taga toimuv asi hetkel ja nähtavad jäljed jäävad tõesti siis kui füüsiliselt rünnata , mitte sõnadega.
Kui eelmine aasta oli poiste seas olnud probleemid, siis sellel veerandil olevat õpetaja sõnul tüdrukud hulluks läinud.
Minu kõrvu jõuab jutt nii, et selja taga susitakse , mõnitatakse ja kui keegi tahab õpetajale sellest rääkida, siis pidid klassi 2 norijat seljakotist lademetes komme välja võtma, et ei räägitaks.
Seega ollakse selle poolt, kellel rohkem maiustusi on.
Minu lapsel pole. Seega ta arvas, et virutab pigem.
Eks näis. Läbirääkimised käivad. Kuigi rõhutan veelkord, et lüüa ei tohi, siis mina pole nõus ka sellega, et mu laps peab mingite hellitatud täditütardest klassiõdede vaimset terrorit kannatama.
Ja ta pole ainus. Olen suhelnud ka teiste emadega, kelle tütardel on samad mured.
Kas on normaalne, et klassi kaks last peavad teineteisega salaja peale kooli mängima kuna kui teada saadakse, et nad koos on, siis hakatakse narrima.
Mis mõttes?
Kena päeva!
Ps. Palun kellevõimuses, koristage need miinuskraadid ja külm ära. Olen nõus heldelt vaevatasu maksma :D
Pps. Sittur, kes on nädal aega hästi käitunud läks eile õhtul ja lasi taas mulle voodisse hunniku. Hea, et mul tol hetkel nina kinni ei olnud, muidu oleks sinna sisse pikali viskunud.
laupäev, 12. oktoober 2013
Sõnnikuhaisu jätk
Ma tunne, et pean natuke selgitama, miks ma seda küsisin eelmises postituses. Ja kindlasti ka ütlema, et keegi ei irvita kellegi üle. Kui nii tundus, siis vabandust.
Tahtsingi ausat vastust ja nagu näha, siis sain ka erinevaid. Lihtsalt ma sain eile veidi kreepsud kui mu tähelepanu sellele juhiti. Ma ise poleks elus arvanud, et keegi võib arvata, et kui mingi toode on modelli seljas, siis on see räpane. Kui vaadata moeloojaid, kes teevad oma toodetest ikka väga erinevates kohtades fotosid, siis ei saa ju eeldada, et need on nüüd haisvad ja haigustekitajaid täis. Võtame või etsy keskkonna, kus müüakse ainueksemplarides kleite ja aksessuaare. Fotod on tehtud elusatel inimestel seljas. Inimene, kes need ostab teab ju et saabki selle, mis on fotol inimese seljas. Ma arvan, et poes riideid ostmas käies on asi kordades hullem...sa ei tea kunagi, kes seda mantlit-mütsi-kinnast on toppinud endale selja-pähe jalga. Kui hakata mõtlema nii hullude teooriate peale, siis ei saab kindlasti igast mütsist täid, sokist jalaseene, kinnastest sügelised ja isevalmistatud märkmikust tuberkuloosipisiku.
Kui küsida venimise kohta, siis fotode tegemisel sai väga täpselt seda vaadataud ja enne jalg üle mõõdetud et poleks suurem. Tegelikult oli sääris isegi laiem kui vaja, sest mu õel on isegi teksad jalas sääred nagu hernekepid :D Pidime pidevalt neid sättima, et alla ei vajuks.
Ma ei lase kunagi proovida näiteks kinnast, kus ma näen, et see ei mahu kliendile ja võib toote ära rikkuda(laadal käies näiteks). See ju mu oma huvides. Inimene venitab kätte, näeb et ei mahu ei osta seda toodet ja on mul mingi lötakas, mida edasi müüa ei saa. Pigem ütlen kohe, et võin talle vajaliku suuruse teha kui soovi on.
Kui te nüüd küsite, kas need lähevad hävitamisele kuna on mu õe teksade peal olnud paar minutit, siis on vastus "ei".
Küllalt on selliseid kliente, kes ei oska seda kuidagi pahaks panna ja ütlevad, et nad tahavadki just neid, mis on olemas ja nähtud.
Kui inimene ütleb, et ta tahaks et teeksin uued, siis just nii juhtubki.
Mis puutub sellesse, et see pole parim foto, siis see ei olnudki kunagi kahtluse all. Mulle meeldivad samamoodi ka teised fotod, kus on ka toode lähedamalt näha. Kuna aga mulle meeldib teha eri ideedega fotosid, siis klõpsutasime päris palju. Ma arvan, et pigem rohkem kui et liiga vähe.
Küsimus oligi, et kas foto tekitab teis mõtte, et asi haiseb ja on sõnnikune ja räpane? (Kui nii mõelda, siis tegelikult oleks pidanud ka oma õe pessu saatma peale seda )
Ma võin tegelikult ära mainida siis selle ka kuidas üldse antud probleem tekkis.
On üks käsitööliste foorum, kus käib arutelu igasugustel eri teemadel. Hinna küsimine, materjalid, reklaam jne jne.
Eile tuli juttu fotodest. Kirjutasin, et ma arvan, et oleks palju rohkem kutsuvam kliendi jaoks kui toote fotol poleks beebitekkidel lamasklevaid lemmikloomi, supikausse ega mustade nägudega tatiseid lapsmodelle.
Ärge saage valesti aru, mulle meeldib iga kell tootefoto, kus see on kas inimesel seljas või peas. See on kohe kuidagi hubasem. Muidu vaataks nagu mingit Hobby Halli kataloogi masstoodanguga. Aga mulle ei meeldi kui fotol on näiteks tatise ninaga laps ja taamal paistab tegemata voodi.
See oli minu point. Näitasin siis oma fotot (seda mis siingi oli) ja kirjutasin, et õues saab teha kõiksugu huvitavaid fotosid, kasvõi sõnnikuhunnikus. Kusjuures seal polnud sõnnikut vaid õled ja õunad.
Tundub aga et astusin kellelegi varvastele. Ja oma suureks üllatuseks sain ühelt inimeselt avaliku vastuse, et : Sorry, aga minu toode on talle vastumeelne sest "kes teab, kus ja kelle seljas see asi veel on olnud"
Kuna ma ise ei olnud kunagi nii mõelda osanud, siis ehmatasin päris ära.
Kuna aga hiljem sain päris korraliku valangu veel kaela ja midagi mõistlikku ei andnud arutada, siis mõtlesin, et küsin siin. Et äkki tõesti olen millestki täiesti valesti aru saanud.
(Kui nii mõelda, siis tegelikult oleks pidanud ka oma õe pessu saatma peale seda )
Foto, mida ma aga kasutaksin toote müügil oleks üks neist: (sõnnikuhaisune oli vaid isu tekitamiseks :D)
Kena nädalavahetust!
reede, 11. oktoober 2013
Küsimus
Küsin Teilt täiesti ausalt ja eeldan ka ausat vastust. Kui Te vaatate sellist toote näidis reklaamfotot, mis on tehtud õues looduses. Kas Teil tekib mõte, et toode on kasutatud, olnud "ei tea kus" ja "ei tea kelle jalas" ning arvatavasti ka must ja sõnnikune?
Või on huvitavad, planeeritud ja teistsugused fotod pigem kutsuvalt mõjuvad?
Või on huvitavad, planeeritud ja teistsugused fotod pigem kutsuvalt mõjuvad?
Kes aru ei saa, siis tooteks on säärised.
Täiesti aus küsimus ja vajan vastuseid.
Võibolla pean tõesti enda mõtted ka ümber korrastama ja olen asjast siiani täiesti valesti aru saanud.
Modell fotol on minu õde.
neljapäev, 10. oktoober 2013
Hobijuttu sips
Kuigi ma siia blogisse tavaliselt oma käsitööteemasid ei postita, siis seekord panen siia siiski lingi oma käsitöölehele, kuhu just postitasin jutu ja palju fotosid sellest, mis ühe vana mööbli katte all võib peituda :D
http://handicraftbyjane.eu/tumbade-spaas-kaik/
Pani mõtlema, et äkki peaks ka oma kodus olevate tumbade sisse piiluma. :D
http://handicraftbyjane.eu/tumbade-spaas-kaik/
Pani mõtlema, et äkki peaks ka oma kodus olevate tumbade sisse piiluma. :D
esmaspäev, 7. oktoober 2013
Sitturist nurrmootor
Ilus nunnu ja nurrub kenasti, aga samas läks mu magamistupa ja lasi nurka.
Kass-sittur.
Esimesel korral lasi nurka= jumal tänatud, kiire koristus. Arvasin, et ju siis oli uks kinni vahepeal ja ei saanud liivakasti.
Teine kord kui avastasin oli roninud voodisse mu õe aasta aega heegeldatud ja siis mulle kingitud lapitekile ja lasknud sinna juba 3!!!!!! korda, nii et pesin öösel tekki ja lootsin et pesumasinast ei tule välja 5x mõõtudelt vähenenud linik. Pessu läks ka tekikott ja tuulduma tekk kuna plekki polnud aga hais küll.
Hakkasin magamistoa ust kinni hoima.
Eile õhtul käisin midagi otsimas ja jätsin ukse lahti nii 10 minutiks. Härra hakkas magama minema ja hea et kohe ei hüpanud hooga voodisse. Eelmise õhtu kate veel kuivas ja panin uued tekid ja tekikotid ning kenasti oli taas käidud ja hunnik lastud.
Minu kannatus hakkab otsa saama....
Terve elu ei saa nii ka, et mu uksed peavad kinni olema kõik. See pole mõeldav.
PS.Käisin tööintervjuul, läks hästi. Kui ütlen täna oma "jah", siis olengi tööl.
PPS.
Sain mingi rõveda tatitõve külge. Neljas päev on juba kehv olla. Pea paks, silmad kipitavad, kondid valutavad, kurk kraabib. Tundub, et see suurepärane eestimaine kliima on mulle ära teinud 1:0.
Kass-sittur.
Esimesel korral lasi nurka= jumal tänatud, kiire koristus. Arvasin, et ju siis oli uks kinni vahepeal ja ei saanud liivakasti.
Teine kord kui avastasin oli roninud voodisse mu õe aasta aega heegeldatud ja siis mulle kingitud lapitekile ja lasknud sinna juba 3!!!!!! korda, nii et pesin öösel tekki ja lootsin et pesumasinast ei tule välja 5x mõõtudelt vähenenud linik. Pessu läks ka tekikott ja tuulduma tekk kuna plekki polnud aga hais küll.
Hakkasin magamistoa ust kinni hoima.
Eile õhtul käisin midagi otsimas ja jätsin ukse lahti nii 10 minutiks. Härra hakkas magama minema ja hea et kohe ei hüpanud hooga voodisse. Eelmise õhtu kate veel kuivas ja panin uued tekid ja tekikotid ning kenasti oli taas käidud ja hunnik lastud.
Minu kannatus hakkab otsa saama....
Terve elu ei saa nii ka, et mu uksed peavad kinni olema kõik. See pole mõeldav.
PS.Käisin tööintervjuul, läks hästi. Kui ütlen täna oma "jah", siis olengi tööl.
PPS.
Sain mingi rõveda tatitõve külge. Neljas päev on juba kehv olla. Pea paks, silmad kipitavad, kondid valutavad, kurk kraabib. Tundub, et see suurepärane eestimaine kliima on mulle ära teinud 1:0.
reede, 4. oktoober 2013
Hakkab looma....
Loodetavasti hakkab nüüdsest paremini minema. Täna oli lahe päev. Kuna koolis oli teatavasti õpetajate päev, siis kutsuti mind õpetajatele koolitust tegema. Käsitööalast loomulikult.
Mõtlesin pikalt, et mida õpetada neile. Inimesed on ju nii erinevad, oskused ka. Lõpuks otsustasin, et kuna jõulud tulevad ja kingid tuleb kuhugi panna, siis teen neile selgeks kuidas ise kinkekotte valmistada.
Olgem ausad, ma poel kunagi koolitust teinud. See oli mu täiesti esimene kord. Jalad tudisesid, hääl värised, nägu oli nagu kirsstomat.
Aga hakkama sain. Kõik tegid oma kotid valmis ja päris kena tuli. Pilte kahjuks vist ei tehtud, igatahes mul oli küll digikas kaasas aga selle kotist välja võtmisenigi ei jõudnud.
Kui kõik läks üldjoontes kenasti, siis alati peab ikka olema keegi, kes midagi ära situb. Üritasin üle olla ja naeratasin, aga kahjuks veidi hinge puges ikka.
Miks ei võiks olla nii, et kui inimene (õpetaja) midagi oskab, siis ta aitab koolitajat kaasa või toetab hea sõnaga. Mitte ei pöörita silmi, targuta ja anna sulle iga ihurakuga märku kui igav tal on ja ei tee su õpetust maha.
Kui ma oleks pidanud leidma asja, mida mitte keegi ei oska, siis oleks läinud raketi ehitamiseks ma arvan. Ma ei hakka rohkem kirjutama siia eraldi sellest.
Proovisin lasta endast läbi ja unustan nüüd ära selle.
Unustatud!
Teine hea asi on see, et käisin täna tööintervjuul ja oli tõesti mõnus kogemus. Anti aega mõelda, aga ma arvan et otsus on peas juba valmis ja ma lähen sinna kohta tööle.
Õeks.
Kolmandaks on tulnud mulel päris huvitavaid käsitöö tellimusi. Nii et tegemist jagub.
Halb on see, et kurk on valus ja ilmad on külmad. Minust on saanud kapitaalne külmavares!
Ilusat õhtut!
Mõtlesin pikalt, et mida õpetada neile. Inimesed on ju nii erinevad, oskused ka. Lõpuks otsustasin, et kuna jõulud tulevad ja kingid tuleb kuhugi panna, siis teen neile selgeks kuidas ise kinkekotte valmistada.
Olgem ausad, ma poel kunagi koolitust teinud. See oli mu täiesti esimene kord. Jalad tudisesid, hääl värised, nägu oli nagu kirsstomat.
Aga hakkama sain. Kõik tegid oma kotid valmis ja päris kena tuli. Pilte kahjuks vist ei tehtud, igatahes mul oli küll digikas kaasas aga selle kotist välja võtmisenigi ei jõudnud.
Kui kõik läks üldjoontes kenasti, siis alati peab ikka olema keegi, kes midagi ära situb. Üritasin üle olla ja naeratasin, aga kahjuks veidi hinge puges ikka.
Miks ei võiks olla nii, et kui inimene (õpetaja) midagi oskab, siis ta aitab koolitajat kaasa või toetab hea sõnaga. Mitte ei pöörita silmi, targuta ja anna sulle iga ihurakuga märku kui igav tal on ja ei tee su õpetust maha.
Kui ma oleks pidanud leidma asja, mida mitte keegi ei oska, siis oleks läinud raketi ehitamiseks ma arvan. Ma ei hakka rohkem kirjutama siia eraldi sellest.
Proovisin lasta endast läbi ja unustan nüüd ära selle.
Unustatud!
Teine hea asi on see, et käisin täna tööintervjuul ja oli tõesti mõnus kogemus. Anti aega mõelda, aga ma arvan et otsus on peas juba valmis ja ma lähen sinna kohta tööle.
Õeks.
Kolmandaks on tulnud mulel päris huvitavaid käsitöö tellimusi. Nii et tegemist jagub.
Halb on see, et kurk on valus ja ilmad on külmad. Minust on saanud kapitaalne külmavares!
Ilusat õhtut!
reede, 27. september 2013
Retroraadio
Kas teie teadsite, et on selline raadio üldse olemas? Mina ei teadnud ja täna kuulsin esimest korda. Olen täiesti sillas. Nii mõnusad lood. Nende poliitika on see, et lood mida lastakse on vähemalt 10 aastat vanad. Ehk täpselt minu " nooruse" aja lood.
Ja siin saab seda netist ka kuulata : http://www.retrofm.ee/
Ei mingit koprapoissi (Justin Bieber) söögi alla ja peale vaid ehe mõnus muusika.
Ja siin saab seda netist ka kuulata : http://www.retrofm.ee/
Ei mingit koprapoissi (Justin Bieber) söögi alla ja peale vaid ehe mõnus muusika.
neljapäev, 26. september 2013
Mis aastaaeg see nüüd siis on?
Aru ma ei saa, miks mind karistatakse. Nii ruttu ma poleks küll oodanud seda külma :S
Hommikul ärgates olid katuseaknad jäälilli täis, muru valge ja autod jääs.
Ausõna poleks arvanud, et see külm nii ruttu tuleb. Eriti veel kui vaatad ilmateadet ja Prantsusmaal on 24 kraadi sooja. Olen vist ära eksinud siia :D Lapsed käivad ka ninad punased ja ütlevad et nii külm on :D
Eks näis mis siis saab kui veel 30 kraadi külmemaks läheks. Keerame vist perekondlikult talveunne.
Aga rõõmusõnum ka. Meil on nüüd nurrmootor olemas.
Läksime eile Tartu Koduta Loomade Varjupaika ja tõime ära.
Plaanid mis olid algselt : hall, poiss
said lõpplahenduse: kolmevärviline, tüdruk
Varjupaiga nimi: Triibu
Nimi läheb arvatavasti muutmisele. Mina tahtsin Kleopatra, aga Gretel väidab, et liiga pikk. Pakkusin, et olgu siis Cleo:D
Kass kes oskab korraga sulle kräunuda ja samal ajal ülikõvasti nurru lüüa.
15 eurot. 2 lk lepingut ja kass karpi ning koju.
Harjumine läheb tasapisi. Juurde tullakse kui tahetakse. Ise lähed võtma teda, siis jookseb eest ära. Samas pole ka imestada. Ta on nii pisike ja keegi tropp viskas ta kastiga metsa. Siis viidi ta varjupaika ja pisteti puuri. Kiibiti, ussirohutati, kirburohutati, vaktsineeriti. Ligi 20 teist kassi veel samas ruumis. Inimesed, kes käivad ja vahivad ja lõpuks topivad su kasti, loksutavad autoga ja lasevad välja suures majas, kus on pidev müra ja melu. (viimane lausejupp, siis iseloomustas meie peret )
Õnneks oli ta seal vaid 9 päeva. Nüüd on tal OMA kodu.
Varjupaigas oli tegelikult kurb. Kui kassid on puuris justkui eluga rahul kui keegi silitab ja vahel sülle võtab, toit ees ja liivakast ka. siis koerad õues ketis, meeleheitlikult tähelepanu püüdmas, haukumas, ja saba liputamas kõigile, kes möödusid, olid palju haledamad. Siis oli küll endal ka silm niiske.
Kodus oli eile mul mure , et nurrmootor ei läinud liivakasti. Loom oli nii ära ehmatanud vist, et kui eile õhtul kell 5 ta võtsime, siis pissile läks ta alles täna hommikul kell 7. Mulle tundub, et ta ei lasknud kuskile mulle muajle ka vaid hoidis lihtsalt suurest šokist kinni :D
Nüüd on liivakast kasutuses kenasti. Mul nii hea meel.
Pilti ikka ka:D
Tegelt on ta silmad rohelised, aga digikas tegi igal fotol eri värvi nad :D
Kiisu on 3 kuune. Hetkel tuleb juba ise sülle ( kui tahab) ja kerib arvuti peale kerra. Minu käsitöö leidis ka kohe ülesse ja keeras sinna peale rõngasse. Kass teab, mis on hea.
Kui varem on loomi ikka valinud lapsed, siis seekord oli minu sõna see, mis maksis. Tahtsin OMA kassi, kes mulle meeldib kohe, mitte laste valitud tuusti. Ma ei tahtnud musta kassi, ega valget, ega mustavalget. Tahtsin omanäolist erilist teistsugust. Ja leidsin. Ja tegelikult on nad mu valikuga rahul. Gretel oleks muidugi võtnud kõik 93 varjupaigas olevat kassi ja 37 koera.
Ja kui te nägite, siis midagi on viga mu digikal. Tundub, et olen paha omanik olnud. Panin ilma ümbriseta kotti ja nüüd on must täpp igal fotol peal. Täielik jama.
Õhtul lähen lastevanemate koosolekule kooli. Olen eeskujulik. Pole ammu käinud, tuleb näod üle vaadata.
Tsau
Hommikul ärgates olid katuseaknad jäälilli täis, muru valge ja autod jääs.
Ausõna poleks arvanud, et see külm nii ruttu tuleb. Eriti veel kui vaatad ilmateadet ja Prantsusmaal on 24 kraadi sooja. Olen vist ära eksinud siia :D Lapsed käivad ka ninad punased ja ütlevad et nii külm on :D
Eks näis mis siis saab kui veel 30 kraadi külmemaks läheks. Keerame vist perekondlikult talveunne.
Aga rõõmusõnum ka. Meil on nüüd nurrmootor olemas.
Läksime eile Tartu Koduta Loomade Varjupaika ja tõime ära.
Plaanid mis olid algselt : hall, poiss
said lõpplahenduse: kolmevärviline, tüdruk
Varjupaiga nimi: Triibu
Nimi läheb arvatavasti muutmisele. Mina tahtsin Kleopatra, aga Gretel väidab, et liiga pikk. Pakkusin, et olgu siis Cleo:D
Kass kes oskab korraga sulle kräunuda ja samal ajal ülikõvasti nurru lüüa.
15 eurot. 2 lk lepingut ja kass karpi ning koju.
Harjumine läheb tasapisi. Juurde tullakse kui tahetakse. Ise lähed võtma teda, siis jookseb eest ära. Samas pole ka imestada. Ta on nii pisike ja keegi tropp viskas ta kastiga metsa. Siis viidi ta varjupaika ja pisteti puuri. Kiibiti, ussirohutati, kirburohutati, vaktsineeriti. Ligi 20 teist kassi veel samas ruumis. Inimesed, kes käivad ja vahivad ja lõpuks topivad su kasti, loksutavad autoga ja lasevad välja suures majas, kus on pidev müra ja melu. (viimane lausejupp, siis iseloomustas meie peret )
Õnneks oli ta seal vaid 9 päeva. Nüüd on tal OMA kodu.
Varjupaigas oli tegelikult kurb. Kui kassid on puuris justkui eluga rahul kui keegi silitab ja vahel sülle võtab, toit ees ja liivakast ka. siis koerad õues ketis, meeleheitlikult tähelepanu püüdmas, haukumas, ja saba liputamas kõigile, kes möödusid, olid palju haledamad. Siis oli küll endal ka silm niiske.
Kodus oli eile mul mure , et nurrmootor ei läinud liivakasti. Loom oli nii ära ehmatanud vist, et kui eile õhtul kell 5 ta võtsime, siis pissile läks ta alles täna hommikul kell 7. Mulle tundub, et ta ei lasknud kuskile mulle muajle ka vaid hoidis lihtsalt suurest šokist kinni :D
Nüüd on liivakast kasutuses kenasti. Mul nii hea meel.
Pilti ikka ka:D
Tegelt on ta silmad rohelised, aga digikas tegi igal fotol eri värvi nad :D
Kiisu on 3 kuune. Hetkel tuleb juba ise sülle ( kui tahab) ja kerib arvuti peale kerra. Minu käsitöö leidis ka kohe ülesse ja keeras sinna peale rõngasse. Kass teab, mis on hea.
Kui varem on loomi ikka valinud lapsed, siis seekord oli minu sõna see, mis maksis. Tahtsin OMA kassi, kes mulle meeldib kohe, mitte laste valitud tuusti. Ma ei tahtnud musta kassi, ega valget, ega mustavalget. Tahtsin omanäolist erilist teistsugust. Ja leidsin. Ja tegelikult on nad mu valikuga rahul. Gretel oleks muidugi võtnud kõik 93 varjupaigas olevat kassi ja 37 koera.
Ja kui te nägite, siis midagi on viga mu digikal. Tundub, et olen paha omanik olnud. Panin ilma ümbriseta kotti ja nüüd on must täpp igal fotol peal. Täielik jama.
Õhtul lähen lastevanemate koosolekule kooli. Olen eeskujulik. Pole ammu käinud, tuleb näod üle vaadata.
Tsau
teisipäev, 24. september 2013
Hiirtejuust
Olime ära aasta. Selle ajaga toimus meie maja ülevõtt...hiirte poolt
See on täiesti hullumaja. Täiesti hiirte invasioon. Neid on kõikjal. Kust nad on tulnud ja miks nad välja ei koli on juba minu peamine küsimus.
Tegelikult sai seoses sellega vastu võetud otsus. Kassiotsus. Kuigi ma olen staadiumis kus mulle ei meeldi ei loomad ega imikud....vähemalt mitte minu omad ja minu kodus, siis mõtlesin ümber.
Kui ma saan ise valida. Täiesti ise. Oma meeldimise järgi kassi, oma eelistuste ja esmapilgu järgi....siis ma olen nõus ta oma sõbraks võtma.
Tahtsin võtta kasside asenduskodust, aga sellega tekkis sihuke haige situatsioon, et ma lihtsalt ei suutnud sellega tegeleda.
Tuleb välja, et tänapäeval on kassi adopteerimiseks vaja näha nii palju vaeva, et isegi imikuid antakse lihtsamini lapsendada.
Tuleb täita kilomeetri pikkune ankeet, mitmete nii ebanormaalsete küsimustega, et ma isegi ei osanud mõelda, mida vastata.
Küsimused olid sellised muuseas:
Kas teate, milline on kassi peamine aktiivne aeg ööpäevas? ........no mismõttes??????
Kui palju olete nõus annetama teiste kasside jaoks varjupaigas (lisaks sellele 30 eurole, mis on kassi väljastustasu, keda soovid endale)? Ja see ei olnud valikuline vaid KOHUSTUSLIK küsimus ankeedis.
Lisaks sain teada, et sa pead tõestama ja välja käima tegevusplaani selle kohta, et kuidas sa garanteerid, et kass ei jää auto alla ega lange rebaste eineks.
Tere hommikust.
Kui ma seni arvasin, et inimesed majadega ja maal või linnast väljas on need ideaalsed kohad, kus looma pidada, siis antud asutus teeb selgeks, et korter on parim valik. Sest nende sõnul on nad nii palju vaeva näinud nende loomadega, et ei anna neid mingil juhul kodusse, kes kass suurima tõenäosusega surma saab.
Need olid nende otsesed kommentaarid mu küsimusele, et kas nad ei arva, et nad üle pingutavad oma ankeediga.
Ehk siis mina oma suure maja ja suure aiaga olen kassile ohtlik kuna siin sõidab vahel mööda ka autosid ja põllul on rebaseid. Seega minu kass on tõenäoliselt määratud kiiresti surema.
Äitäh tõesti.
Lisaks öeldi, et neil pole kohustust anda vastumeelselt kassi inimesele, kes ei vasta nende ettekujutusele ideaalsest peremehest.
Ausõna, tõstan käed ja annan alla.
Anksu õpetaja oli eelmisel nädalal öelnud, et tal on 11 kassipoega pakkuda. et kas keegi ei sooviks. Siis mulle meenuski, et küsiks. Nägin pilte ja kohe võlus mu südame üks hall kiisumiisu valge pooliku vuntsiga.
Kahjuks ei tulnud midagi välja. Kaks päeva üritati, aga kasse kätte ei saadud. Nimelt olid need maal sündinud, küünis kasvanud pojad. Eile kui neid taheti kätte saada, läksid nad peitu ja kuna pimenes, ei saadud neid asjade tagant enam kätte. Täna kui üritati uuesti, olid pojad kadunud. Ju siis ema pani kuhugi turvalisemasse kohta. Võimalik, et nad on juba iiga metsistunud. Igatahes väga kahju.
Hetkel uurin Tartu Koduta Loomade Varjupaigast. Leidsin sealt kodulehelt ka just selliseid halle nagu sooviksin. Ehk lähme homme vaatama.
Gretel on 2 päeva oodanud ja pisaraid valanud kui õhtul taas selgub, et ei saa kahjuks kassi. Söök on olemas, liivakast ka....kassi ei saa kuskilt...
Ja siiskirjutatakse ajakirjanduses kuidas on kodutute kasside uputus nagu igal sügisel.
Andke siis ometi mulle kass, ilma et ma peaks esitama Eesti Politseist võetud tõendit, et mul puudub kuriteoregister või rebased, kellele ma kasse sisse söödaksin.
!!!
See on täiesti hullumaja. Täiesti hiirte invasioon. Neid on kõikjal. Kust nad on tulnud ja miks nad välja ei koli on juba minu peamine küsimus.
Tegelikult sai seoses sellega vastu võetud otsus. Kassiotsus. Kuigi ma olen staadiumis kus mulle ei meeldi ei loomad ega imikud....vähemalt mitte minu omad ja minu kodus, siis mõtlesin ümber.
Kui ma saan ise valida. Täiesti ise. Oma meeldimise järgi kassi, oma eelistuste ja esmapilgu järgi....siis ma olen nõus ta oma sõbraks võtma.
Tahtsin võtta kasside asenduskodust, aga sellega tekkis sihuke haige situatsioon, et ma lihtsalt ei suutnud sellega tegeleda.
Tuleb välja, et tänapäeval on kassi adopteerimiseks vaja näha nii palju vaeva, et isegi imikuid antakse lihtsamini lapsendada.
Tuleb täita kilomeetri pikkune ankeet, mitmete nii ebanormaalsete küsimustega, et ma isegi ei osanud mõelda, mida vastata.
Küsimused olid sellised muuseas:
Kas teate, milline on kassi peamine aktiivne aeg ööpäevas? ........no mismõttes??????
Kui palju olete nõus annetama teiste kasside jaoks varjupaigas (lisaks sellele 30 eurole, mis on kassi väljastustasu, keda soovid endale)? Ja see ei olnud valikuline vaid KOHUSTUSLIK küsimus ankeedis.
Lisaks sain teada, et sa pead tõestama ja välja käima tegevusplaani selle kohta, et kuidas sa garanteerid, et kass ei jää auto alla ega lange rebaste eineks.
Tere hommikust.
Kui ma seni arvasin, et inimesed majadega ja maal või linnast väljas on need ideaalsed kohad, kus looma pidada, siis antud asutus teeb selgeks, et korter on parim valik. Sest nende sõnul on nad nii palju vaeva näinud nende loomadega, et ei anna neid mingil juhul kodusse, kes kass suurima tõenäosusega surma saab.
Need olid nende otsesed kommentaarid mu küsimusele, et kas nad ei arva, et nad üle pingutavad oma ankeediga.
Ehk siis mina oma suure maja ja suure aiaga olen kassile ohtlik kuna siin sõidab vahel mööda ka autosid ja põllul on rebaseid. Seega minu kass on tõenäoliselt määratud kiiresti surema.
Äitäh tõesti.
Lisaks öeldi, et neil pole kohustust anda vastumeelselt kassi inimesele, kes ei vasta nende ettekujutusele ideaalsest peremehest.
Ausõna, tõstan käed ja annan alla.
Anksu õpetaja oli eelmisel nädalal öelnud, et tal on 11 kassipoega pakkuda. et kas keegi ei sooviks. Siis mulle meenuski, et küsiks. Nägin pilte ja kohe võlus mu südame üks hall kiisumiisu valge pooliku vuntsiga.
Kahjuks ei tulnud midagi välja. Kaks päeva üritati, aga kasse kätte ei saadud. Nimelt olid need maal sündinud, küünis kasvanud pojad. Eile kui neid taheti kätte saada, läksid nad peitu ja kuna pimenes, ei saadud neid asjade tagant enam kätte. Täna kui üritati uuesti, olid pojad kadunud. Ju siis ema pani kuhugi turvalisemasse kohta. Võimalik, et nad on juba iiga metsistunud. Igatahes väga kahju.
Hetkel uurin Tartu Koduta Loomade Varjupaigast. Leidsin sealt kodulehelt ka just selliseid halle nagu sooviksin. Ehk lähme homme vaatama.
Gretel on 2 päeva oodanud ja pisaraid valanud kui õhtul taas selgub, et ei saa kahjuks kassi. Söök on olemas, liivakast ka....kassi ei saa kuskilt...
Ja siiskirjutatakse ajakirjanduses kuidas on kodutute kasside uputus nagu igal sügisel.
Andke siis ometi mulle kass, ilma et ma peaks esitama Eesti Politseist võetud tõendit, et mul puudub kuriteoregister või rebased, kellele ma kasse sisse söödaksin.
!!!
laupäev, 21. september 2013
Jumal sa näed, aga sa ei mürista
Kaks kiiret mõtet tänasesse õhtusse.
Esiteks tutvusin Eesti tööturu olukorraga ja see on kusine. Vaja on kas : ehitajaid, ettekandjaid või kojamehi. Tuleb vist ümber õppida.
Teiseks avastasin, et minu kui õd palk haiglas elusid päästes on samaväärne Reinu Pitsa hamburgeripakkijaga. Mul pole mitte raasu häbi ka öelda, et selle valiku juures olen ma parem hamburgeripakkija.
Argumendid:
*Hamburger ei vaidle vastu (haiglas sõimavad nii arstid, patsiendid kui nende omaksed)
*Hamburgerilt ei saa ma ühtegi haigust ( ei ühtegi hepatiiti, ei muud jama, isegi mitte küüneseent :D)
*Hamburger ei peksa mind jalaga ribidesse ( patsiendilt olen intensiivis töötades saanud küll)
*Hamburger ei sure kätte ära.
* Hamburgere pakkides antakse süüa ka (haiglas ei olnud 12 tunnise valve jooksul pissilgi käia)
Ja kui te nüüd arvate, et mida sa virised? Miks sa siis õppisid ligi 4 aastat meditsiinikoolis ja nüüd ei sobi?
Vot tol hetkel mulle see sobis ja pakkus huvi. Enne kui läksin tööle infarktiintensiivi, kus kollektiiv oli paras bitchila ja ma 4 kuu möödudes päeva pealt tulema tulin.
Peale seda pole ma haiglas töötanud ja ausalt....hetkel ei taha ka . Tean küll, et oskused ununevad jne. Aga hing ei taha.
Teine teema.
Jumal sa näed, et ma üritan. Aga kui ei tule välja siis ei tule. Kui sõbrad, kellega mingi aeg oli kohutavalt hea klapp....lihtsalt heast peast nii kuulsaks ja rikkaks ja osavaks saavad, et enam ei mahu sinuga samasse linna ära, siis on kuradi kahju aga ei tule ikka miskist välja suhtlemisest. Proovi ja suru vaikselt alla oma meelehärm, aga ikka üritatakse sulle pähe astuda, siis mina lihtsalt saadan viisakalt persse. Nii ongi. Kuramuse kahju, aga kui kaks inimest ei suuda omavahel suhelda võrdväärselt ja ühe arvamus on nagu Eesti Vabariigi seadus, ehk kuulub täitmisele, siis pole midagi teha.
Kuradi kahju, et ma ei joo. Muidu tõmbaks nina täis. Kopp on ees kuidagi.
ps. Lubasin kirjutada, kuidas lastel kooliga on. On ok. Kakleme ja õpime, õpime ja kakleme aga laias laastus saavad nad hakkama. Sips rohkem on vaja vaeva näha ja vahel Gretel ikka teatab, et temal on jumala kama, õppigu ma ise kui tahan, aga kõik saab lõpuks tehtud ja see ongi olulisim.
Esiteks tutvusin Eesti tööturu olukorraga ja see on kusine. Vaja on kas : ehitajaid, ettekandjaid või kojamehi. Tuleb vist ümber õppida.
Teiseks avastasin, et minu kui õd palk haiglas elusid päästes on samaväärne Reinu Pitsa hamburgeripakkijaga. Mul pole mitte raasu häbi ka öelda, et selle valiku juures olen ma parem hamburgeripakkija.
Argumendid:
*Hamburger ei vaidle vastu (haiglas sõimavad nii arstid, patsiendid kui nende omaksed)
*Hamburgerilt ei saa ma ühtegi haigust ( ei ühtegi hepatiiti, ei muud jama, isegi mitte küüneseent :D)
*Hamburger ei peksa mind jalaga ribidesse ( patsiendilt olen intensiivis töötades saanud küll)
*Hamburger ei sure kätte ära.
* Hamburgere pakkides antakse süüa ka (haiglas ei olnud 12 tunnise valve jooksul pissilgi käia)
Ja kui te nüüd arvate, et mida sa virised? Miks sa siis õppisid ligi 4 aastat meditsiinikoolis ja nüüd ei sobi?
Vot tol hetkel mulle see sobis ja pakkus huvi. Enne kui läksin tööle infarktiintensiivi, kus kollektiiv oli paras bitchila ja ma 4 kuu möödudes päeva pealt tulema tulin.
Peale seda pole ma haiglas töötanud ja ausalt....hetkel ei taha ka . Tean küll, et oskused ununevad jne. Aga hing ei taha.
Teine teema.
Jumal sa näed, et ma üritan. Aga kui ei tule välja siis ei tule. Kui sõbrad, kellega mingi aeg oli kohutavalt hea klapp....lihtsalt heast peast nii kuulsaks ja rikkaks ja osavaks saavad, et enam ei mahu sinuga samasse linna ära, siis on kuradi kahju aga ei tule ikka miskist välja suhtlemisest. Proovi ja suru vaikselt alla oma meelehärm, aga ikka üritatakse sulle pähe astuda, siis mina lihtsalt saadan viisakalt persse. Nii ongi. Kuramuse kahju, aga kui kaks inimest ei suuda omavahel suhelda võrdväärselt ja ühe arvamus on nagu Eesti Vabariigi seadus, ehk kuulub täitmisele, siis pole midagi teha.
Kuradi kahju, et ma ei joo. Muidu tõmbaks nina täis. Kopp on ees kuidagi.
ps. Lubasin kirjutada, kuidas lastel kooliga on. On ok. Kakleme ja õpime, õpime ja kakleme aga laias laastus saavad nad hakkama. Sips rohkem on vaja vaeva näha ja vahel Gretel ikka teatab, et temal on jumala kama, õppigu ma ise kui tahan, aga kõik saab lõpuks tehtud ja see ongi olulisim.
neljapäev, 19. september 2013
Seksistlik mina
Lühidalt oli asi nii:
Kui ära kolisime jäi meie mööbel maha. Madratsid, diivan jne.
Sain maja omanikuga kokkuleppele, et panen kuulutuse ja tema võib neid asju vabalt ostuhuvilistele üle anda. Polevat probleemi.
Panin kuulutuse. Müüa 4 madratsit. Sain kirja, kus küsiti, et kas on heas olukorras asjad.
Kirjutasin siis ausalt, et olukord on ok, ainult ühe madratsi ilupael on õmblusest lahti ja kuna ma ise pole seal ja müüb neid mu sõber, siis tema on meessoost ja ei tegele niitide ja nõeltega.
Sain vastuse :D:D:D
Tänan vastuse eest kuid see on veidi liiga seksistlik seisukoht teil. Mina olen mees ja oskan küll nõela janiiti näpus hoida ja õmmelda. Võibolla küll mitte väga hästi aga oskan.
Lugesin lausa kaks korda, et kas sain ikka õigesti aru. Sain küll. Meessoost madratsiostja oli tõesti häiritud sellest, et ma vihjasin meeste õmblusoskuse puudumisele .
Vabandasin ja saatsin kirja vastu. Selgitasin, et ma ei mõelnud seda kui meeste saamatusele vihjavat lauset. Aga kuna tegemist on meie üürika omanikuga, siis ma ei saa temalt nüüd veel tagantjärgi paluda, et ole hea mees ja õmble pael kinni :D
Seega olen ühe prantslase silmis üks täielik seksistlik siga :D
1: 0
Kena õhtut :D:D:D:D
Kui ära kolisime jäi meie mööbel maha. Madratsid, diivan jne.
Sain maja omanikuga kokkuleppele, et panen kuulutuse ja tema võib neid asju vabalt ostuhuvilistele üle anda. Polevat probleemi.
Panin kuulutuse. Müüa 4 madratsit. Sain kirja, kus küsiti, et kas on heas olukorras asjad.
Kirjutasin siis ausalt, et olukord on ok, ainult ühe madratsi ilupael on õmblusest lahti ja kuna ma ise pole seal ja müüb neid mu sõber, siis tema on meessoost ja ei tegele niitide ja nõeltega.
Sain vastuse :D:D:D
Tänan vastuse eest kuid see on veidi liiga seksistlik seisukoht teil. Mina olen mees ja oskan küll nõela janiiti näpus hoida ja õmmelda. Võibolla küll mitte väga hästi aga oskan.
Lugesin lausa kaks korda, et kas sain ikka õigesti aru. Sain küll. Meessoost madratsiostja oli tõesti häiritud sellest, et ma vihjasin meeste õmblusoskuse puudumisele .
Vabandasin ja saatsin kirja vastu. Selgitasin, et ma ei mõelnud seda kui meeste saamatusele vihjavat lauset. Aga kuna tegemist on meie üürika omanikuga, siis ma ei saa temalt nüüd veel tagantjärgi paluda, et ole hea mees ja õmble pael kinni :D
Seega olen ühe prantslase silmis üks täielik seksistlik siga :D
1: 0
Kena õhtut :D:D:D:D
pühapäev, 15. september 2013
Johhaidii
Ma ei saa aru, kas mina olen imelik või on maailm ära pööranud.
Loen FB-s ühes gruppis postitust, et ema soovib oma beebile sellist pehmet kõristit, mis käib ümber käe tital krõpsuga. Tegemist oli äraandjate grupiga. Üks ema lahkelt pakkus, et tal on roosa selline täiesti olemas, et kas sobiks.
Ei sobinud. Sest tahtjal on poeg ja kahjuks siis ei saa kasutada kuna roosa ei sobi poisile.
Tule jumal appi!
Juba selle nimel peaks ise poja saama. Näitaks mismoodi saab poisslapse riide panna, ilma et ta peaks olema potisinine või hall kogu aeg
See värviteema on ju jumala nõuka aegne teema. Tänapäeva inimesed peaksid olema ometigi juba laiema silmaringiga.
Ok, ma saan aru. Poisile roosat kleiti ei pane selga. Patse ka ei tee pähe.
Aga et lausa mänguasi ei tohi ka enam roosa olla. Minu mõistus küll ei võta sellist jaburust.
Muul teemal ei räägi täna. Pole tahtmist ega tuju. Kui kunagi tuleb siis räägin...võibolla. Olen avastanud viimasel ajal, et mulle ei meeldi inimesed. Kõik käib närvidele. Eriti need, kes elavad ainult oma haiglase uudishimu nimel.
Istun omas kodus üksi. Ongi hea. Nagunii keegi ei oska enam minuga rääkida muust kui teemal. et : Oi oletegi tagasi? Polegi välismaa nii roosiline või?
Tsau
Loen FB-s ühes gruppis postitust, et ema soovib oma beebile sellist pehmet kõristit, mis käib ümber käe tital krõpsuga. Tegemist oli äraandjate grupiga. Üks ema lahkelt pakkus, et tal on roosa selline täiesti olemas, et kas sobiks.
Ei sobinud. Sest tahtjal on poeg ja kahjuks siis ei saa kasutada kuna roosa ei sobi poisile.
Tule jumal appi!
Juba selle nimel peaks ise poja saama. Näitaks mismoodi saab poisslapse riide panna, ilma et ta peaks olema potisinine või hall kogu aeg
See värviteema on ju jumala nõuka aegne teema. Tänapäeva inimesed peaksid olema ometigi juba laiema silmaringiga.
Ok, ma saan aru. Poisile roosat kleiti ei pane selga. Patse ka ei tee pähe.
Aga et lausa mänguasi ei tohi ka enam roosa olla. Minu mõistus küll ei võta sellist jaburust.
Muul teemal ei räägi täna. Pole tahtmist ega tuju. Kui kunagi tuleb siis räägin...võibolla. Olen avastanud viimasel ajal, et mulle ei meeldi inimesed. Kõik käib närvidele. Eriti need, kes elavad ainult oma haiglase uudishimu nimel.
Istun omas kodus üksi. Ongi hea. Nagunii keegi ei oska enam minuga rääkida muust kui teemal. et : Oi oletegi tagasi? Polegi välismaa nii roosiline või?
Tsau
reede, 13. september 2013
Ideaalne päev
Milline on ideaalne päev?
Eile oli.
Hommikul läksid lapsed kooli ja ma sain rahulikult koristada. Enne lõunat helistas Gretel, et tahab minna koolist otse klassiõe juurde. Lubasin. Miks mitte. Ilmad on hetkel ilusad. Päikeselised. Kuna ta käis külas klassiõel, kelle vend käib Anksu klassis, siis oli pidev ülevaade olemas, mis külas tehakse. Mudamülkas oldi, sõna otseses mõttes püherdati. Nii et vaid juuksed olid puhtad....peaaegu, üle keha must :D
Koju tuldi kell 8 õhtul puhtana. Söödi isuga, mida ei ole ammu juhtunud. Õpiti kiiruga ära. Vaatati uus osa Kättemaksukontorist ja peale seda mindi oma tuppa. Teatati, et pane arvuti käima.....mõeldi sekund, et ära pane kah. Mindi voodisse, loeti koomiksit ja äkki kostus vali norskamine. Laps magas.
Te ei kujuta ette kui kaua pole seda olnud. Aastaid vist :D
Ahjaa, päeval oli koolis veel spordipäev ka olnud :D
Panin talle teki peale, kustutasin tule ja läksin käsitööd tegema.
Tavaliselt on õhtul trall: pole und, tahan olla arvutis ja mind ei huvita et homme on kool.
Vahepeal saime veel Anksuga käia metsas pildistamas. Oi me ronisime ja hüppasime ja vahetasime lagendikul riideid ja aksessuaare. Sai tehtud fotosid nii Angelicast kui mu käsitööst ja neist koos. ta on super modell. Kui alguses ei saanud vedama, siis pärast ei saanud pidama.
Kuna mul on töödelda 300 fotot, siis panen siia ühe lihtsa näidise.
Eile oli.
Hommikul läksid lapsed kooli ja ma sain rahulikult koristada. Enne lõunat helistas Gretel, et tahab minna koolist otse klassiõe juurde. Lubasin. Miks mitte. Ilmad on hetkel ilusad. Päikeselised. Kuna ta käis külas klassiõel, kelle vend käib Anksu klassis, siis oli pidev ülevaade olemas, mis külas tehakse. Mudamülkas oldi, sõna otseses mõttes püherdati. Nii et vaid juuksed olid puhtad....peaaegu, üle keha must :D
Koju tuldi kell 8 õhtul puhtana. Söödi isuga, mida ei ole ammu juhtunud. Õpiti kiiruga ära. Vaatati uus osa Kättemaksukontorist ja peale seda mindi oma tuppa. Teatati, et pane arvuti käima.....mõeldi sekund, et ära pane kah. Mindi voodisse, loeti koomiksit ja äkki kostus vali norskamine. Laps magas.
Te ei kujuta ette kui kaua pole seda olnud. Aastaid vist :D
Ahjaa, päeval oli koolis veel spordipäev ka olnud :D
Panin talle teki peale, kustutasin tule ja läksin käsitööd tegema.
Tavaliselt on õhtul trall: pole und, tahan olla arvutis ja mind ei huvita et homme on kool.
Vahepeal saime veel Anksuga käia metsas pildistamas. Oi me ronisime ja hüppasime ja vahetasime lagendikul riideid ja aksessuaare. Sai tehtud fotosid nii Angelicast kui mu käsitööst ja neist koos. ta on super modell. Kui alguses ei saanud vedama, siis pärast ei saanud pidama.
Kuna mul on töödelda 300 fotot, siis panen siia ühe lihtsa näidise.
esmaspäev, 9. september 2013
Ametlik lõpp ja uus algus
Tere õhtust
Täna siis võin teatada, et meie Prantsusmaa 11 kuul on nüüd ametlik lõpp. Alustasime sõitu üleeile kell 18.30 õhtul ja jõudsime Eestisse maja ette 22.15 eile.
Meie seiklus on selleks korraks siis läbi. Eks näis kuidas elu hakkab minema edasi.
Gretel täna veel kooli ei jõudnud. Reis oli pikk ja väsitav, ei hakanud last piinama. Lisaks polnud meil ju ka kooliasju ega midagi. Käisime ttäna neid ostmas ja hommikul on minek. Vanad klassikaaslased Anksult kuulsid täna, et ta homem tuleb. Need olid väga õnnelikud olnud. Lahe kui oodatakse, on kohe kergem minna:D
Hommikul kell 7 kui Anks kooli hakkas sättima oli õues täielik pakane. Pole üldse harjunud.
Te ei kujuta ette kuidas Anks rõõmustas kui me viimaks eile ukse taga olime. See oli talle veidi üllatus ka. Ta oli sõbranna pool ja sai teada me sõidust alles siis kui olime juba pool Poolat ka läbi sõitnud. Koju jõudsime, siis sõna otseses mõttes karati meile kaela ja kallistati pooleks. :D
Muidu tundus küll, et üksi olla oli lahe, aga see moment oli ta nii õnnelik, et me viiiiiimaks jõudsime. Vot mis teeb üks kuu eemal olekut :D
Kirjutamist ma kindlasti ei lõpeta. Eks sajatusi tuleb igasuguseid. Kodus on imelik olla. On nagu hea, aga samas ei oska midagi teha ka. Käin edasi- tagasi ringi. Maja on nii harjumatult suur ja ruumi nii palju. No peaaegu 100 ruutmeetrit rohkem kui seal. Tunne on nagu oleks tulnud korraks ja nagu varsti läheks tagasi. Kusjuures see tunne ei ole vastukarva, et nagu peaks minema. Tunne on kummaline, lausa selline, et kahju, et ei saagi enam minna.
Käisin poodepidi täna. Mitu korda ütlesin kassas "merci" :D Vaadati nagu pooletoobist. Ühele tuttavale olin sekundi kaugusel põsemusi tegemisest. Harjumused on küljes juba :D Naljakas.
Uudis nr.2 .
Anksul oli täna juba teine modellicasting. Ikka taas Tallinnas. Seekord tulid Jaapanist kohale modellivärbajad ja teda kutsuti ka sinna end näitama. Naersime, et seal ongi jupatsid, et ju ta siis oma mõne puuduoleva sentimeetriga on just õige pikkusega sealsele turule :D Hetkel sõidab bussiga Tartu poole. Eks kuuleme mujeid. Telefonis juba kuulsin. Halba poolt. Nimelt oli modellifirma kontoris, kus casting toimus, kellegi pikad näpud käinud Anksu rahakotis. Õnn oli, et tal oli sõbranna kaasas, kelle ema oli ülekande teinud kiiresti oma tütrele. Muidu jääb või võõrasse linna laps. On ikka värdjaid olemas. Oleks siis, et see oleks olnud Solarises keset keskust kui kott ripakil. Ei kinnises kohas, modellide ja moeloojate ringkonnas. Huvitav kellele seda paari eurot vaja oli nii hullult.
Nüüd tsau!
Aitab küll. Eks varsti jälle!
Tuletan endale siin ka meelde, et kirjutaksin kuidas mind Prantsusmaal telefoniesinduses vihale aeti ja mida ma tegin nendega.
Täna siis võin teatada, et meie Prantsusmaa 11 kuul on nüüd ametlik lõpp. Alustasime sõitu üleeile kell 18.30 õhtul ja jõudsime Eestisse maja ette 22.15 eile.
Meie seiklus on selleks korraks siis läbi. Eks näis kuidas elu hakkab minema edasi.
Gretel täna veel kooli ei jõudnud. Reis oli pikk ja väsitav, ei hakanud last piinama. Lisaks polnud meil ju ka kooliasju ega midagi. Käisime ttäna neid ostmas ja hommikul on minek. Vanad klassikaaslased Anksult kuulsid täna, et ta homem tuleb. Need olid väga õnnelikud olnud. Lahe kui oodatakse, on kohe kergem minna:D
Hommikul kell 7 kui Anks kooli hakkas sättima oli õues täielik pakane. Pole üldse harjunud.
Te ei kujuta ette kuidas Anks rõõmustas kui me viimaks eile ukse taga olime. See oli talle veidi üllatus ka. Ta oli sõbranna pool ja sai teada me sõidust alles siis kui olime juba pool Poolat ka läbi sõitnud. Koju jõudsime, siis sõna otseses mõttes karati meile kaela ja kallistati pooleks. :D
Muidu tundus küll, et üksi olla oli lahe, aga see moment oli ta nii õnnelik, et me viiiiiimaks jõudsime. Vot mis teeb üks kuu eemal olekut :D
Kirjutamist ma kindlasti ei lõpeta. Eks sajatusi tuleb igasuguseid. Kodus on imelik olla. On nagu hea, aga samas ei oska midagi teha ka. Käin edasi- tagasi ringi. Maja on nii harjumatult suur ja ruumi nii palju. No peaaegu 100 ruutmeetrit rohkem kui seal. Tunne on nagu oleks tulnud korraks ja nagu varsti läheks tagasi. Kusjuures see tunne ei ole vastukarva, et nagu peaks minema. Tunne on kummaline, lausa selline, et kahju, et ei saagi enam minna.
Käisin poodepidi täna. Mitu korda ütlesin kassas "merci" :D Vaadati nagu pooletoobist. Ühele tuttavale olin sekundi kaugusel põsemusi tegemisest. Harjumused on küljes juba :D Naljakas.
Uudis nr.2 .
Anksul oli täna juba teine modellicasting. Ikka taas Tallinnas. Seekord tulid Jaapanist kohale modellivärbajad ja teda kutsuti ka sinna end näitama. Naersime, et seal ongi jupatsid, et ju ta siis oma mõne puuduoleva sentimeetriga on just õige pikkusega sealsele turule :D Hetkel sõidab bussiga Tartu poole. Eks kuuleme mujeid. Telefonis juba kuulsin. Halba poolt. Nimelt oli modellifirma kontoris, kus casting toimus, kellegi pikad näpud käinud Anksu rahakotis. Õnn oli, et tal oli sõbranna kaasas, kelle ema oli ülekande teinud kiiresti oma tütrele. Muidu jääb või võõrasse linna laps. On ikka värdjaid olemas. Oleks siis, et see oleks olnud Solarises keset keskust kui kott ripakil. Ei kinnises kohas, modellide ja moeloojate ringkonnas. Huvitav kellele seda paari eurot vaja oli nii hullult.
Nüüd tsau!
Aitab küll. Eks varsti jälle!
Tuletan endale siin ka meelde, et kirjutaksin kuidas mind Prantsusmaal telefoniesinduses vihale aeti ja mida ma tegin nendega.
reede, 6. september 2013
Lõpp paistab
Eile viisin posti (tähituna loomulikult) avalduse telefonifirmale. Kaasa sai pandud dokumente küll e- registrist, küll maakatastrist, küll vallamajast, et me ikka eestlased oleme ja seal elukohta omame. Kui nüüd ka keeldutakse siis sõitku kuu peale.
Pangakontoga on ka peaaegu kõik. Täna tegin avalduse selle sulgemiseks. Elektrifirmasse helistame homme koos majaomanikuga. Kes siin muretsesid, et äkki peame maksma üürid kinni kuni lepingu lõpuni, milleni on muide 2 aastat, siis ei ole vaja muretseda. Meil on nii mõistlikud ja muhedad nad, et saame isegi deposiidi tagasi. Abiks ikka. Päris palju raha.
Hetkel sorteerin. Päris tegemist on, et 70 ruudu pealt panna asjad ühe bemmi pagasnikusse ja katuseboksi.
Homme- ülehomme tõmbame tuld. Nii ongi, just nii kiiresti.
Üle on diivan, pesumasin, kuivati. Krt kuidas tahaks eestisse neid asju, aga ei saa kuidagi võtta. Proovin leida uued omanikud neile aga keegi ei paista tahtvat. Kokku neil väärtus nii ca 1000 eurot.
Viska või minema.
Pangakontoga on ka peaaegu kõik. Täna tegin avalduse selle sulgemiseks. Elektrifirmasse helistame homme koos majaomanikuga. Kes siin muretsesid, et äkki peame maksma üürid kinni kuni lepingu lõpuni, milleni on muide 2 aastat, siis ei ole vaja muretseda. Meil on nii mõistlikud ja muhedad nad, et saame isegi deposiidi tagasi. Abiks ikka. Päris palju raha.
Hetkel sorteerin. Päris tegemist on, et 70 ruudu pealt panna asjad ühe bemmi pagasnikusse ja katuseboksi.
Homme- ülehomme tõmbame tuld. Nii ongi, just nii kiiresti.
Üle on diivan, pesumasin, kuivati. Krt kuidas tahaks eestisse neid asju, aga ei saa kuidagi võtta. Proovin leida uued omanikud neile aga keegi ei paista tahtvat. Kokku neil väärtus nii ca 1000 eurot.
Viska või minema.
kolmapäev, 4. september 2013
Ood iseendale
Kiidan end veidikene. Sain hakkama asjaga, mida ma pole kunagi teinud. Nimelt täna lõpetasin ma ametlikult oma elu esimese inglisekeelse raamatu lugemise. Arvestades seda, et ma pole kunagi seda õppinud (olin saksa erikoolis), siis kiitus enesele on veel suurem.
Ma ei saa öelda, et see oli üle ootuste raske, aga aega kindlasti kulus rohkem kui eesti keeles lugemisele. Lisaks avastasin, et mul on mingi kiiks KÕIK sõnad läbi lugeda ja peatuda, siis kui ma millestki aru ei saa. Lisaks mulle tundus, et antud raamat polnud see päris ameerika inglise keel nagu telekast oleme harjunud kuulma. (uurisin, ei olegi Ameerika, hoopis UK on )
Ah, mis venitada. Peaks vist raamatut end ka tutvustama. Kuna kõik Eestist kaasa võetu sai juba ammu kapsaks loetud, siis ühel õhtul jalutamas käies möödusime taas meie kuulsast tasuta raamatukapist ja vaatasime sinna sisse. Eesti keeles pole sealt muidugi kunagi lootust ka miskist leida. Küll aga oli inglise keel esindatud lausa kahe raamatuga, lisaks ka paar saksakeelset.
Sain siis sellise:
Esimene on naisest, kes on üks oma ala parim advokaat. Siis aga juhtub midagi, mille tagajärjel ta põgeneb oma kodulinnast tundmatus suunas ja satub kogemata koduabiliseks....ise oskamata kohvigi keeta, rääkimata nööbi õmblemisest, pesu pesemisest ja söögi tegemisest. Ja siis tuleb ka armastus......
No mulle oli see täiesti vajalik hetkel lugeda kellestki, kelle elu on sama "fucked up" nagu mul endalgi.
.....Huvitav kas olen hakanud siin blogis aina rohkem vanduma? No hea küll, ehk olengi. Harjuge ära :D
Igatahes jäi lõpureast kummitama lause : "I am twenty-nine years old. I can go anywhere. Do anything. Be anyone I like."
Tekkis küsimus nagu, et huvitav kas see oli nagu mõeldud, et juba 29 või alles 29 aastane. Et kui ma olen 30, kas siis on imelik, et ma pole nagu kuskile jõudnud eriti. Et mul on selja taga kaks kõrgkooli, millest üks jäi küll poolikuks kuna ma tundsin, et ei saa raamatupidajat (jah ma tean alles teisel õppeaastal kui oli juba seljas 2 õppelaenu, mis tuli tagasi maksta nagu pooleli jäi). Ja nüüd kui ma olin 3.5 aastat õenduse õppes ja oman diplomit, et ma ei tahagi sel alal töötada. Ja, et ma tegelikult ei teagi, mida ma täpselt tahan teha.
Jah ma tean, mul on lapsed ja 30 aastaselt olla peaaegu 14 aastase väga aruka lapse ema on ka midagi, aga ikkagi. .......
(jah ma tean, et te praegu arvutasite kui vanalt ma siis last saades olin ......:D:D:D ärge salake midagi)
Noorelt jah. Aga kõik läks hästi. Olin palju küpsem kui paljud teised sama vanad tol ajal.
Aga ikkagi on tunne, et midagi on ripakil. Midagi on tegemata. tahaks olla edukam ja targem ja osata rohkem ja ma ei tea mida veel. No rikkam muidugi ka.
Teisest raamatust ma veel ülivõrdes ei räägi. Tagumise kaane järgi tundub olevat sama hea. Alustada pole jõudnud kuna loen ainult siis kui käime rannas Greteliga ehk nii tunnikese päevas. On ta aga selline :
Sisu kokkuvõte: Peategelane on naine, kes on vallaline ja ise sellega rahul. Aga oma ema rahustamiseks on ta välja mõelnud kujutletava peika.
Siis aga kutsutakse ta perekondlikku pulma, kus ta peab oma kaaslase, keda tegelikult pole, kaasa võtma. Ta palkab eskortteenusest endale peika. Kõik on korras seni kuni mängu tuleb üks mees, kes talle tegelikult meeldib......
Vot just sellist mannavahtu ongi mu hingele hetkel vaja. Lääge või mitte, aga mulle täpselt nagu rusikas silmaauku arvestades hetkelist sisemist katki olekut.
Lisan: Vaatasin Tartu raamatukogu kataloogi ja leidsin, et selle autori teoseid on ka eesti keeles. Nüüd dilemma, mis keeles lugeda järgmisi kui oleme tagasi kodumaal.
Lisan veel: just täna on Anks meil Tallinnas Solarises suurel lõppcastingul, kus on moeloojad välismaalt ja fotograafid jne. Eks kuuleme õhtul hilja või homme, kuidas tal läks ja kas jalad tudisesid lavalaudadel:D
Mul tudisevad siin kaasa eladeski :D
Ma ei saa öelda, et see oli üle ootuste raske, aga aega kindlasti kulus rohkem kui eesti keeles lugemisele. Lisaks avastasin, et mul on mingi kiiks KÕIK sõnad läbi lugeda ja peatuda, siis kui ma millestki aru ei saa. Lisaks mulle tundus, et antud raamat polnud see päris ameerika inglise keel nagu telekast oleme harjunud kuulma. (uurisin, ei olegi Ameerika, hoopis UK on )
Ah, mis venitada. Peaks vist raamatut end ka tutvustama. Kuna kõik Eestist kaasa võetu sai juba ammu kapsaks loetud, siis ühel õhtul jalutamas käies möödusime taas meie kuulsast tasuta raamatukapist ja vaatasime sinna sisse. Eesti keeles pole sealt muidugi kunagi lootust ka miskist leida. Küll aga oli inglise keel esindatud lausa kahe raamatuga, lisaks ka paar saksakeelset.
Sain siis sellise:
Esimene on naisest, kes on üks oma ala parim advokaat. Siis aga juhtub midagi, mille tagajärjel ta põgeneb oma kodulinnast tundmatus suunas ja satub kogemata koduabiliseks....ise oskamata kohvigi keeta, rääkimata nööbi õmblemisest, pesu pesemisest ja söögi tegemisest. Ja siis tuleb ka armastus......
No mulle oli see täiesti vajalik hetkel lugeda kellestki, kelle elu on sama "fucked up" nagu mul endalgi.
.....Huvitav kas olen hakanud siin blogis aina rohkem vanduma? No hea küll, ehk olengi. Harjuge ära :D
Igatahes jäi lõpureast kummitama lause : "I am twenty-nine years old. I can go anywhere. Do anything. Be anyone I like."
Tekkis küsimus nagu, et huvitav kas see oli nagu mõeldud, et juba 29 või alles 29 aastane. Et kui ma olen 30, kas siis on imelik, et ma pole nagu kuskile jõudnud eriti. Et mul on selja taga kaks kõrgkooli, millest üks jäi küll poolikuks kuna ma tundsin, et ei saa raamatupidajat (jah ma tean alles teisel õppeaastal kui oli juba seljas 2 õppelaenu, mis tuli tagasi maksta nagu pooleli jäi). Ja nüüd kui ma olin 3.5 aastat õenduse õppes ja oman diplomit, et ma ei tahagi sel alal töötada. Ja, et ma tegelikult ei teagi, mida ma täpselt tahan teha.
Jah ma tean, mul on lapsed ja 30 aastaselt olla peaaegu 14 aastase väga aruka lapse ema on ka midagi, aga ikkagi. .......
(jah ma tean, et te praegu arvutasite kui vanalt ma siis last saades olin ......:D:D:D ärge salake midagi)
Noorelt jah. Aga kõik läks hästi. Olin palju küpsem kui paljud teised sama vanad tol ajal.
Aga ikkagi on tunne, et midagi on ripakil. Midagi on tegemata. tahaks olla edukam ja targem ja osata rohkem ja ma ei tea mida veel. No rikkam muidugi ka.
Teisest raamatust ma veel ülivõrdes ei räägi. Tagumise kaane järgi tundub olevat sama hea. Alustada pole jõudnud kuna loen ainult siis kui käime rannas Greteliga ehk nii tunnikese päevas. On ta aga selline :
Sisu kokkuvõte: Peategelane on naine, kes on vallaline ja ise sellega rahul. Aga oma ema rahustamiseks on ta välja mõelnud kujutletava peika.
Siis aga kutsutakse ta perekondlikku pulma, kus ta peab oma kaaslase, keda tegelikult pole, kaasa võtma. Ta palkab eskortteenusest endale peika. Kõik on korras seni kuni mängu tuleb üks mees, kes talle tegelikult meeldib......
Vot just sellist mannavahtu ongi mu hingele hetkel vaja. Lääge või mitte, aga mulle täpselt nagu rusikas silmaauku arvestades hetkelist sisemist katki olekut.
Lisan: Vaatasin Tartu raamatukogu kataloogi ja leidsin, et selle autori teoseid on ka eesti keeles. Nüüd dilemma, mis keeles lugeda järgmisi kui oleme tagasi kodumaal.
Lisan veel: just täna on Anks meil Tallinnas Solarises suurel lõppcastingul, kus on moeloojad välismaalt ja fotograafid jne. Eks kuuleme õhtul hilja või homme, kuidas tal läks ja kas jalad tudisesid lavalaudadel:D
Mul tudisevad siin kaasa eladeski :D
teisipäev, 3. september 2013
Kakakoti kreegid
Käisin eile Greteli koolis. Et ikka lõpetada kõik, mille nimel sai alustamisel nii palju vaeva nähtud. Vahel ajab naerma lausa. Et alustada elus siin pidi nii palju tegema ja võimlema. Nüüd et lõpetada tuleb samapalju võimelda. Algul ei võetud vastu, nüüd ei lasta ära.
Koolis läks tegelikult lihtsalt. Hommikul direktorit kohal polnud kuid kohtusin Greteli õpetajaga. Küsis, et miks, kas mul on raske. EI ole mul raske...lastel on raske...ok jah, mul ka kui neil on. T aigatahes soovis meile edu ja lisas, et Gretel on kindlasti väga õnnelik, et saab oma vanasse kooli ja sõprade juurde tagasi. Selles osas oli tal õigus.
Pärastlõunal läksin tagasi ja ega ma väravast kaugemale ei saanudki. See oli erinevalt hommikust lukus. Lasin kella ja direktor tuli vastu. Ütlesin misk tulin ja öeldi, et ok. Ühtegi paberit, allkirja...mitte midagi. Öeldi, et teevad sissekande arvutis ja ongi kõik. Nii kummaline tegelikult. Arvestades kuidas kogu see riik oma paberimajanduses kinni on.
Nüüd siis kakastest kreekidest ka. No tegelikult nad polnud kakased. Alustama peab sellest, et siin kodu lähedal on üks suur haljasala. Seal aga kasvab 2 ilmatu suurt kreegipuud, mis on viljade all lookas, pooled juba maha kukkunud. Ja mitte keegi ei võta sealt ühtegi. NAd ostavad neid kalli raha eest poest pigem. See vist on nagu Tais banaanidega ja Hispaanias mandariinidega. Vedelevad maas ja keegi ei taha. Mina küll tahaks:D No ja tahtsin neid kreeke ka. Ja mind nagu üldse ei huvita et keegi ei korja. Miks peaks tonn kreeke maas mädanema ainult sellepärast, et prantslane nii peps on ja ei korja neid :D
Tulime siis Greteliga koos ta koolist ja mõtlesime, et kuna juba läheduses oleme, siis läheks kreegile ka. No aga pole kuskile panna. Ja no ma olen ju leidlik eestlane. Nimelt on siin iga nurga peal sellised pisikesed postikesed seal väike kilekotipakk. Koerakaka korjamiseks. Pildil vaatan, et on mustad. Meil kodu ümbruses valged :D
No mõistusega võttes on need ju uued puhtad kilekotid. Otse tehasest. Ei ole seal kakat, ei ole miskist. Ja misk ei võisk sinna sisi kreeke panna. Silma pilgutamata võtsin sealt endale vajaliku koti ja korjasime selle kreeke täis. Nämm nämm
Koju minnes oli kott käes. Sildi keerasin enda poole ja teine külg on täiesti valge, nii et kelle asi.
Teel koju sai kakakotist kreeke suhu pistetud ja elu oli lill.
Kasutegurid:
1) jalutuskäik looduses
2) näitasime emakesele loodusele, et me hoolime ta viljadest
3) vitamiinid meie kehale saadud noosist
4)rahaline sääst vähemalt 5 eurot :D
Eestis poleks sel puul jõudnud kreegid lillakski minna. Juba rohelisena oleks ära rüüstatud!
Hetkel naudime ilma. Väljas on 29 kraadi sooja. Päike lõõmab. Tartus oli üleeile sadanud vihma ja rahet, nii et maa valge. Oh mis imeline kliima meid ootab :D Valus laks saab olema :S
Ega siingi on vaikselt õhust tunda, et midagi on muutumas. Värske kargem mägiõhk juba on aeg-ajalt ninas. Samas sügist ega külma pole siin veel lähiajal küll oodata. Mäletan ju kui eelmine aasta tulime oktoobri lõpus, siis oli õues ikka veel 20 soojakraadi.
Käisime Greteliga poes ja ta küsi, et ostaks õunu. Ja siis plahvatas. Meil on ju eestis õunad kohe valmis. Sel aastal oli neid vähe, aga polegi palju vaja. Las puud puhkavad. eelmisel aastal oli uputus ja ei suutnud ära jagada.
Anks käis täna esimest päeva koolis. Raporteeris: muud ained on ok, aga vene keelega on sitad lood. MA ei saa aru miks on seda vaja.Kui ma saaks, siis ma kirjutaks avalduse, et vene keelt ei peaks õppima. Mõttetu. Ja mind ei huvita see, et seda võib vaja minna ja Venemaa on naaber ja venelased on eestis meie kõrval. Lihtsalt üldse ei huvita. On ka muid keeli, mida on vaja. Vahetaksin selle silma pilgutamata saksa, soome või mis iganes keele vastu. Kasvõi udmurdi.
Siin oleks sellest aastast hakanud ta õppima: Hispaania, Saksa, Inglise ja Prantsuse keelt korraga. Normaalne eks. Kas nägite siin nimekirjas VENE keelt. Ei näinud, seda ei olnud seal.
Mul läheb lausa hari punaseks.
Õnneks olid kalssikaaslased nõus teda järgi aitama ja asju seletama kui vaja.
Huvitav kas venemaa koolides on ka eesti keel kohustuslik? Ei usu küll. See oli pigem irooniaga kirjutatud lause. Sama hästi võiks ju olla koolis kohustuslik Soome keel. Miks ei ole?
Mina oskan vene keelt. Õppisin seda 2- 12 klass. Arvake kas on seda vaja mul palju? EI ole. See, et ma käin poes siin ja kuulen venelasi omavahel rääkimas ja saan aru mida nad arutavad omavahel.....ei arva, et see on väga vajalik oskus. 10 aastat tuubi mingit jama ja milleks. MA oleks võinud keskenduda kogu selle aja mingile muule keelele.
Nii.....järg läks käest ja mõte peast...tahtsin just kirjutada edasi oma heietust kui nägin, et meil peenras jooksis hiir. Lisaks sisalikele sabivad meil ka mingid imepisikesed hiired nüüd ukse ees peenras, kes oskavad teha nii kõva piiksumist, et tuppa on kuulda.
Ja sinna see mõte jäigi....unustasin ära
Jätkuvalt on käsil maadlus telefonikompaniiga. Nad panevad endale tingimustesse kirja, et kui lahkud maalt, saad lepingu trahvita üles öelda, aga kui soovid seda teha, siis tõmmatakse vesi peale. Olen netist leidnud palju samas seisus inimesi, keda lihtsalt ignoreeritakse või sõimatakse selle firma poolt.
Koostan hetkel sellist krõbedat avaldust ja dokumendipatakat, millega oma kolimist tõestada, et neil ei jääks enam võimalust midagi öelda mulle. Nii palju olen aru saanud, et esimese raksuga tuleb neil suu kinni lüüa, mitte anda võimalust midagi enam öelda. Seega valmistun.
Kena alganud kooli kõigile!
Koolis läks tegelikult lihtsalt. Hommikul direktorit kohal polnud kuid kohtusin Greteli õpetajaga. Küsis, et miks, kas mul on raske. EI ole mul raske...lastel on raske...ok jah, mul ka kui neil on. T aigatahes soovis meile edu ja lisas, et Gretel on kindlasti väga õnnelik, et saab oma vanasse kooli ja sõprade juurde tagasi. Selles osas oli tal õigus.
Pärastlõunal läksin tagasi ja ega ma väravast kaugemale ei saanudki. See oli erinevalt hommikust lukus. Lasin kella ja direktor tuli vastu. Ütlesin misk tulin ja öeldi, et ok. Ühtegi paberit, allkirja...mitte midagi. Öeldi, et teevad sissekande arvutis ja ongi kõik. Nii kummaline tegelikult. Arvestades kuidas kogu see riik oma paberimajanduses kinni on.
Nüüd siis kakastest kreekidest ka. No tegelikult nad polnud kakased. Alustama peab sellest, et siin kodu lähedal on üks suur haljasala. Seal aga kasvab 2 ilmatu suurt kreegipuud, mis on viljade all lookas, pooled juba maha kukkunud. Ja mitte keegi ei võta sealt ühtegi. NAd ostavad neid kalli raha eest poest pigem. See vist on nagu Tais banaanidega ja Hispaanias mandariinidega. Vedelevad maas ja keegi ei taha. Mina küll tahaks:D No ja tahtsin neid kreeke ka. Ja mind nagu üldse ei huvita et keegi ei korja. Miks peaks tonn kreeke maas mädanema ainult sellepärast, et prantslane nii peps on ja ei korja neid :D
Tulime siis Greteliga koos ta koolist ja mõtlesime, et kuna juba läheduses oleme, siis läheks kreegile ka. No aga pole kuskile panna. Ja no ma olen ju leidlik eestlane. Nimelt on siin iga nurga peal sellised pisikesed postikesed seal väike kilekotipakk. Koerakaka korjamiseks. Pildil vaatan, et on mustad. Meil kodu ümbruses valged :D
No mõistusega võttes on need ju uued puhtad kilekotid. Otse tehasest. Ei ole seal kakat, ei ole miskist. Ja misk ei võisk sinna sisi kreeke panna. Silma pilgutamata võtsin sealt endale vajaliku koti ja korjasime selle kreeke täis. Nämm nämm
Koju minnes oli kott käes. Sildi keerasin enda poole ja teine külg on täiesti valge, nii et kelle asi.
Teel koju sai kakakotist kreeke suhu pistetud ja elu oli lill.
Kasutegurid:
1) jalutuskäik looduses
2) näitasime emakesele loodusele, et me hoolime ta viljadest
3) vitamiinid meie kehale saadud noosist
4)rahaline sääst vähemalt 5 eurot :D
Eestis poleks sel puul jõudnud kreegid lillakski minna. Juba rohelisena oleks ära rüüstatud!
Hetkel naudime ilma. Väljas on 29 kraadi sooja. Päike lõõmab. Tartus oli üleeile sadanud vihma ja rahet, nii et maa valge. Oh mis imeline kliima meid ootab :D Valus laks saab olema :S
Ega siingi on vaikselt õhust tunda, et midagi on muutumas. Värske kargem mägiõhk juba on aeg-ajalt ninas. Samas sügist ega külma pole siin veel lähiajal küll oodata. Mäletan ju kui eelmine aasta tulime oktoobri lõpus, siis oli õues ikka veel 20 soojakraadi.
Käisime Greteliga poes ja ta küsi, et ostaks õunu. Ja siis plahvatas. Meil on ju eestis õunad kohe valmis. Sel aastal oli neid vähe, aga polegi palju vaja. Las puud puhkavad. eelmisel aastal oli uputus ja ei suutnud ära jagada.
Anks käis täna esimest päeva koolis. Raporteeris: muud ained on ok, aga vene keelega on sitad lood. MA ei saa aru miks on seda vaja.Kui ma saaks, siis ma kirjutaks avalduse, et vene keelt ei peaks õppima. Mõttetu. Ja mind ei huvita see, et seda võib vaja minna ja Venemaa on naaber ja venelased on eestis meie kõrval. Lihtsalt üldse ei huvita. On ka muid keeli, mida on vaja. Vahetaksin selle silma pilgutamata saksa, soome või mis iganes keele vastu. Kasvõi udmurdi.
Siin oleks sellest aastast hakanud ta õppima: Hispaania, Saksa, Inglise ja Prantsuse keelt korraga. Normaalne eks. Kas nägite siin nimekirjas VENE keelt. Ei näinud, seda ei olnud seal.
Mul läheb lausa hari punaseks.
Õnneks olid kalssikaaslased nõus teda järgi aitama ja asju seletama kui vaja.
Huvitav kas venemaa koolides on ka eesti keel kohustuslik? Ei usu küll. See oli pigem irooniaga kirjutatud lause. Sama hästi võiks ju olla koolis kohustuslik Soome keel. Miks ei ole?
Mina oskan vene keelt. Õppisin seda 2- 12 klass. Arvake kas on seda vaja mul palju? EI ole. See, et ma käin poes siin ja kuulen venelasi omavahel rääkimas ja saan aru mida nad arutavad omavahel.....ei arva, et see on väga vajalik oskus. 10 aastat tuubi mingit jama ja milleks. MA oleks võinud keskenduda kogu selle aja mingile muule keelele.
Nii.....järg läks käest ja mõte peast...tahtsin just kirjutada edasi oma heietust kui nägin, et meil peenras jooksis hiir. Lisaks sisalikele sabivad meil ka mingid imepisikesed hiired nüüd ukse ees peenras, kes oskavad teha nii kõva piiksumist, et tuppa on kuulda.
Ja sinna see mõte jäigi....unustasin ära
Jätkuvalt on käsil maadlus telefonikompaniiga. Nad panevad endale tingimustesse kirja, et kui lahkud maalt, saad lepingu trahvita üles öelda, aga kui soovid seda teha, siis tõmmatakse vesi peale. Olen netist leidnud palju samas seisus inimesi, keda lihtsalt ignoreeritakse või sõimatakse selle firma poolt.
Koostan hetkel sellist krõbedat avaldust ja dokumendipatakat, millega oma kolimist tõestada, et neil ei jääks enam võimalust midagi öelda mulle. Nii palju olen aru saanud, et esimese raksuga tuleb neil suu kinni lüüa, mitte anda võimalust midagi enam öelda. Seega valmistun.
Kena alganud kooli kõigile!
laupäev, 31. august 2013
Juhuuu
Uudis! Uudis!
Meie Anks sai modellicastingus edasi ja on oodatud nüüd finaali :D
Toimub see 4.septembril Tallinnas. Kohale on tulemas välismaa agentuurid, kohalikud moeloojad ja fotograafid, et leida uut ja naturaalset ilu.
Probleem nüüd selles, et kuidas ta sina saab ja kellega. Tuleb pead murda, sest seda võimalust ei saa ju ometi käest lasta :D
Ta ise on ärevusest hullumas :D
Mina aga värvin seinu üle ja pakin ja koristan. Läheks juba minema. Niisama oodata on ka nõme mingite asjaajamiste taga.Kui minek siis tõmbaks kohe uttu ja olekski finito!
Meie Anks sai modellicastingus edasi ja on oodatud nüüd finaali :D
Toimub see 4.septembril Tallinnas. Kohale on tulemas välismaa agentuurid, kohalikud moeloojad ja fotograafid, et leida uut ja naturaalset ilu.
Probleem nüüd selles, et kuidas ta sina saab ja kellega. Tuleb pead murda, sest seda võimalust ei saa ju ometi käest lasta :D
Ta ise on ärevusest hullumas :D
Mina aga värvin seinu üle ja pakin ja koristan. Läheks juba minema. Niisama oodata on ka nõme mingite asjaajamiste taga.Kui minek siis tõmbaks kohe uttu ja olekski finito!
reede, 30. august 2013
Asjaajamine
Võtsin õpuks südame rindu ja läksin käisin majaomaniku jutul. Ma ei tea, miks ma selleks pidin paar päeva hoogu võtma. Ikka see vastik saamatu tunne ja närvid läbi ka. Tema aga võttis asja väga rahulikult. Ütles, et kui nii siis nii ja tal on väga kahju muidugi, et süsteem nii teeb võõramaalastega. Kuna ta ise siin ei ela enam ametlikult vaid on ühe sooja saareriigi ametlik asukas ja omab siin vaid kinnisvara, siis ta teab siinseid kitsaskohti veel paremini ja on võrrelnud neid muu maailmaga.
Kooli kohta ta ütles, et kuna ta polnud rahul prantsuse koolisüsteemiga ise ka, siis tema lapsed käisid hoopis Švetsis inglisekeelses erakoolis. Nojah kui raha on siis miks mitte.
Siinne koolisüsteem panevat palju rohkem lapsevanema õlule kui mujal.
Ta imestas väga kuuldes, et kogu selle aja jooksul ei antud mu lastele kodutööd kuna muidu pidi seda väga palju olema.
Igatahes sain häid näpunäiteid. Ka telefonipaketi kohta näiteks.
Ta ütles, et kui kolid mujale ja tõestad seda paberiga, siis on võimalus saada erakorraline lepingu lõpetamine. Asjaajamine pidi võtma aega küll........ihihii nagu ma ei teaks seda!!!
Teise võimalusena ütles ta ja soovitas võtta kätte ja panna kinni oma pangakontod. Lõpetada kõik otsekorraldused ja mitte maksta enam sentigi. Kirjutada kiri, et elame nüüd seal riigis ja kõik. Mis nad ikka teevad. kui pole kust võtta. Ja tegelikult me ju ei kasuta ka neid teenuseid siis enam, et peaks maksma. Ainus asi mille raha nad võivad tahta on telefonid, mille saime.
Kuna tegelikult polevat neil seaduslikku alust kolivalt inimeselt muud võtta enam.
Päris hea info.
Kooli kohta ta ütles, et kuna ta polnud rahul prantsuse koolisüsteemiga ise ka, siis tema lapsed käisid hoopis Švetsis inglisekeelses erakoolis. Nojah kui raha on siis miks mitte.
Siinne koolisüsteem panevat palju rohkem lapsevanema õlule kui mujal.
Ta imestas väga kuuldes, et kogu selle aja jooksul ei antud mu lastele kodutööd kuna muidu pidi seda väga palju olema.
Igatahes sain häid näpunäiteid. Ka telefonipaketi kohta näiteks.
Ta ütles, et kui kolid mujale ja tõestad seda paberiga, siis on võimalus saada erakorraline lepingu lõpetamine. Asjaajamine pidi võtma aega küll........ihihii nagu ma ei teaks seda!!!
Teise võimalusena ütles ta ja soovitas võtta kätte ja panna kinni oma pangakontod. Lõpetada kõik otsekorraldused ja mitte maksta enam sentigi. Kirjutada kiri, et elame nüüd seal riigis ja kõik. Mis nad ikka teevad. kui pole kust võtta. Ja tegelikult me ju ei kasuta ka neid teenuseid siis enam, et peaks maksma. Ainus asi mille raha nad võivad tahta on telefonid, mille saime.
Kuna tegelikult polevat neil seaduslikku alust kolivalt inimeselt muud võtta enam.
Päris hea info.
neljapäev, 29. august 2013
Kaks postitust päevas pole minu puhul tavaline, aga tulin just Anksu koolist ja sain jutule sekretariaadis. Kooliga on kõik. Kui alustamine võttis aega meil 2 kuud, et pabereid ajada ja teste teha, siis lõpetamisel keegi isegi ei küsinud miks. Aega võttis see täpselt nii palju kui paberileht printerist välja lasti ja tempel alla löödi. Üks asi lõpetatud!
Kõhuvalu ja asjaajamine
Et nüüd lühidalt kõik ära öelda, siis me kolime tagasi Eestisse. Asi on otsustatud. Ega täpselt ettekujutust pole, mis saama hakkab, aga eks näis. Maailm on suur ja lai.
Asjaajamisest nii palju, et avaldused said eesti kooli sisse antud. Vast oleme siis 1.septembrist kooli nimekirjas ka. Loodame. Angelica on juba seal ja saab hakata koolis käima. Veidi keeruline on organiseerida kui me ise siin, aga küll saab. Mu vanaema alati ütleb: et kui kuidagi ei saa, siis kuidagi ikka saab.
Gretel on meiega siin ja kuna me kohe ikka sekundipealt ei saa siin asju lõpetatud, siis kooli alguseks klassi ta ei jõua. Eks see teeb veidi meile jamamist juurde. Kõige suuem probleem vist on see, et oleme eesti õppekavast maas. Siin ikka lasti nii lõdvalt koolis, et tegelikult ei saanud mu lapsed mingit tarkust juurde. Seega peame hakkama järgi õppima. Samas loodan, et kui ta saab teiste lastega kooli ja õpetaja on klassi ees, kes seletab paremini kui mina , siis hakkab asi ka minema. Ega muude ainetega poel midagi, aga just matemaatika ja arvan ka et muusika. Nootidest ja muust on meil üsna hägune ettekujutus. Matemaatikaga oleme ka paar kuud maas:S Seega eks hinded kannatavad, aga tegelikult see mind suuremat sorti ei huvita. Peaasi on üldine areng. Üks tunnistus või hinne on suht suva üldpildis.
Siin on asjaajamine soikus. Koolid ei tööta enne kui uuel nädalal. Siis saab hakata neis asju lõpetama. Pole nii nagu Eestis, et augustis juba koolis õpetajad ja direktorid ajavad vilkalt asju. Enne 2.augustit ei näita siin keegi nägugi.
Kolimisega seoses tekib probleem kuhu panna asjad. No tulime ju vähe suurema autoga kui meil praegu on. Oleme asju ka juurde soetanud. Kasvõi suuremad kodumasinad ja mööbel. Üks variant on kõik ära anda. Teine...maha müüa, aga kas leiab kedagi nii ruttu.
Kolmas variant on Eestisse tuua kuidagi. Seega üleskutse, kui keegi tunneb mõnda inimest, kes sõidab siinkandis kas tühja kaubikuga Eesti poole tagasi või rekaga või millega iganes kuhu midagi mahuks siis olen tänulik kui annate teada. Tasuda võin näiteks peaaegu uue pesumasinaga või mis iganes kokkuleppe saaksime.
Tegelikult meil asju palju pole. Üks nahkdiivan, 4 madratsit, sirm, diivanilauad 2 tk ja siis pesumasin ja kuivati. Ongi kõik. Ahjaa 2 jalgratast ka.
Samas kolimisfirmat võtta pole mõtet. See on ikka liiga kulukas.
Telefonileping jääb ripakile. Maksame vist ikka siis veel aasta jupikaupa. 1000 eurot korraga välja käia on liig.
Autoga on ka lood segased. Kuidas täpselt käib see, et sõidame siit prantsuse numbritega minema ja võtame eestis arvele. Kuhugi peab vist teatama jne.
Hetkel on asjade uurimine ka keeruline. Gretelil hakkas eile õhtust kõht valutama ja on pikali voodis. Ei tea kas mingi viirus, aga tunneb ta end halvasti. Pool ööd ei saanud magada ka.
Üldises pildis tunnen ma end hetkel ühe armetu perssekukkunud saamatu eestlasena, kes hea meelega läheks metsa, roniks koopasse ja magaks talveund, lootuses et kui kevadel ärkan on elu taas joonel omadega. Ilge põrumise tunne on:S
Asjaajamisest nii palju, et avaldused said eesti kooli sisse antud. Vast oleme siis 1.septembrist kooli nimekirjas ka. Loodame. Angelica on juba seal ja saab hakata koolis käima. Veidi keeruline on organiseerida kui me ise siin, aga küll saab. Mu vanaema alati ütleb: et kui kuidagi ei saa, siis kuidagi ikka saab.
Gretel on meiega siin ja kuna me kohe ikka sekundipealt ei saa siin asju lõpetatud, siis kooli alguseks klassi ta ei jõua. Eks see teeb veidi meile jamamist juurde. Kõige suuem probleem vist on see, et oleme eesti õppekavast maas. Siin ikka lasti nii lõdvalt koolis, et tegelikult ei saanud mu lapsed mingit tarkust juurde. Seega peame hakkama järgi õppima. Samas loodan, et kui ta saab teiste lastega kooli ja õpetaja on klassi ees, kes seletab paremini kui mina , siis hakkab asi ka minema. Ega muude ainetega poel midagi, aga just matemaatika ja arvan ka et muusika. Nootidest ja muust on meil üsna hägune ettekujutus. Matemaatikaga oleme ka paar kuud maas:S Seega eks hinded kannatavad, aga tegelikult see mind suuremat sorti ei huvita. Peaasi on üldine areng. Üks tunnistus või hinne on suht suva üldpildis.
Siin on asjaajamine soikus. Koolid ei tööta enne kui uuel nädalal. Siis saab hakata neis asju lõpetama. Pole nii nagu Eestis, et augustis juba koolis õpetajad ja direktorid ajavad vilkalt asju. Enne 2.augustit ei näita siin keegi nägugi.
Kolimisega seoses tekib probleem kuhu panna asjad. No tulime ju vähe suurema autoga kui meil praegu on. Oleme asju ka juurde soetanud. Kasvõi suuremad kodumasinad ja mööbel. Üks variant on kõik ära anda. Teine...maha müüa, aga kas leiab kedagi nii ruttu.
Kolmas variant on Eestisse tuua kuidagi. Seega üleskutse, kui keegi tunneb mõnda inimest, kes sõidab siinkandis kas tühja kaubikuga Eesti poole tagasi või rekaga või millega iganes kuhu midagi mahuks siis olen tänulik kui annate teada. Tasuda võin näiteks peaaegu uue pesumasinaga või mis iganes kokkuleppe saaksime.
Tegelikult meil asju palju pole. Üks nahkdiivan, 4 madratsit, sirm, diivanilauad 2 tk ja siis pesumasin ja kuivati. Ongi kõik. Ahjaa 2 jalgratast ka.
Samas kolimisfirmat võtta pole mõtet. See on ikka liiga kulukas.
Telefonileping jääb ripakile. Maksame vist ikka siis veel aasta jupikaupa. 1000 eurot korraga välja käia on liig.
Autoga on ka lood segased. Kuidas täpselt käib see, et sõidame siit prantsuse numbritega minema ja võtame eestis arvele. Kuhugi peab vist teatama jne.
Hetkel on asjade uurimine ka keeruline. Gretelil hakkas eile õhtust kõht valutama ja on pikali voodis. Ei tea kas mingi viirus, aga tunneb ta end halvasti. Pool ööd ei saanud magada ka.
Üldises pildis tunnen ma end hetkel ühe armetu perssekukkunud saamatu eestlasena, kes hea meelega läheks metsa, roniks koopasse ja magaks talveund, lootuses et kui kevadel ärkan on elu taas joonel omadega. Ilge põrumise tunne on:S
teisipäev, 27. august 2013
Ava SIIT
Täiesti uskumatu kuidas mind ajavad vihale kõikvõimalikud pakendid, millele tootja on peale kirjutanud : AVA SIIT, OPEN HIER, OUVRIR ICI...
Mida sa üldse teed seda märget pakendile peale, kui need nagunii ei tööta,
Võtame kasvõi piima või kohvikoore tetrapakid. Joonis lausa peal kuidas toimida jne. Millegipärast aga on see täiesti kasutu ettevõtmine. Need lihtsalt ei avane kunagi nii nagu peaks, ilusti ja esimesel katsel. Tavaliselt on seal nn nokal, millest pärast valad auk sees või kõik narmendab.
Kohvikoore pakkidega on vähe parem lugu, aga mitte alati.
Ma just hetk tagasi proovisin avada singikuubikute pakki. Kena silt peal kust lahti peaks käima. Käis ta jee. Esimese raksuga tõmbasin küüne tagurpidi, siis panin hambad käiku ja lõpuks murdus see junn sealt üldse ära, millest tõmbama pidi. Lõppkokkuvõtteks lõin taas noa läbi kilekaane ja kallasin tulnud august kuubikud pannile.
Ja siis veel need taassuletavad pakendid.... saab sulgeda jah. Naela....liimi või muu abivahendiga.
Lihtsalt nii kurjaks ajab kui iga kord mässa ja mässa....käed, kapp ja põrand piimast ujumas.
Võib ju osta ka neid pakendeid kus juba kork olemas ja ei pea midagi suruma ega pressima. Need on aga kallimad. Seega valik on minu: kas puhas põrand või kallim pakend :D
Mida sa üldse teed seda märget pakendile peale, kui need nagunii ei tööta,
Võtame kasvõi piima või kohvikoore tetrapakid. Joonis lausa peal kuidas toimida jne. Millegipärast aga on see täiesti kasutu ettevõtmine. Need lihtsalt ei avane kunagi nii nagu peaks, ilusti ja esimesel katsel. Tavaliselt on seal nn nokal, millest pärast valad auk sees või kõik narmendab.
Kohvikoore pakkidega on vähe parem lugu, aga mitte alati.
Ma just hetk tagasi proovisin avada singikuubikute pakki. Kena silt peal kust lahti peaks käima. Käis ta jee. Esimese raksuga tõmbasin küüne tagurpidi, siis panin hambad käiku ja lõpuks murdus see junn sealt üldse ära, millest tõmbama pidi. Lõppkokkuvõtteks lõin taas noa läbi kilekaane ja kallasin tulnud august kuubikud pannile.
Ja siis veel need taassuletavad pakendid.... saab sulgeda jah. Naela....liimi või muu abivahendiga.
Lihtsalt nii kurjaks ajab kui iga kord mässa ja mässa....käed, kapp ja põrand piimast ujumas.
Võib ju osta ka neid pakendeid kus juba kork olemas ja ei pea midagi suruma ega pressima. Need on aga kallimad. Seega valik on minu: kas puhas põrand või kallim pakend :D
esmaspäev, 26. august 2013
Yvoire käsitööküla
Täna ei tule hala. Ei viitsi. Pea valutab juba 4...või 5 päeva...ei mäletagi enam. Halada ka ei viitsi seega.
Küürisin elamist, keetsin kodust boršši ja kirjutasin loo meie eilsest päevast.
Kui stress tahab tappa, siis tuleb lihtsalt kõik uksest välja peksta ja minna kuskile. Ma tavaliselt seda ei tee vaid istungi oma masseriga, aga eile läksime .
Kuna aga see on ka käsitööjutt paljuski ja sellega seotud, siis ma kirjutasin loo oma käsitööblogisse ja kopida ei ole mõtet kogu lugu. Panen lingi, kes soovib võib klõpsata peale ja lugeda meie eilseid muljeid.
Pikk ja paljude fotodega postitus.
Loe siit : http://handicraftbyjane.eu/prantsuse-kasitookula-ehk-french-dream/
Kena õhtut!
Küürisin elamist, keetsin kodust boršši ja kirjutasin loo meie eilsest päevast.
Kui stress tahab tappa, siis tuleb lihtsalt kõik uksest välja peksta ja minna kuskile. Ma tavaliselt seda ei tee vaid istungi oma masseriga, aga eile läksime .
Kuna aga see on ka käsitööjutt paljuski ja sellega seotud, siis ma kirjutasin loo oma käsitööblogisse ja kopida ei ole mõtet kogu lugu. Panen lingi, kes soovib võib klõpsata peale ja lugeda meie eilseid muljeid.
Pikk ja paljude fotodega postitus.
Loe siit : http://handicraftbyjane.eu/prantsuse-kasitookula-ehk-french-dream/
Kena õhtut!
laupäev, 24. august 2013
Raharöövlid
Üllatus üllatus.
Kui me siia kolisime, siis ise ei osanud ju kuskilt saada infot selle kohta kuidas saada endale telefoni sim-kaart või töötav telekas või internet. Niisiis meid aidati, viidi esimesse Orange punkti ja telliti pakett. Andsime allkirjad ja saime telefonid ja paketi, milles kõik koos.
Kuus on meil selle eest tulnud välja käia ca 80-90 eurot.
Kui tahad nüüd aga lepingut enne tähtaega üles öelda tuleb maksta kinni kõik see kuude arv, mille oleksid lepingu järgi veel nende klient.
Tore teada. See on ca 1000 eurot.
Pole sugugi mitte naljakas.
Seega on valikud järgmised. Kas jääda kohe vaeseks ja maksta kinni see kupatus korraga. Või maksta veel aasta otsa neid arveid, ise teenust kasutamata ja kindlustada iga kuu, et siinsel prantsuse kontol on selle jaoks raha olemas.
Peab veel asja uurima, aga tundub et polegi mingit pääseteed.
Eriti tore on veel see, et need nutitelefonid, mis meil on sealt nö "tasuta " saadud, Eestis üldse eesti operaatorite sim-kaartidega ei töötagi.
Mõttetu!
Kui me siia kolisime, siis ise ei osanud ju kuskilt saada infot selle kohta kuidas saada endale telefoni sim-kaart või töötav telekas või internet. Niisiis meid aidati, viidi esimesse Orange punkti ja telliti pakett. Andsime allkirjad ja saime telefonid ja paketi, milles kõik koos.
Kuus on meil selle eest tulnud välja käia ca 80-90 eurot.
Kui tahad nüüd aga lepingut enne tähtaega üles öelda tuleb maksta kinni kõik see kuude arv, mille oleksid lepingu järgi veel nende klient.
Tore teada. See on ca 1000 eurot.
Pole sugugi mitte naljakas.
Seega on valikud järgmised. Kas jääda kohe vaeseks ja maksta kinni see kupatus korraga. Või maksta veel aasta otsa neid arveid, ise teenust kasutamata ja kindlustada iga kuu, et siinsel prantsuse kontol on selle jaoks raha olemas.
Peab veel asja uurima, aga tundub et polegi mingit pääseteed.
Eriti tore on veel see, et need nutitelefonid, mis meil on sealt nö "tasuta " saadud, Eestis üldse eesti operaatorite sim-kaartidega ei töötagi.
Mõttetu!
reede, 23. august 2013
Käsn
Mäemamma ütles nii kenasti mulle, et emad ongi need svammid ja amortisaatorid, kelle peal terve pere end saab pingetest tühjaks laadida. Nii kord see elu juba on. Seega olengi käsn, pesuehtne svamm. Imen kõik endasse ja kunagi ei murdu. Kui siis väga harva. Ma ei nuta ka muide. Olen nagu kivi, kellest piiska välja ei saa väänata.
Eile aga hakkas käsn lekkima, enam ei mahtunud, ulgusin pool tundi jutti. Omaette tagatoas oma suure saamatuse üle. Üksi, nii, et keegi ei näinud.
Võiks ju öelda, et hakkas parem. Ei hakanud. Kui enne seda oli kerge peavalu, siis peale seda oli meeletu peavalu. Lisaks sellele, et pool ööd magada ei saanud oli hommikul peavalu veel suurem. Imelik on olla. Nagu oleks haige.
Jõudsin järeldusele, et minu suurim hirm on teha vale otsus. Et kui lähme tagasi ja siis mulle seda kunagi ette heidetakse, et emme, miks sa meid ei sundinud. Või siis siia jäädes poole aasta pärast olla püstihull ja mõelda, et miks juba varem ei läinud.
Järeldus missugune, aga ei vii mind ikka kuskile edasi.
Tean, et olete palju kommeteerinud ja soovitusi-nõuandeid jaganud. Olen mõelnud nii ja naa. Nii, et ärge pahandage, et ma ei vasta. Pean lihtsalt mõtlema veidi asjade üle.
Hakkasin mõtlema, et kas oleks teisiti, kui meil oleks siin sõpru. Selliseid, kes poleks seotud elukaaslase tööga või mingi muu juraga. Selliseid, kellega oleks millestki muust ka rääkida. Ma ei teagi täpselt millest, aga kes mind teab, siis ma võin kõik surnuks rääkida kui ainult võimalus antakse.
Et kui oleks teisi eestlasi. Teisi eesti peresid. Kasvõi üksainus, kellega suhelda ja näha, et ma pole ainus loll, kes siin tuuleveskitega võitleb. Võibolla näha, et see teine eestlane on hakkama saanud ja oma otsusega rahul, et on nüüd siin. Kui lapsed näeksid, et on veel eesti lapsi, kes peavad vaeva nägema siin ellujäämise nimel. Või kes on juba sellega hakkama saanud. Ma ka ei tea....hakkan vist ära keerama...
Saatsin täna eesti kooli sisseastumisavaldused uuesti ära.....
Eile aga hakkas käsn lekkima, enam ei mahtunud, ulgusin pool tundi jutti. Omaette tagatoas oma suure saamatuse üle. Üksi, nii, et keegi ei näinud.
Võiks ju öelda, et hakkas parem. Ei hakanud. Kui enne seda oli kerge peavalu, siis peale seda oli meeletu peavalu. Lisaks sellele, et pool ööd magada ei saanud oli hommikul peavalu veel suurem. Imelik on olla. Nagu oleks haige.
Jõudsin järeldusele, et minu suurim hirm on teha vale otsus. Et kui lähme tagasi ja siis mulle seda kunagi ette heidetakse, et emme, miks sa meid ei sundinud. Või siis siia jäädes poole aasta pärast olla püstihull ja mõelda, et miks juba varem ei läinud.
Järeldus missugune, aga ei vii mind ikka kuskile edasi.
Tean, et olete palju kommeteerinud ja soovitusi-nõuandeid jaganud. Olen mõelnud nii ja naa. Nii, et ärge pahandage, et ma ei vasta. Pean lihtsalt mõtlema veidi asjade üle.
Hakkasin mõtlema, et kas oleks teisiti, kui meil oleks siin sõpru. Selliseid, kes poleks seotud elukaaslase tööga või mingi muu juraga. Selliseid, kellega oleks millestki muust ka rääkida. Ma ei teagi täpselt millest, aga kes mind teab, siis ma võin kõik surnuks rääkida kui ainult võimalus antakse.
Et kui oleks teisi eestlasi. Teisi eesti peresid. Kasvõi üksainus, kellega suhelda ja näha, et ma pole ainus loll, kes siin tuuleveskitega võitleb. Võibolla näha, et see teine eestlane on hakkama saanud ja oma otsusega rahul, et on nüüd siin. Kui lapsed näeksid, et on veel eesti lapsi, kes peavad vaeva nägema siin ellujäämise nimel. Või kes on juba sellega hakkama saanud. Ma ka ei tea....hakkan vist ära keerama...
Saatsin täna eesti kooli sisseastumisavaldused uuesti ära.....
teisipäev, 20. august 2013
Mida MINA tahan?
Üks blogikülastaja küsis minult, mida MINA ISE tahan.
Ma tahaksin ISE...
....olla ehk pisut julgem, et kõigest üle trampida ja oma tahtmist saada
... osata olla selline harmooniline pereema, kes teeb kõike mängleva kergusega....ajab oma äri, tegeleb oma hobidega, toetab oma lapsi ja teist poolt ja pole kunagi väsinud
MULLE meeldiks elada Prantsumaal edasi kui poleks nii kohutavalt raske vahepeal, et ma pakin mõttes asju kokku ja tahan loobuda. Mulle meeldiks kui ma oskaks rääkida kohalikku keelt ja õpetada oma lapsi ja ajada asju, aga see on ilmselgelt üle oma varju hüppamine.
Need kes tulevad ütlema, et nende laps või tuttava laps küll õppis 2 kuuga liivakastis mängides rääkima võivad heaga kuss olla. Kui see just polnud prantsuse liivakast. Kui oli, siis võib kommenteerida. Soome keelega pole mõtet tulla seda võrdlema. Ma olen Soomes olnud ja soome keele kursustel käinud.
Need kaks keelt ei ole võrreldavad.
Need kes räägivad kohalikest keelekoolidest ja programmidest, mis PEAVAD Euroopa Liidu riikides olema, siis ei ole ikka küll. Või nad ei tegutse või nad ei vasta sulle või on kohad täis või nad lihtsalt ei hooli. Või maksavad nad tuhandeid eurosid. Või asuvad nad nii kaugel, et iga päev tuleks sõita 100 km.
Siin on olnud mitu inimest, kes küsivad, et aga Genfis ju on keelekoole, ma ei saa aru miks sa ometi ei lähe. Nagu ma oleks laisk ja loll. Kahju teatada, aga me ei ole siia tulekuga saanud miljonärideks. 2200 eurot paarikuulise kursuse eest on ikka liig mis liig. Meiesuguste tagasihoidlike eestlaste jaoks, mitte nende küsijate jaoks, kes teenivad 10 000 kuus.
MA EI TAHA kohe üldse mõelda sellele, et kolime jäädavalt tagasi sinna külma talve, mis kohe on Eestis algamas. Lume lükkamine, puude tassimine, külmas mittekäivituvad autod. Külm, külm ja veelkord külm.
Lapsed , eriti Gretel räägib, et tema tahab lund. Kindlasti tahab, nii umbes nädal või kaks, mitte 5 kuud jutti.
Ideaalne oleks ju kui võiks elada kahes kohas, siis kui tahad ise. Et jaotaks tööga nii abikaasal, et kui on pakkumised ja kokkulepped, siis töötab. Samas aga olla Eestis ja maksta siin samal ajal üüri, mis on eesti mõistes röögatu, on ka keeruline kui mitte võimatu.
Samas kui pole elamist siin, siis polegi ju võimalust tulla enam. Me pole unustanud kui keeruline oli üldse siia elama saada ja tõestada, et me pole vene röövlid ega kurjategijad.
Aga MA EI TAHA ka teha õnnetuks oma lapsi. Ma ei jõua enam sundida neid minema kohta, kus nad ei taha olla. Ma ei suuda sellega päevast päeva tegeleda, et õpetajad mulle pähe astuvad, et mu laps on liiga passiivne. Kes mu last tunnevad, teavad et pole valemat sõna tema kirjeldamaks kui passiivne. Ma saadaks nad kõik ausõna hetkel otse teed persse. Nii saadakski.
Ma ei kavatsegi saata oma last tagasi kooli, kus õpetaja teatas viimasel koolipäeval, et tagasi tulles räägi prantsuse keelt. Kuna ma nüüd pean siin koolidega lepingud lõpetama, mida ma ei tea sugugi kuidas tega ja ei saa küsida ka kuna nad hakkavad tööle alles 26 august, siis eks nad küsivad ikka miks.
Ju ma siis olen viisaka ja teatan, et kolime ära tagasi. Või ütlengi nagu asi oli, et sorry aga teie kool ei ole just kõige sõbralikul koht ja muide mu lapsed jäävad järjest lollimaks kuna see kooli tase on ikka täielik lasteaiatase.
Ja siis need kommentaarid, et mismõttes lapsed ei taha. Lapsed peavad tegema mida öeldakse jne. Seda olen ka kuulnud siin kohalikelt. Neilt enamasti, kellel lapsi pole. Õpetajatelt, kellel omal lapsi pole.
Üks küsis: " Kas te olete oma lastele öelnud, et te siin elate nüüd?"
Ei ma ei öelnud, ma panin nad õhtul magama autosse ja ütlesin, et ärgates on üllatus. Ja siis nad ärkasid ülesse prantsuse kooli ukse ees ja ma lükkasin nad värvast sisse ilma ühegi selgituseta ja ütlesin, et õhtul näeme. Ja kui nad küsisid, et kus me oleme, siis ma tegin kurja näo pähe ja ütlesin, et teie olete lapsed ja räägite siis kui kana pissib.
Mul on tegelikult kuradi kahju, et asjad on nii välja kukkunud. Ma ei tahaks minna. Olen näinud kuidas kaovad sõbrad ja ju siis polnudki vaja. Aga kui mul on valida, kas minu oma tahtmine ja see imeilus maa või korras närvid ja õnnelikud lapsed, siis ma olen nõus oma tahtmise ohverdama. Muidugi, kes kurat garanteerib, et see tagasiminek just selle õndsuse toob meile.
Ja siis muidugi on veel raha. Raha on see mis paneb rattad käima. Eestis need rattad ei käi. Eesti pidi
olema 5 rikkaima riigi seas varsti. Tegelikult ongi ju: HIV-leviku rikkaim ja alkoholi joomise poolest rikkaim, vaesuse piiril elavate inimeste rikkaim ka.
Aga rahal ma ei peatu täna rohkem. Fakt on see, et mujal maailmas on seda rohkem, inimesi hinnatakse rohkem. Eesti patrioot ma ei ole. Tänane suur püha pole minu jaoks midagi erilist. Kelle jaoks on, siis olgu. Sel teemal ma ei kakle. Eestis on eesti keel, mida me räägime ja inimesed, keda me kalliks peame. Muud seal polegi.
Tean, et see jutt tuli nagu välk selgest taevast, aga hetkel olukord nii ongi.
TIK- TAK...
koolini on 10 päeva jäänud ja kõik on ripakil. Mina olen ripakil...täiesti
Ps. Sapiseid kommentaare pole vaja kirjutada. Mul sappi pritsivaid isendeid endalgi piisavalt tuttavate seas. Polegi vaja midagi öelda, võib niisama ka ristist nurgast kinni panna.
Kena päeva!
Ma tahaksin ISE...
....olla ehk pisut julgem, et kõigest üle trampida ja oma tahtmist saada
... osata olla selline harmooniline pereema, kes teeb kõike mängleva kergusega....ajab oma äri, tegeleb oma hobidega, toetab oma lapsi ja teist poolt ja pole kunagi väsinud
MULLE meeldiks elada Prantsumaal edasi kui poleks nii kohutavalt raske vahepeal, et ma pakin mõttes asju kokku ja tahan loobuda. Mulle meeldiks kui ma oskaks rääkida kohalikku keelt ja õpetada oma lapsi ja ajada asju, aga see on ilmselgelt üle oma varju hüppamine.
Need kes tulevad ütlema, et nende laps või tuttava laps küll õppis 2 kuuga liivakastis mängides rääkima võivad heaga kuss olla. Kui see just polnud prantsuse liivakast. Kui oli, siis võib kommenteerida. Soome keelega pole mõtet tulla seda võrdlema. Ma olen Soomes olnud ja soome keele kursustel käinud.
Need kaks keelt ei ole võrreldavad.
Need kes räägivad kohalikest keelekoolidest ja programmidest, mis PEAVAD Euroopa Liidu riikides olema, siis ei ole ikka küll. Või nad ei tegutse või nad ei vasta sulle või on kohad täis või nad lihtsalt ei hooli. Või maksavad nad tuhandeid eurosid. Või asuvad nad nii kaugel, et iga päev tuleks sõita 100 km.
Siin on olnud mitu inimest, kes küsivad, et aga Genfis ju on keelekoole, ma ei saa aru miks sa ometi ei lähe. Nagu ma oleks laisk ja loll. Kahju teatada, aga me ei ole siia tulekuga saanud miljonärideks. 2200 eurot paarikuulise kursuse eest on ikka liig mis liig. Meiesuguste tagasihoidlike eestlaste jaoks, mitte nende küsijate jaoks, kes teenivad 10 000 kuus.
MA EI TAHA kohe üldse mõelda sellele, et kolime jäädavalt tagasi sinna külma talve, mis kohe on Eestis algamas. Lume lükkamine, puude tassimine, külmas mittekäivituvad autod. Külm, külm ja veelkord külm.
Lapsed , eriti Gretel räägib, et tema tahab lund. Kindlasti tahab, nii umbes nädal või kaks, mitte 5 kuud jutti.
Ideaalne oleks ju kui võiks elada kahes kohas, siis kui tahad ise. Et jaotaks tööga nii abikaasal, et kui on pakkumised ja kokkulepped, siis töötab. Samas aga olla Eestis ja maksta siin samal ajal üüri, mis on eesti mõistes röögatu, on ka keeruline kui mitte võimatu.
Samas kui pole elamist siin, siis polegi ju võimalust tulla enam. Me pole unustanud kui keeruline oli üldse siia elama saada ja tõestada, et me pole vene röövlid ega kurjategijad.
Aga MA EI TAHA ka teha õnnetuks oma lapsi. Ma ei jõua enam sundida neid minema kohta, kus nad ei taha olla. Ma ei suuda sellega päevast päeva tegeleda, et õpetajad mulle pähe astuvad, et mu laps on liiga passiivne. Kes mu last tunnevad, teavad et pole valemat sõna tema kirjeldamaks kui passiivne. Ma saadaks nad kõik ausõna hetkel otse teed persse. Nii saadakski.
Ma ei kavatsegi saata oma last tagasi kooli, kus õpetaja teatas viimasel koolipäeval, et tagasi tulles räägi prantsuse keelt. Kuna ma nüüd pean siin koolidega lepingud lõpetama, mida ma ei tea sugugi kuidas tega ja ei saa küsida ka kuna nad hakkavad tööle alles 26 august, siis eks nad küsivad ikka miks.
Ju ma siis olen viisaka ja teatan, et kolime ära tagasi. Või ütlengi nagu asi oli, et sorry aga teie kool ei ole just kõige sõbralikul koht ja muide mu lapsed jäävad järjest lollimaks kuna see kooli tase on ikka täielik lasteaiatase.
Ja siis need kommentaarid, et mismõttes lapsed ei taha. Lapsed peavad tegema mida öeldakse jne. Seda olen ka kuulnud siin kohalikelt. Neilt enamasti, kellel lapsi pole. Õpetajatelt, kellel omal lapsi pole.
Üks küsis: " Kas te olete oma lastele öelnud, et te siin elate nüüd?"
Ei ma ei öelnud, ma panin nad õhtul magama autosse ja ütlesin, et ärgates on üllatus. Ja siis nad ärkasid ülesse prantsuse kooli ukse ees ja ma lükkasin nad värvast sisse ilma ühegi selgituseta ja ütlesin, et õhtul näeme. Ja kui nad küsisid, et kus me oleme, siis ma tegin kurja näo pähe ja ütlesin, et teie olete lapsed ja räägite siis kui kana pissib.
Mul on tegelikult kuradi kahju, et asjad on nii välja kukkunud. Ma ei tahaks minna. Olen näinud kuidas kaovad sõbrad ja ju siis polnudki vaja. Aga kui mul on valida, kas minu oma tahtmine ja see imeilus maa või korras närvid ja õnnelikud lapsed, siis ma olen nõus oma tahtmise ohverdama. Muidugi, kes kurat garanteerib, et see tagasiminek just selle õndsuse toob meile.
Ja siis muidugi on veel raha. Raha on see mis paneb rattad käima. Eestis need rattad ei käi. Eesti pidi
olema 5 rikkaima riigi seas varsti. Tegelikult ongi ju: HIV-leviku rikkaim ja alkoholi joomise poolest rikkaim, vaesuse piiril elavate inimeste rikkaim ka.
Aga rahal ma ei peatu täna rohkem. Fakt on see, et mujal maailmas on seda rohkem, inimesi hinnatakse rohkem. Eesti patrioot ma ei ole. Tänane suur püha pole minu jaoks midagi erilist. Kelle jaoks on, siis olgu. Sel teemal ma ei kakle. Eestis on eesti keel, mida me räägime ja inimesed, keda me kalliks peame. Muud seal polegi.
Tean, et see jutt tuli nagu välk selgest taevast, aga hetkel olukord nii ongi.
TIK- TAK...
koolini on 10 päeva jäänud ja kõik on ripakil. Mina olen ripakil...täiesti
Ps. Sapiseid kommentaare pole vaja kirjutada. Mul sappi pritsivaid isendeid endalgi piisavalt tuttavate seas. Polegi vaja midagi öelda, võib niisama ka ristist nurgast kinni panna.
Kena päeva!
esmaspäev, 19. august 2013
Modellindus
Meil on kodus üks teismeline, kes näeb üle keskmise kena välja ja unistab modellindusest. No ma arvan, et oma last võib kiita sips rohkem. Tegelikult ma arvan, et ta on väga fotogeeniline ja tal on olemas suurem osa modelli omadustest, mida vaja peaks olema.
Leidsin netist kogemata info,et Eestis on augusti lõpus toimumas suur modelliotsing ja pühapäeval 25.augustil on selle voor Tartus. No miks mitte proovida. Enne olime uurinud, aga takistuseks oli vanus, kuna nad alla 14 ei taha võtta ja pikkusest ka veidi puudu...ta hetkel veidi alla 170cm.
Nüüd aga otsivad nad just 13-20 aastaseid pikkusega 170-180cm.
No nüüd on minek. Anks on nii õhinas, et ei tea kuidas ta selle nädala üle elab. Loomulikult on põhiline teema juba mitu päeva see, kuidas saaks nädalaga 2 cm pikemaks kasvada ja probleem kui suur, et pole piisavalt pikk. Mina probleemi ei näe. Olen mina ligi 180cm pikk, kasvab tema ka. Eriti kui viimaste kuudega on vähemalt 5cm pikemaks venitud.
Igatahes minu jutuga polnud ta väga rahul, et pikkus on ok. Seega võttis preilna kätte ja kirjutas ise Evelin Mikomäele, et kas ta on jupats või võib tulla. Öeldi, et võib. See vastus sobis paremini kui minu oma :D
Eile osteti poest platformkingad ja harjutatakse kõndimist, sest castingul peab olema konts all. Selga tuleb panna midagi liibuvat ja juuksed peavad olema pestud ja lahti :D:D:D
Kui Tartu voorust läbi saada, siis finaal on Tallinnas 5.septembril. Ja peale seda tuleb Pariis ja Milano ja Peking. Ime ka et teismeline ära ei keera kui juba kuulutus on sellise sisuga, et minesta kohe ära suurest põnevusest.
Muidugi oli vaja registreerimiseks saata fotod ja siis tekkis probleem, et mul siin palju pole selliseid, mida nõutakse ja kuna me hetkel teineteisest kaugel, siis ei ole mul võimalik uusi ka teha. Aga usun, et leidsin sobivad ja üleüldse loeb rohkem kindlasti esmamulje kohale minnes kui ainult foto vahendusel.
Eks näis.
Päris põnev.
Leidsin netist kogemata info,et Eestis on augusti lõpus toimumas suur modelliotsing ja pühapäeval 25.augustil on selle voor Tartus. No miks mitte proovida. Enne olime uurinud, aga takistuseks oli vanus, kuna nad alla 14 ei taha võtta ja pikkusest ka veidi puudu...ta hetkel veidi alla 170cm.
Nüüd aga otsivad nad just 13-20 aastaseid pikkusega 170-180cm.
No nüüd on minek. Anks on nii õhinas, et ei tea kuidas ta selle nädala üle elab. Loomulikult on põhiline teema juba mitu päeva see, kuidas saaks nädalaga 2 cm pikemaks kasvada ja probleem kui suur, et pole piisavalt pikk. Mina probleemi ei näe. Olen mina ligi 180cm pikk, kasvab tema ka. Eriti kui viimaste kuudega on vähemalt 5cm pikemaks venitud.
Igatahes minu jutuga polnud ta väga rahul, et pikkus on ok. Seega võttis preilna kätte ja kirjutas ise Evelin Mikomäele, et kas ta on jupats või võib tulla. Öeldi, et võib. See vastus sobis paremini kui minu oma :D
Eile osteti poest platformkingad ja harjutatakse kõndimist, sest castingul peab olema konts all. Selga tuleb panna midagi liibuvat ja juuksed peavad olema pestud ja lahti :D:D:D
Kui Tartu voorust läbi saada, siis finaal on Tallinnas 5.septembril. Ja peale seda tuleb Pariis ja Milano ja Peking. Ime ka et teismeline ära ei keera kui juba kuulutus on sellise sisuga, et minesta kohe ära suurest põnevusest.
Muidugi oli vaja registreerimiseks saata fotod ja siis tekkis probleem, et mul siin palju pole selliseid, mida nõutakse ja kuna me hetkel teineteisest kaugel, siis ei ole mul võimalik uusi ka teha. Aga usun, et leidsin sobivad ja üleüldse loeb rohkem kindlasti esmamulje kohale minnes kui ainult foto vahendusel.
Eks näis.
Päris põnev.
kolmapäev, 14. august 2013
Urisen taas
Mina ei saa aru, kes oli see loll, kes töötas välja printer-skänner-koopiamasinad sellise süsteemiga, et kui mingi värv saab otsa, siis ei saa enam midagi printida. Kus on loogika, et kui ma tahan printida dokumenti, mis on mustvalge, siis peab mul olema printeris ka sinine värv olemas?
Ebanormaalne. Mul pole ju värve vaja ja ometigi ei saa ma mitte midagi printida ilma, et läheksin poodi ja ostaksin seda neetud sinist, mida mul POLE vaja. Nii kurjaks ajab. Esiteks on mul vaja üks dokument kiirelt printida ja siis skännida sisse taas peale allkirjastamist. Teiseks ei viitsi ma minna ainult selle pärast kõndida 5 km, et seda pagana sinist tinti osta. Ja üleüldse mul polegi ju veelkord seda sinist vabsee vaja.
Laerprinter on hea asi, ongi mustvalge. See aga on mul Eestis. Seda 3in1 masinat on mul aga siin vaja. Inimestel ei jäägi üle midagi kui omada sadat erinevat tehnikavidinat, sest pole sellist mis täidaks oma funktsiooni 100%.
Proovisin ka kaval olla ja leida valikut "prindi must-valgelt". EI paku ta mulle seda. Kusjuures mu laserprinter pakub ja tal pole ju isegi võimalust värvidega printida :D
Kui keegi teab võimalust, kuidas see pagana pirtspekk üle kavaldada, siis olen suur kõrv.
Gretelil on ülehomme sünnipäev. Mõtlen, mida teeme. Midagi võiks ju teha. Inimesi, kellega siin pidu pidada pole. Ta tahab Eestis pidada. Teeme seda siis kui läheme.
Üldse on hetkel aeg kuidagi ilgelt kiirelt minev ja pressib peale ja üha enam tuleb närv sisse, et mida teha.
Fakt on see, et lapsed siin riigis enam kooli ei lähe. Kus ja kuidas nad hakkavad käima on hetkel veidi lahtine.
Tegelt on 2 varianti: kas läheme tagasi koduõppele eesti koolis, kus see laias laastus ju toimis või lähevad Eestis kooli. Ühe puhul jääb elukohaks üks riik, teise puhul teine.
Aega aga teeb : tik-tak-tik-tak.
Igatahes ootavad ees suured muuused.
Lõppu üks Greteli eilne küsimus, mis kuulub rubriiki : Lapsesuu:D
"Emme kas luukeredel on ka keel ?"
Ja veel üks uudis. Eile oli mul voodis...õigemini madratsi peal taas poole hobuse suurune tarantel. Härra Abikaasa juba teab, et kui ma hõikan suvalisel momendil, et " tule ruttu" siis on vaja kaasa võtta karp ja söösta appi. Justnimelt karp. Tal on nõme komme panna need elukad läbipaistvasse karpi ja siis mu köögikapile. Naerab, et siis ma olen sõnakuulelik, sest muidu pistab ta selle mulle püksi. Ja mina käin mööda seinaäärt, sest meil on avatud köök , nii et ma näen seda karpi ka siis kui ma diivanil telekat vaatan ja seljaga selle poole olen. Jõhker ma ütlen.
Ma ei saa teile näidata ka neid, sest see eeldaks pildistamist ja ma lihtsalt ei suuda. Ja isegi kui ma laseks Härral pildistada, siis keegi peab selle blogisse riputama ja seda ma ka ei suuda, isegi kui see jõledus ainult ekraanil on. Ja üleüldse ma olen juba öelnud, et neil pole minu juures elamisluba. Miks nad ei kuula ilusat puhast eesti keelt? Või on asi selles, et nad on prantsuse tarantlid ja ei saa minust aru ? :D
Ebanormaalne. Mul pole ju värve vaja ja ometigi ei saa ma mitte midagi printida ilma, et läheksin poodi ja ostaksin seda neetud sinist, mida mul POLE vaja. Nii kurjaks ajab. Esiteks on mul vaja üks dokument kiirelt printida ja siis skännida sisse taas peale allkirjastamist. Teiseks ei viitsi ma minna ainult selle pärast kõndida 5 km, et seda pagana sinist tinti osta. Ja üleüldse mul polegi ju veelkord seda sinist vabsee vaja.
Laerprinter on hea asi, ongi mustvalge. See aga on mul Eestis. Seda 3in1 masinat on mul aga siin vaja. Inimestel ei jäägi üle midagi kui omada sadat erinevat tehnikavidinat, sest pole sellist mis täidaks oma funktsiooni 100%.
Proovisin ka kaval olla ja leida valikut "prindi must-valgelt". EI paku ta mulle seda. Kusjuures mu laserprinter pakub ja tal pole ju isegi võimalust värvidega printida :D
Kui keegi teab võimalust, kuidas see pagana pirtspekk üle kavaldada, siis olen suur kõrv.
Gretelil on ülehomme sünnipäev. Mõtlen, mida teeme. Midagi võiks ju teha. Inimesi, kellega siin pidu pidada pole. Ta tahab Eestis pidada. Teeme seda siis kui läheme.
Üldse on hetkel aeg kuidagi ilgelt kiirelt minev ja pressib peale ja üha enam tuleb närv sisse, et mida teha.
Fakt on see, et lapsed siin riigis enam kooli ei lähe. Kus ja kuidas nad hakkavad käima on hetkel veidi lahtine.
Tegelt on 2 varianti: kas läheme tagasi koduõppele eesti koolis, kus see laias laastus ju toimis või lähevad Eestis kooli. Ühe puhul jääb elukohaks üks riik, teise puhul teine.
Aega aga teeb : tik-tak-tik-tak.
Igatahes ootavad ees suured muuused.
Lõppu üks Greteli eilne küsimus, mis kuulub rubriiki : Lapsesuu:D
"Emme kas luukeredel on ka keel ?"
Ja veel üks uudis. Eile oli mul voodis...õigemini madratsi peal taas poole hobuse suurune tarantel. Härra Abikaasa juba teab, et kui ma hõikan suvalisel momendil, et " tule ruttu" siis on vaja kaasa võtta karp ja söösta appi. Justnimelt karp. Tal on nõme komme panna need elukad läbipaistvasse karpi ja siis mu köögikapile. Naerab, et siis ma olen sõnakuulelik, sest muidu pistab ta selle mulle püksi. Ja mina käin mööda seinaäärt, sest meil on avatud köök , nii et ma näen seda karpi ka siis kui ma diivanil telekat vaatan ja seljaga selle poole olen. Jõhker ma ütlen.
Ma ei saa teile näidata ka neid, sest see eeldaks pildistamist ja ma lihtsalt ei suuda. Ja isegi kui ma laseks Härral pildistada, siis keegi peab selle blogisse riputama ja seda ma ka ei suuda, isegi kui see jõledus ainult ekraanil on. Ja üleüldse ma olen juba öelnud, et neil pole minu juures elamisluba. Miks nad ei kuula ilusat puhast eesti keelt? Või on asi selles, et nad on prantsuse tarantlid ja ei saa minust aru ? :D
teisipäev, 13. august 2013
Prantsuse rannakultuur
Oleme nüüd rannailmasid maitsnud ja võin edasi anda muljeid sellega seoses.
Millest alustada? Võibolla siis üle mainida, et elame järve ääres. Järve, mille suurus on 584 ruutkilomeetrit. Selline pisike. Pool ookeanit :D
Aknast on näha otse vesi. Rohkem maju enam meie ja vee vahel pole. Maja omanikul ülemisel korrusel on miljoni vaade, meil allpool väheke tagasihoidlikum, aga ma ei kurda. Paremat kohta elamiseks ma ei oskaks valida. Seega on meil kohutavalt vedanud, et meid siia võeti ja et ma selle koha netist leidsin.
Kuna meie rannaäär on ideaalne suvitamiseks, siis seda ka tehakse. Noored ja vanad, kohalikud ja turistid....autodega, haagistega, jalgratastega, jala.... Kõike leidub.
Mis mulle siis on silma jäänud. Nädalavahetustel on näha rohkem peresid täiskoosseisus ja nädala sees emad ja vanavanemad lastega. See on ka loogiline kuna keegi peab ju ka töötama ja tavaliselt on need siiski isad :D
Järve äärde tullakse kogu päevaks. Eestis sellist asja tihti ei näe, et tullakse nagu koormaeeslid ja pool elu on kaasa võetud. No telkima minnes küll, aga mitte lihtsalt randa minnes. Aga just niimoodi siin puhataksegi. Mis siis kaasa võetakse? Kindlasti toidu ja joogilaar külmakastis. Kui grillitakse, siis grill ja söed ja muu tavaar.
Päikesevarjud, kus olla kuumematel hetkedel. Ja need pole pisikesed varjud. Need on suured, sellised mis tavaliselt kinnitatakse söögikohtades nende ümmarguste plastmasslaudade külge, teate küll. Mängleva kergusega pistetakse need üle õla ja kõnnitakse sinna kuhu vaja.
Üpris tihti on kaasas lauad ja toolid, nõud, kanuud, kummipaadid, mustmiljon rannamänguasja lastele ja lestad, ja muud kodinad.
Lastel pole kunagi peas ühtegi peakatet. Isegi kõige pisematel beebidel. See on asi, mis on mind alati hämmastanud. See päike võtab endagi peast soojaks, aga ei mingit kübarat ega heegeldatud mütsikest....mitte midagi.
Muidugi peab ka mainima, et kuumus siin ja Eestis pole absoluutselt võrreldavad. Siin on õhk hoopis teine. Õigemini siin on õhku. Isegi siis kui väljas oli 34 kraadi, oli täiesti normaalne hingata. Päike on küll kuum, aga lämbust ega higistamist, seda pole.
Riideid vahetavad inimesed keset randa nii nagu jumal juhatab. Suurem osa teeb seda käteräti varjus, aga on ka täiesti tavaline et niisama. Mitte keegi ei pea seda imelikuks kui tädi su kõrval topib täiesti avalikult stringe jalga peale ujumist ja ei varja midagi. Riietumiskabiine siin ei eksisteeri.
Paljaste rindadega päikesevõtt pole ka midagi uut. Härra Abikaasa teatas, et mis ma siis varjan, et võtku ma ka nii päikest, et rante ei jääks peale.
No jääb ära....nii prantslanna ma ka veel pole. Minu rinnad on minu eravaldus. Avalikule eksponeerimisele need ei kuulu.
Kui õhtu venib pikale ja õues on juba öö, aga asjade kokkupakkimine on jäänud tegemata, siis võetakse välja taskulambid ja korjatakse valgusvihkudes kodinad kokku.
Kui grill on veel hõõguvat sütt täis, siis keegi ei vala seda maha...sest see on keelatud. See pannakse pagasnikusse ja sõidtekse lahtise pagassiluugiga minema, grill öös tossamas sealt vahelt :D
Kui ruumi pole , siis ruumi tehakse. Kõik on nõus end veidi koomale tõmbama, kui sa oma rätti just nende kõrvale tahad panna.
Politsei sõidab eemalt tee pealt pidevalt edasi tagasi ja vaatab, et kõik oleks kontrolli all. Ja nii see ongi. Ma pole kunagi midagi näinud, mis silma riivaks.
Isegi kui peetakse nö piknikku ja laual on veinid ja värgid, siis pole keegi kunagi purjus. .Ma pole 10 siin oldud kuu jooksul näinud ühtegi kakerdavat inimest. Veel vähem rannas õllepurgid näpus laaberdavaid härrasid, kes siis purjus peaga tundmatus kohas pea ees vette hüppaks ja kaela murraks.
Ma pidevalt imestan, et kuigi siin on see veinikultuur väga tugev, siis tarbitakse viisakalt ja mõõdukalt.
Rannas meil liiva pole. Tüüpiline kivine rannaäär ja hulgaliselt muru, kus päikest võtta.
Prügikorjamine ja sorteerimine on inimestel sissekujunenud harjumus. Keegi ei jäta mitte midagi vedelema. Vähe sellest, kuna rannas on iga 50 meetri tagant eri prügidele mõeldud prügikastid, siis ka jäätmed sorteeritakse neile mõeldud konteinritesse. Ikka klaas eraldi, paber eraldi, toidujäätmed eraldi.
Prügikaste käiakse kohaliku omavalitsuse poolt mitu korda päevas tühjendamas. Ikka, et kõik oleks kena ja puhas.
Rannaalal on pisikesed snäkiputkad, kus otseloomulikult on üüratud hinnad. Minu jaoks. Kohalike jaoks tavaline. Mina aga arvestan üsna kindlasti iga kord jäätise hinda vaadates, et kui putkas maksab jäätis 2.80, siis poest ma saan selle eest 12 jäätist.
Muide siin maksabki 6 jäätiseline karp ( koonusvahvlis maasikajäätis näiteks) 1.20
See on alati mind hämmastanud, kuidas saab Eestis olla jäätis nii kallis. No koonusvahvlis jäätist vist saab euroga kätte. Ok odavamaid alla selle ehk ka, aga kindlasti mitte 20 senti tk.
Sama on ju Soomes. Jäätis on ulme odav. Kui me olime mõnda aega Soomes paar aastat tagasi, siis kaalusin lausa külmakasti ostmist, et jäätist sealt kaasa tuua. Eriti paneb see mõtlema suvel kui jäätis on peamine toit :D
Lõpetuseks paar fotot ka.
Vaade üle järve Šveitsile.
Näide sellest, mida teha siis kui su sõbral on kanuu aga sul on ainult kummimadrats ja aerud :D Hea mõte ju :D
Millest alustada? Võibolla siis üle mainida, et elame järve ääres. Järve, mille suurus on 584 ruutkilomeetrit. Selline pisike. Pool ookeanit :D
Aknast on näha otse vesi. Rohkem maju enam meie ja vee vahel pole. Maja omanikul ülemisel korrusel on miljoni vaade, meil allpool väheke tagasihoidlikum, aga ma ei kurda. Paremat kohta elamiseks ma ei oskaks valida. Seega on meil kohutavalt vedanud, et meid siia võeti ja et ma selle koha netist leidsin.
Kuna meie rannaäär on ideaalne suvitamiseks, siis seda ka tehakse. Noored ja vanad, kohalikud ja turistid....autodega, haagistega, jalgratastega, jala.... Kõike leidub.
Mis mulle siis on silma jäänud. Nädalavahetustel on näha rohkem peresid täiskoosseisus ja nädala sees emad ja vanavanemad lastega. See on ka loogiline kuna keegi peab ju ka töötama ja tavaliselt on need siiski isad :D
Järve äärde tullakse kogu päevaks. Eestis sellist asja tihti ei näe, et tullakse nagu koormaeeslid ja pool elu on kaasa võetud. No telkima minnes küll, aga mitte lihtsalt randa minnes. Aga just niimoodi siin puhataksegi. Mis siis kaasa võetakse? Kindlasti toidu ja joogilaar külmakastis. Kui grillitakse, siis grill ja söed ja muu tavaar.
Päikesevarjud, kus olla kuumematel hetkedel. Ja need pole pisikesed varjud. Need on suured, sellised mis tavaliselt kinnitatakse söögikohtades nende ümmarguste plastmasslaudade külge, teate küll. Mängleva kergusega pistetakse need üle õla ja kõnnitakse sinna kuhu vaja.
Üpris tihti on kaasas lauad ja toolid, nõud, kanuud, kummipaadid, mustmiljon rannamänguasja lastele ja lestad, ja muud kodinad.
Lastel pole kunagi peas ühtegi peakatet. Isegi kõige pisematel beebidel. See on asi, mis on mind alati hämmastanud. See päike võtab endagi peast soojaks, aga ei mingit kübarat ega heegeldatud mütsikest....mitte midagi.
Muidugi peab ka mainima, et kuumus siin ja Eestis pole absoluutselt võrreldavad. Siin on õhk hoopis teine. Õigemini siin on õhku. Isegi siis kui väljas oli 34 kraadi, oli täiesti normaalne hingata. Päike on küll kuum, aga lämbust ega higistamist, seda pole.
Riideid vahetavad inimesed keset randa nii nagu jumal juhatab. Suurem osa teeb seda käteräti varjus, aga on ka täiesti tavaline et niisama. Mitte keegi ei pea seda imelikuks kui tädi su kõrval topib täiesti avalikult stringe jalga peale ujumist ja ei varja midagi. Riietumiskabiine siin ei eksisteeri.
Paljaste rindadega päikesevõtt pole ka midagi uut. Härra Abikaasa teatas, et mis ma siis varjan, et võtku ma ka nii päikest, et rante ei jääks peale.
No jääb ära....nii prantslanna ma ka veel pole. Minu rinnad on minu eravaldus. Avalikule eksponeerimisele need ei kuulu.
Kui õhtu venib pikale ja õues on juba öö, aga asjade kokkupakkimine on jäänud tegemata, siis võetakse välja taskulambid ja korjatakse valgusvihkudes kodinad kokku.
Kui grill on veel hõõguvat sütt täis, siis keegi ei vala seda maha...sest see on keelatud. See pannakse pagasnikusse ja sõidtekse lahtise pagassiluugiga minema, grill öös tossamas sealt vahelt :D
Kui ruumi pole , siis ruumi tehakse. Kõik on nõus end veidi koomale tõmbama, kui sa oma rätti just nende kõrvale tahad panna.
Politsei sõidab eemalt tee pealt pidevalt edasi tagasi ja vaatab, et kõik oleks kontrolli all. Ja nii see ongi. Ma pole kunagi midagi näinud, mis silma riivaks.
Isegi kui peetakse nö piknikku ja laual on veinid ja värgid, siis pole keegi kunagi purjus. .Ma pole 10 siin oldud kuu jooksul näinud ühtegi kakerdavat inimest. Veel vähem rannas õllepurgid näpus laaberdavaid härrasid, kes siis purjus peaga tundmatus kohas pea ees vette hüppaks ja kaela murraks.
Ma pidevalt imestan, et kuigi siin on see veinikultuur väga tugev, siis tarbitakse viisakalt ja mõõdukalt.
Rannas meil liiva pole. Tüüpiline kivine rannaäär ja hulgaliselt muru, kus päikest võtta.
Prügikorjamine ja sorteerimine on inimestel sissekujunenud harjumus. Keegi ei jäta mitte midagi vedelema. Vähe sellest, kuna rannas on iga 50 meetri tagant eri prügidele mõeldud prügikastid, siis ka jäätmed sorteeritakse neile mõeldud konteinritesse. Ikka klaas eraldi, paber eraldi, toidujäätmed eraldi.
Prügikaste käiakse kohaliku omavalitsuse poolt mitu korda päevas tühjendamas. Ikka, et kõik oleks kena ja puhas.
Rannaalal on pisikesed snäkiputkad, kus otseloomulikult on üüratud hinnad. Minu jaoks. Kohalike jaoks tavaline. Mina aga arvestan üsna kindlasti iga kord jäätise hinda vaadates, et kui putkas maksab jäätis 2.80, siis poest ma saan selle eest 12 jäätist.
Muide siin maksabki 6 jäätiseline karp ( koonusvahvlis maasikajäätis näiteks) 1.20
See on alati mind hämmastanud, kuidas saab Eestis olla jäätis nii kallis. No koonusvahvlis jäätist vist saab euroga kätte. Ok odavamaid alla selle ehk ka, aga kindlasti mitte 20 senti tk.
Sama on ju Soomes. Jäätis on ulme odav. Kui me olime mõnda aega Soomes paar aastat tagasi, siis kaalusin lausa külmakasti ostmist, et jäätist sealt kaasa tuua. Eriti paneb see mõtlema suvel kui jäätis on peamine toit :D
Lõpetuseks paar fotot ka.
Näide sellest, mida teha siis kui su sõbral on kanuu aga sul on ainult kummimadrats ja aerud :D Hea mõte ju :D
esmaspäev, 12. august 2013
Lapsesuu....
Nädalavahetusel sattus siiakanti paar eestlast. Tuttavat, kes veetsid meiega rannas ja lõunalauas aega ja puhkasid niisama.
Rohkem polegi sel teemal peatumine vajalik kui Gretel poleks tekitanud järgnevat situatsiooni:
Istuma terassil laua taga ja jutustame. Mina , Härra Abikaasa ja tema 2 meessoost tuttvat. Gretel teeb mulle soengut, kammib ja mässab patsikummidega...
Järsku tõstab pea ja küsib: " Mis te arvate, kas emme on ilusam nii (juuksed krunnis) või nii (lehvitas mu juuksed lahtiseks ).
Järgnes vaikus......
Järgmisena reageeris Härra Abikaasa, kes küsis, et : " Oot kelle käest sa seda täpsemalt küsid? "
Laua ääres oli vaikus....keegi nö võõrastest meestest ei piiksatanud ka....kõik ootasid, mis edasi :D
Ja siis järgnes 5 minutit naeru.
Kõige naljakam vist oligi nende sõprade reaktsioon. Nad ei teadnud, kas tohiks nagu öelda, et : " Tead Gretel, mulle meeldib su ema lahtiste juustega rohkem" Eriti kui mu enda mees istub laua taga :D
Või siis öelda, et ega su ema ei meeldi mulle tegelikult üldse, et mitte segast olukorda tekitada.
Igatahes naersime nii, et piss püksis peaaegu :D
Gretel ei saanud midagi aru ja teatas, et oleme kõik ohoood.
Pärast selgitasin, et see oli veidi ebamugav küsimus meie jaoks. Tema aga teatas, et me ise oleme imelikud :D
PS. Järgmine postitus tuleb prantslaste rannakultuurist.
Rohkem polegi sel teemal peatumine vajalik kui Gretel poleks tekitanud järgnevat situatsiooni:
Istuma terassil laua taga ja jutustame. Mina , Härra Abikaasa ja tema 2 meessoost tuttvat. Gretel teeb mulle soengut, kammib ja mässab patsikummidega...
Järsku tõstab pea ja küsib: " Mis te arvate, kas emme on ilusam nii (juuksed krunnis) või nii (lehvitas mu juuksed lahtiseks ).
Järgnes vaikus......
Järgmisena reageeris Härra Abikaasa, kes küsis, et : " Oot kelle käest sa seda täpsemalt küsid? "
Laua ääres oli vaikus....keegi nö võõrastest meestest ei piiksatanud ka....kõik ootasid, mis edasi :D
Ja siis järgnes 5 minutit naeru.
Kõige naljakam vist oligi nende sõprade reaktsioon. Nad ei teadnud, kas tohiks nagu öelda, et : " Tead Gretel, mulle meeldib su ema lahtiste juustega rohkem" Eriti kui mu enda mees istub laua taga :D
Või siis öelda, et ega su ema ei meeldi mulle tegelikult üldse, et mitte segast olukorda tekitada.
Igatahes naersime nii, et piss püksis peaaegu :D
Gretel ei saanud midagi aru ja teatas, et oleme kõik ohoood.
Pärast selgitasin, et see oli veidi ebamugav küsimus meie jaoks. Tema aga teatas, et me ise oleme imelikud :D
PS. Järgmine postitus tuleb prantslaste rannakultuurist.
laupäev, 10. august 2013
Koibik
Gretel: " Emmeeeee......ämblik!!!!"
Mina: " Suur vä?"
Gretel: " Keskmine."
Mina : "Karvane või?"
vaikus
Gretel: " Kust mina tean, ma ei näe ju " :D:D:D
Läksin siis nagu rüütel valgel hobusel last päästma. Valge hobuse asemel tolmuimeja.
Mina: " Suur vä?"
Gretel: " Keskmine."
Mina : "Karvane või?"
vaikus
Gretel: " Kust mina tean, ma ei näe ju " :D:D:D
Läksin siis nagu rüütel valgel hobusel last päästma. Valge hobuse asemel tolmuimeja.
reede, 9. august 2013
Mida sööb eestlane?
Õige vastus on : teist eestlast. Vähemalt hetkel.
Viimasel kahel päeval on Eestis kirgi kütnud blogija, kes registreeris end Facebooki emmede foorumisse selleks, et siis avaldada seal kuuldu ja nähtu. Eesmärgiks oli aga sel naisterahval, mitte midagi muud kui kirjutada äärmiselt mõnitav artikkel sealsete emmede- liikmete kohta.
On ju ennegi ette tulnud, et jaotatakse igasugu noorte emade rumalana tunduvaid küsimusi ja naerdakse nende üle. See artikkel aga oli ehtne näide sellest kui kitsarinnaline võib olla üks noor naine, ise veel lubage mainida raseduse lõpujärgus tulevane ema.
Minul oli seda lugedes häbi. Häbi olla eestlane.
Äkki peaks ka võtma üle sellise stiili oma pahaste blogilugejate suhtes, lubage tsiteerida tolle loo autorit: "Raske on see enda õigustamine idiootidele. "
Seega kõik, mis ütlen mina tulevikus on puhas kuld ja kui teile see ei meeldi, siis sorry, aga olete ise idioodid.
Ja jah. Tundub, et kuulsus ja temast rääkimine olidki eesmärgiks ja mina nüüd oma postitusega aitan sellele kaasa, aga no hoia mütsi mis troppe on ilmas olemas.
Edit:
2 tundi hiljem : Olen jõudnud tema blogi veel lugeda. Tegelikult kirjutab ta päris hästi. Ega selleta ei oleks ta Naistelehe ajakirjanikuks ju saanud. Kui poleks seda ühte mõnitavat artiklit, siis peaksin teda isegi normaalseks inimeseks. Anname inimesele andeks....tundub, et ka talle on rasedus pähe löönud, aga ta ise ei saa sellest veel aru.
Viimasel kahel päeval on Eestis kirgi kütnud blogija, kes registreeris end Facebooki emmede foorumisse selleks, et siis avaldada seal kuuldu ja nähtu. Eesmärgiks oli aga sel naisterahval, mitte midagi muud kui kirjutada äärmiselt mõnitav artikkel sealsete emmede- liikmete kohta.
On ju ennegi ette tulnud, et jaotatakse igasugu noorte emade rumalana tunduvaid küsimusi ja naerdakse nende üle. See artikkel aga oli ehtne näide sellest kui kitsarinnaline võib olla üks noor naine, ise veel lubage mainida raseduse lõpujärgus tulevane ema.
Minul oli seda lugedes häbi. Häbi olla eestlane.
Äkki peaks ka võtma üle sellise stiili oma pahaste blogilugejate suhtes, lubage tsiteerida tolle loo autorit: "Raske on see enda õigustamine idiootidele. "
Seega kõik, mis ütlen mina tulevikus on puhas kuld ja kui teile see ei meeldi, siis sorry, aga olete ise idioodid.
Ja jah. Tundub, et kuulsus ja temast rääkimine olidki eesmärgiks ja mina nüüd oma postitusega aitan sellele kaasa, aga no hoia mütsi mis troppe on ilmas olemas.
Edit:
2 tundi hiljem : Olen jõudnud tema blogi veel lugeda. Tegelikult kirjutab ta päris hästi. Ega selleta ei oleks ta Naistelehe ajakirjanikuks ju saanud. Kui poleks seda ühte mõnitavat artiklit, siis peaksin teda isegi normaalseks inimeseks. Anname inimesele andeks....tundub, et ka talle on rasedus pähe löönud, aga ta ise ei saa sellest veel aru.
neljapäev, 8. august 2013
Mida teha järgmine kord teisiti
Esiteks ära sa kunagi mõtle, et lähed ära puhkama ja tagasi tulles ei oota sind midagi, mis kapitaalselt elu pahupidi pöörab. Ok, tegelikult oli see oma süü, aga ikkagi mitte seetõttu vähem ebameeldiv.
Hakkasime Eestist tagasi sõitma reede hommikul kell 9. Pean mainima, et see sõit oli ilgelt pikk ja tüütu. Kuigi tee oli sama pikk nagu alati mängis rolli vast see, et tegemist oli juba kolmanda korraga, mil meil see ca 2700 km läbi tuli roolida. Ei teinud asja kergemaks ka see, et me saime kordamööda roolis olla. Nii kohutav väsimus tuli peale, et sure või maha. Juba peale 1000 km läbimist oli tunne, et vot enam ei taha ei saa ei suuda. No kohal me oleme, seega suutsime.
Reisi kõige ärevam koht oli muidugi see, mil ma sõitsin enda arvates piisava koguse bensiiniga kui ühtäkki seier kolks põhja kukkus ja näitas et sõita saab veel 60 km. Seda pole kunagi olnud, tavaliselt kukub seier punasele ja saab sõita veel 120 km vähemalt. Lubage mainida, et ma olin roolis ise ja nii Gretel kui härra Abikaasa magasid. Olukord läks veidi ärevaks. Olime Poolas. Sõidan ja ei ühtegi bensukat. Mitte ainumastki. Kilomeetrid tablool aina vähenevad. Ei julgenud öelda ka ,et härra ärgake üles, me jääme keset Poola teed pilkases pimeduses kohe tühja paagiga seisma. No arvasin ma et olukord laheneb. Mismõttes pole ühtegi bensukat? Jõudsin kiirtee maksupunkti, kus härra Abikaasa tegi silmad lahti, et mis toimub? Mis siin ikka toimub, ma sosistasin, et tead oleme suht pasas sest kütust pole ja tanklat veel vähem. Küsisin maksuputka töötajalt, et kus on lähim tankla. Pidi olema 15 km pärast. Auto kompuuter näitas, et sõita saab veel 13 km. Härra Herilane oli pehmelt öeldes raevus. Sõitsime siis ökonoomselt. Kõik välja lülitatud, stabiilse 80-90ga, et ehk veame välja.
Silt: bensukas 10 km ( kompuutril mul 10 km saab veel sõita)
silt: bensukas 5 km (kompuutril 4 km)
Bensukas : 500m (1 km)
Bensukas kohal : kompuutril ees 0.
Tanklas oli vist happy hour :D Kohutav autoderivi. Sõitsime võimalikult tankuri juurde, et kui auto enne otsad annab kui järjekord meieni jõuab, siis lükkame ise kohale.
Selgus, et olimegi saksa piiri ääres ning tundub, et Poolas tankimas käimine on popp. Hind on odavam.
Edasi enam üllatusi ei tulnud, kui välja arvata see, et auto hakkas mingil põhjusel võtma 2l/100km kohta rohkem kütust. Ei teagi, kas odav poolakas ongi selline, et läbid vähem kilomeetreid või asi milleski muus.
Kohale jõudes oli ilm ilus. Sooja 28 kraadi. Järv sillerdas helesiniselt nagu ookean. Väsinud, aga kodus. Keerasime ukse lukust lahti ja avastasime, et ämblikud olid üle elamise võrgud pununud. Täiesti hull. Härra käis ees ja rajas teed :D Mina seisin õues ja mõtlesin, kas üldse tuppa minna. Läksin. Koos tolmuimejaga, millega kõik võrgud ja nende asukad ka kadusid.
Kodus on hea. See on nüüd see teema, millel pean pikemalt peatuma, aga ehk järgmises postituses. No selle teemaga, et nüüd on nagu kaks kodu tõesti kus on hea. Enne ma seda nii hästi ei tajunud, küll aga nüüd tagasi olles.
Otsustasin, et lülitan arvuti sisse ja ühendan netti kui selgus, et : meil pole ei netti, ei telefone, mis töötaks, ei telekat.
Kokkuvõtvalt, siis kogu meie Orange kodupakett.
Peale postkasti tühjendamist ja miljoni kirja avamist oli selge ka miks. Kuna me ei sõlminud otsekorraldust ja arveid kätte ei saanud selle kuu jooksul, siis olid need tasumata ja kõik teenused suletud. Ok, saan sellest aru. Meie süü. Aga kõik see mis järgnes, oli lausa troppide tropp olukord.
Kui sa oled Eestis ja juhtub, et liinid suletakse, siis sa logid netipanka ja maksad ära. Teenus avatakse suht kohe. Kui sa ei saa netipanka, siis lähed esindusse ja teenus avatakse.
Kui sa oled Prantsusmaal, siis peksa pead vastu seina ja looda, et saadud sädemetest tuleb netivõrk.
Variandid:
1) Logi nende kodulehele ja maksa arve---ei saa, sest sul pole netti.
2) Logi netipanka ja maksa arve----ei saa sest sul pole netti
3) Mine kohalikku mc donaldsisse ja logi netipanka ja maksa arve----ei saa, sest selleks et teha makse saadetakse sulle kontrollkood telefonile, mida aga ei saa kätte sest su telefon on ju suletud
4) proovi sisestada oma teise telefoni number, et see kood saada----ei saa, sest see pole su kontaktandmetega vastavuses
5) proovi kontaktandmeid muuta---ei saa, sest need tuleb kinnitada pangas kohapeal
Juhe koos...ei veel...aga varsti :D
6) mine klienditeenindusse ja küsi, kas saaks arvet tasuda, maksekorraldus on ju näpus----ei saa, sest nad ei tegele sellega, teatavad et helista klienditeenindusse
7) helista inglise keelsesse klienditeenindusse ja räägi mure ära_---kõik ilus ja kena ja arusaadav, kuni selleni, et ühendatakse sind finantsosakonnaga, milles vastab puruprantslasest tädi, et teda vabsee ei huvita ja ta muide ei räägi inglise keelt ka (Inglise keelt rääkivate klientide tugitelefonil!!!!!!)
8) saada arve neile postiga ja oota ca 2 nädalat kuni nad selle kätte saavad----ei sobi, mul on seda kiiremini vaja
9) helista otse maksetelefonil----helistasin, sittagi ei saa aru....vali 1 või vali 2 ja vali 1 ja vali 2 ...krt ma tahan ju teile raha anda! võtke ometi see vastu!
10) leia keegi tuttav kohalik, kes on imekombel mitte kuskile puhkama ära sõitnud ja aitab sind hädast välja-----õnnestus, nii umbes neljanda või viienda isiku sain kätte
Edasi oli tema poolt 30 sekundit helistamist, mille käigus tuli telefoni toksida: oma telefoninumber, krediitkaardiandmeid hunnik ja makse oli tehtud. Lihtne või mis :D Lisati vaid, et teenuse taastamisele võib kuluda kuni 72 tundi. No parem ikka kui 2 nädalat või mis?
Telefon avati ca 1 tunni pärast. Telekas hakkas tööle järgmisel päeval punkt kell 12. Internetti ootasime kolmanda päevani ja hommikul kell 9 oli see ka töökorras.
Jess.
Oleksin võinud abilise läbi musutada, nii hea meel oli. Hoidusin tagasi, see poleks vist meeldinud ei minu härrale, ega abilise abikaasale :D Piirdusin maani kummarduste ja sõnalise tänulaviiniga.
Vahepeal käisin veel autoga ülevaatusel. See oli ka üks põhjus, miks pidime tagasi tulema just nüüd. Teine põhjus muidugi härra töökohustused.
Kuna meil eelmisel ülevaatusel oli midagi nipet-näpet korrats ära, siis saime ajutise peale. See tähendas, aga et sõita võib 2 kuud ja tuleb korduvale minna. Eestis lõi härra Abikaasa auto läikima, lasi kõik korda teha. Kuna aga see 2 kuud sai täis pühapäeval ja siis ülevaatusele ei saa, aga me jõudsime laupäeval just siis kui ülevaatus suleti, siis esmaspäeval selgus, et peame tegema uue täieliku ülevaatuse ja maksma uuesti kogu summa. 77 eurot. Muidu oleks läinud 5 euri.
Istusin ooteruumis ja hoidsin hinge kinni, et oleks nüüd kõik korras. Ülevaatuse mehed muudkui siblisid mööda ja muudkui naeratasid. Ei osanudki välja lugeda, kas sellest et kõik on korras või sellest et on ikka loll tädi ja tuleb oma bemmiga siia uuesti läbi kukkuma.
Ei kukkunud. Kõik oli ideaalses korras ja meie 1999 aasta bemm sai preemiaks 2 aastat ülevaatust. Ma ei osanud sellest isegi unistada, kuna Eestis saab ju 2 aastat peale vaid auto, mis on alla 10 aasta vana. Seega meie oma poleks seal elus kvalifikatseerunud.
Härra Ülevaataja kleepis esiklaasile 2 aastat ülevaatust tõendava kleebise, soovis õnne ja head päeva.
Elu on lill!
Tänaseks kõik. Mainin vaid seda, et tagasi tulime me hetkel kolmekesi. Angelica on Eestis oma onu pere juures. Mis saab edasi näitab aeg. Lood on segasemad kui kunagi varem.
Tsauka
Ahjaa. Kui termomeeter üleeile küündis 34-35 kraadini, siis üleeile õhtul hakkas õues toimuma midagi, mida ma kunagi pole varem näinud, ei Eestis, ei siin.
Nimelt tuli pimedas taevas äkitselt selline välk, et jää või pimedaks. Aga mis oli selle juures kummaline, oli see et väljas valitses haudvaikus. Mitte ainsat mürinat. Nagu virmalised, aga ilma värvideta :D
No läksime magama siis nagu vilkurite taustal :D Paar tundi hiljem tuli ka hääl, selline et kargasin voodist püsti, et kus plahvatas :D Ma pole kunagi sellist välgutamist näinud, see oli alles vaatemäng. Nagu keegi klõpsutaks laelampi pimedas toas, aga nii kiiresti, et isegi ei tunneta kuna on valge või pime, sest silmad ei saa enam aru :D
Tõmbasin meie raudsed väliskardinad ette ja lootsin, et kui ärkan on maja alles ja ma ei maga oma voodis avatud vaatega kuristikule või kuidas neis maailmalõpufilmides ongi. Hommikul oli väljas kergelt vihmane, aga soe. Maja oli alles.
Kena neljapäeva!
Hakkasime Eestist tagasi sõitma reede hommikul kell 9. Pean mainima, et see sõit oli ilgelt pikk ja tüütu. Kuigi tee oli sama pikk nagu alati mängis rolli vast see, et tegemist oli juba kolmanda korraga, mil meil see ca 2700 km läbi tuli roolida. Ei teinud asja kergemaks ka see, et me saime kordamööda roolis olla. Nii kohutav väsimus tuli peale, et sure või maha. Juba peale 1000 km läbimist oli tunne, et vot enam ei taha ei saa ei suuda. No kohal me oleme, seega suutsime.
Reisi kõige ärevam koht oli muidugi see, mil ma sõitsin enda arvates piisava koguse bensiiniga kui ühtäkki seier kolks põhja kukkus ja näitas et sõita saab veel 60 km. Seda pole kunagi olnud, tavaliselt kukub seier punasele ja saab sõita veel 120 km vähemalt. Lubage mainida, et ma olin roolis ise ja nii Gretel kui härra Abikaasa magasid. Olukord läks veidi ärevaks. Olime Poolas. Sõidan ja ei ühtegi bensukat. Mitte ainumastki. Kilomeetrid tablool aina vähenevad. Ei julgenud öelda ka ,et härra ärgake üles, me jääme keset Poola teed pilkases pimeduses kohe tühja paagiga seisma. No arvasin ma et olukord laheneb. Mismõttes pole ühtegi bensukat? Jõudsin kiirtee maksupunkti, kus härra Abikaasa tegi silmad lahti, et mis toimub? Mis siin ikka toimub, ma sosistasin, et tead oleme suht pasas sest kütust pole ja tanklat veel vähem. Küsisin maksuputka töötajalt, et kus on lähim tankla. Pidi olema 15 km pärast. Auto kompuuter näitas, et sõita saab veel 13 km. Härra Herilane oli pehmelt öeldes raevus. Sõitsime siis ökonoomselt. Kõik välja lülitatud, stabiilse 80-90ga, et ehk veame välja.
Silt: bensukas 10 km ( kompuutril mul 10 km saab veel sõita)
silt: bensukas 5 km (kompuutril 4 km)
Bensukas : 500m (1 km)
Bensukas kohal : kompuutril ees 0.
Tanklas oli vist happy hour :D Kohutav autoderivi. Sõitsime võimalikult tankuri juurde, et kui auto enne otsad annab kui järjekord meieni jõuab, siis lükkame ise kohale.
Selgus, et olimegi saksa piiri ääres ning tundub, et Poolas tankimas käimine on popp. Hind on odavam.
Edasi enam üllatusi ei tulnud, kui välja arvata see, et auto hakkas mingil põhjusel võtma 2l/100km kohta rohkem kütust. Ei teagi, kas odav poolakas ongi selline, et läbid vähem kilomeetreid või asi milleski muus.
Kohale jõudes oli ilm ilus. Sooja 28 kraadi. Järv sillerdas helesiniselt nagu ookean. Väsinud, aga kodus. Keerasime ukse lukust lahti ja avastasime, et ämblikud olid üle elamise võrgud pununud. Täiesti hull. Härra käis ees ja rajas teed :D Mina seisin õues ja mõtlesin, kas üldse tuppa minna. Läksin. Koos tolmuimejaga, millega kõik võrgud ja nende asukad ka kadusid.
Kodus on hea. See on nüüd see teema, millel pean pikemalt peatuma, aga ehk järgmises postituses. No selle teemaga, et nüüd on nagu kaks kodu tõesti kus on hea. Enne ma seda nii hästi ei tajunud, küll aga nüüd tagasi olles.
Otsustasin, et lülitan arvuti sisse ja ühendan netti kui selgus, et : meil pole ei netti, ei telefone, mis töötaks, ei telekat.
Kokkuvõtvalt, siis kogu meie Orange kodupakett.
Peale postkasti tühjendamist ja miljoni kirja avamist oli selge ka miks. Kuna me ei sõlminud otsekorraldust ja arveid kätte ei saanud selle kuu jooksul, siis olid need tasumata ja kõik teenused suletud. Ok, saan sellest aru. Meie süü. Aga kõik see mis järgnes, oli lausa troppide tropp olukord.
Kui sa oled Eestis ja juhtub, et liinid suletakse, siis sa logid netipanka ja maksad ära. Teenus avatakse suht kohe. Kui sa ei saa netipanka, siis lähed esindusse ja teenus avatakse.
Kui sa oled Prantsusmaal, siis peksa pead vastu seina ja looda, et saadud sädemetest tuleb netivõrk.
Variandid:
1) Logi nende kodulehele ja maksa arve---ei saa, sest sul pole netti.
2) Logi netipanka ja maksa arve----ei saa sest sul pole netti
3) Mine kohalikku mc donaldsisse ja logi netipanka ja maksa arve----ei saa, sest selleks et teha makse saadetakse sulle kontrollkood telefonile, mida aga ei saa kätte sest su telefon on ju suletud
4) proovi sisestada oma teise telefoni number, et see kood saada----ei saa, sest see pole su kontaktandmetega vastavuses
5) proovi kontaktandmeid muuta---ei saa, sest need tuleb kinnitada pangas kohapeal
Juhe koos...ei veel...aga varsti :D
6) mine klienditeenindusse ja küsi, kas saaks arvet tasuda, maksekorraldus on ju näpus----ei saa, sest nad ei tegele sellega, teatavad et helista klienditeenindusse
7) helista inglise keelsesse klienditeenindusse ja räägi mure ära_---kõik ilus ja kena ja arusaadav, kuni selleni, et ühendatakse sind finantsosakonnaga, milles vastab puruprantslasest tädi, et teda vabsee ei huvita ja ta muide ei räägi inglise keelt ka (Inglise keelt rääkivate klientide tugitelefonil!!!!!!)
8) saada arve neile postiga ja oota ca 2 nädalat kuni nad selle kätte saavad----ei sobi, mul on seda kiiremini vaja
9) helista otse maksetelefonil----helistasin, sittagi ei saa aru....vali 1 või vali 2 ja vali 1 ja vali 2 ...krt ma tahan ju teile raha anda! võtke ometi see vastu!
10) leia keegi tuttav kohalik, kes on imekombel mitte kuskile puhkama ära sõitnud ja aitab sind hädast välja-----õnnestus, nii umbes neljanda või viienda isiku sain kätte
Edasi oli tema poolt 30 sekundit helistamist, mille käigus tuli telefoni toksida: oma telefoninumber, krediitkaardiandmeid hunnik ja makse oli tehtud. Lihtne või mis :D Lisati vaid, et teenuse taastamisele võib kuluda kuni 72 tundi. No parem ikka kui 2 nädalat või mis?
Telefon avati ca 1 tunni pärast. Telekas hakkas tööle järgmisel päeval punkt kell 12. Internetti ootasime kolmanda päevani ja hommikul kell 9 oli see ka töökorras.
Jess.
Oleksin võinud abilise läbi musutada, nii hea meel oli. Hoidusin tagasi, see poleks vist meeldinud ei minu härrale, ega abilise abikaasale :D Piirdusin maani kummarduste ja sõnalise tänulaviiniga.
Vahepeal käisin veel autoga ülevaatusel. See oli ka üks põhjus, miks pidime tagasi tulema just nüüd. Teine põhjus muidugi härra töökohustused.
Kuna meil eelmisel ülevaatusel oli midagi nipet-näpet korrats ära, siis saime ajutise peale. See tähendas, aga et sõita võib 2 kuud ja tuleb korduvale minna. Eestis lõi härra Abikaasa auto läikima, lasi kõik korda teha. Kuna aga see 2 kuud sai täis pühapäeval ja siis ülevaatusele ei saa, aga me jõudsime laupäeval just siis kui ülevaatus suleti, siis esmaspäeval selgus, et peame tegema uue täieliku ülevaatuse ja maksma uuesti kogu summa. 77 eurot. Muidu oleks läinud 5 euri.
Istusin ooteruumis ja hoidsin hinge kinni, et oleks nüüd kõik korras. Ülevaatuse mehed muudkui siblisid mööda ja muudkui naeratasid. Ei osanudki välja lugeda, kas sellest et kõik on korras või sellest et on ikka loll tädi ja tuleb oma bemmiga siia uuesti läbi kukkuma.
Ei kukkunud. Kõik oli ideaalses korras ja meie 1999 aasta bemm sai preemiaks 2 aastat ülevaatust. Ma ei osanud sellest isegi unistada, kuna Eestis saab ju 2 aastat peale vaid auto, mis on alla 10 aasta vana. Seega meie oma poleks seal elus kvalifikatseerunud.
Härra Ülevaataja kleepis esiklaasile 2 aastat ülevaatust tõendava kleebise, soovis õnne ja head päeva.
Elu on lill!
Tänaseks kõik. Mainin vaid seda, et tagasi tulime me hetkel kolmekesi. Angelica on Eestis oma onu pere juures. Mis saab edasi näitab aeg. Lood on segasemad kui kunagi varem.
Tsauka
Ahjaa. Kui termomeeter üleeile küündis 34-35 kraadini, siis üleeile õhtul hakkas õues toimuma midagi, mida ma kunagi pole varem näinud, ei Eestis, ei siin.
Nimelt tuli pimedas taevas äkitselt selline välk, et jää või pimedaks. Aga mis oli selle juures kummaline, oli see et väljas valitses haudvaikus. Mitte ainsat mürinat. Nagu virmalised, aga ilma värvideta :D
No läksime magama siis nagu vilkurite taustal :D Paar tundi hiljem tuli ka hääl, selline et kargasin voodist püsti, et kus plahvatas :D Ma pole kunagi sellist välgutamist näinud, see oli alles vaatemäng. Nagu keegi klõpsutaks laelampi pimedas toas, aga nii kiiresti, et isegi ei tunneta kuna on valge või pime, sest silmad ei saa enam aru :D
Tõmbasin meie raudsed väliskardinad ette ja lootsin, et kui ärkan on maja alles ja ma ei maga oma voodis avatud vaatega kuristikule või kuidas neis maailmalõpufilmides ongi. Hommikul oli väljas kergelt vihmane, aga soe. Maja oli alles.
Kena neljapäeva!
Tellimine:
Postitused (Atom)