reede, 30. november 2012

Peakirjatu

Teate lugesin just oma blogisse tulnud kommentaare ja tuli tahtmine kirjutada sellest.
Kui minust on jäänud mulje oma lugude ja protesti ja muuga, et ma olen kohutav vingupunn, kes kolis Prantsusmaale elama siin kõike ja kõiki vihates, siis on see ikka täiesti vale mulje küll.

Tegelikkuses olen ma suht rõõmsameelne inimene, kes teeb tihti nalja ja vahel ka enda kulul :D Seda blogi kirjutan ma ka läbi oma emotsioonide ja selline ma olengi. Tegelikult mulle ju siin meeldib. Me poleks perega siia kolinud kui poleks meeldinud. Seega kui ma kirjutan enda jaoks kentsakatest juhtumistest või olukordadest, siis ma ei taha siinseid kohalikke kuidagi solvata. Ma olen siin kohanud väga toredaid inimesi ja kordan veelkord, et ma armastan seda maad ja mägesid ja et praegusel ajal võib leida õuest õitsvaid roose ja et poes on palju pagaritooteid....isegi kui siin on külmad põrandad ja piparkoogitaigent massiliselt poodides ei müüda.

Kuna ma kirjutan seda blogi just oma lähedaste pärast, siis arvan, et veidi vürtsi ja tõtt peaks siin olema. Iga päev lugeda siit, et oi kui ilus ja kena kõik on ja päike paistab...usun, et paar päeva loeks, pärast enam ei huvitaks.

Teisalt kirjutan seda blogi iseendale. Täiesti uskumatu, aga inimene unustab kiiresti. Lugesin oma esimesi postitusi üle ja omal oli ka naljakas. Kas tõesti nii hull mulle tunduski see või too hetk jne.

Naeran ise ka oma postituste üle kui mõnes on lained pea kohal kokku laksunud ja hiljem tundub, et no polnud vist ikka nii hull see asi.

Seega kordan veel, et sorry kui kellegi mingit asja riivan, aga minu blogi oli, on ja jääb just nii avameelseks nagu see on: äkiline, emotsionaalne, nalja ja nutuga.

Rohkem praegu ei kirjuta kuna muidu on puder ja kapsad.

Ps. Paki sain kätte ja kohv oli võrrrrratult hääää.

kolmapäev, 28. november 2012

Urrrr....

Ikka pole keegi tulnud. Mulle tundub, et tegu on vandenõuga. Kui hommikuks ma pole oma pakki postkastist kätte saanud võtan kangi ja teen ise veidi avamist. Eriti kuna tean, et seal on mu kohvipakk ja hommikul ma enam seda siinset jama tassi ei kavatse panna.

Nii, et loodan et keegi siit majast tuleb enne hommikut ja avab postkasti.

Kena ööd!

Pakk Eestist

Kuna hetkel on sips kiire (teate küll noh, need lendavad mataõpikud ja muu taoline), siis selle koduõppe teemal kirjutan õhtul või homme pikemalt veel. Tänud, kes kommenteerisid ja püüdsid nõu anda :D

Praegu on aga käes see päev kui ma avastasin läbi postkasti pilu, et mu õe Eestist teele pandud pakk on kohal. Nii lahe, läks 6 päeva ja kohal ta on. Jamam asi on aga see, et kuna meil on majal ühine postkast ja võti on vaid kahel teisel korteriomanikul (meie oleme kolmandad elanikud), siis ma ei saa seda sealt kätte. Täiega hulluks ajab :D Praegu on aga maja tühi ja kedagi pole kodus, et küsida ka. Seega ma arvan, et nad peaksid kiirustama ja mitte kuskil mujal mökutama....sest ma ootan nii seda pakki...lõhnava kohvipaki, käsitöö ajakirjade, laste Kumakese ristsõnade, piparkoogimaitseaine ja veel millegagi, mis olevat üllatus.

Ps. Meil on torm. Kui veidi liialdada, siis järvest lendavad lained peaaegu et akendesse ja tuul viib ka lendavad linnud minema :D

teisipäev, 27. november 2012

Metsa see va koduõpe

Kopp on ees. No nii täiega siiber, et ise ka ei usu. Arvasin, et mul on tublid lapsed ja, et kõik sujub ja asi on lihtne. Muudkui õpime ja saame hindeid ja voilaa. Tegelikkus on aga see, et ei ole meile saadetud siiani õppekava, mille järgi õppida. Pole meile pooled õpetajad siiani kirjutanud, kuidas toimub hindamine ja mida nad soovivad saada meilt. Osad ei saa kirju kätte kuna nad ei kasutatavat kooli kodulehel olevates kontaktides olevaid meiliaadresse. No tere tali. Mis see minu asi peaks olema. Mida neid üldse siis panna sinna üles kui neid ei loeta. Ja siis dikteeritakse meile kuna me peame minema Eestisse tasemetöödeks või mingiteks vastamisteks. Mul on hari punane. Laps ei suuda ega peagi suutma oodata nädalate viisi seda momenti arvuti taga kui õpetaja suvatseb tulla skype tegema kontroltööd, mida muide on teised juba teinud kolmes teemas. Stress on ja mitte vaid minul, lastel ka. No ma ei pea normaalseks, et kehalises peab tegema laps 12 lk pika referaadi teemal Minu lemmik sportlane. Nad ei oska veel kirjutadagi ja selline töö ja veel arvutis dokumendina.Hetkel õpivad 2. klassi lapsed kaashäälikuühendit alles ja teevad 4 lauselisi etteütluseid. Ja muide neid referaate pole vaja teha vaid ühel lapsel vaid mõlemil. Väiksemal ehk 2. klassi lapsel 2 tk ja suuremal ehk 6. klassi lapsel 3 tk. Ja kui algul oli jutt, et see on poolaasta peale, siis nüüd avastati, et kuna meie kolimine lükkus kooliveerandi võrra edasi, siis jääb see praeguse veerandi peale teha. Seega 8 aastane laps peab kirjutama kokku sporditeemalisi referaate 24 lk. Tore jama küll. Kuna õppekavasid pole, siis proovime e- kooli vahendusel jälgida kui kaugel õppetööga ollakse. Veidi isegi õnnestub, aga vahel avastame selliseid kodutöid nagu : lõpeta harjutused vihikus! Ja seda eriti matemaatikas. Ja seda juhtub nii tihti. Seega mida lõpetada ja mis teemas...ei tea. Lisaks avastame suht tihti, et edasi mindud kunagi vahepeal mingi 3 teemat ilma, et meil oleks õrna aimugi sellest. Siis võta ruttu järgi teemasid ja õpikud lendavad üle peade. Just paar minutit tagasi mata töövihik lendas kaarega toa teise otsa ja siin on üks kuri laps, kes ei pidavat oma sõnul enam kunagi midagi õppima. Lisaks olen ma avastanud, et õpikutes on nii palju jura, et ise ka ei usu. Ma pole küll õppinud pedagoog, aga ma olen koolis käinud ja isegi kõrgkooli lõpetanud ja no sorry, aga kõike seda jama pole küll vaja. Ja vot selle üle on küll hea meel, et vahel ma saan valida ja osa sellest jamast läbi võtmata jätta nendega. Ja nüüd pakime end riidesse ja lähme vaatame siia kodu lähedale ühte huvikeskusesse, mille uksel oli silt et seal käivad kohalikud lapsed aega veetmas. Ehk saame ometi lapsed midagi tegema, et teineteise kõrid jääksid närimata. Ja minul närvivapustus saamata, sest nad ajavad mind viimasel ajal hulluks oma jagelemisega. Muidugi võib ka juhtuda, et astun sisse sinna ja keegi ei oska inglise keelt ja siis saab keeruline olema, sest minule prantsuse keel pole ka üleöö suhu tulnud :D Eks näis ja varsti saate ka teie teada :D Sau

reede, 23. november 2012

Ootan tuult, olen laev, mis on eksinud teelt.....

Teate küll ju seda lugu. Ansambel Jam laulis seda aastaid tagasi ja oli väga popppp. Tegelt olen kohvinäljas eestlane, kes ootab pakki, milles on minu lemmik Pauligi kohvipakk ja eestikeelsed jõuluajakirjad. Loodetavasti jõuab kohale ka. Minuga on lihtsalt see lugu, et ei maitse ükski teine kohv kui ainult see pruunis pakis Paulig Classic.
Asi pole sugugi selles, et ma olen nüüd Prantsusmaal ja siin pole midagi. Eestis ka ei ole midagi muud, mis mulle maitseks kui ainult see üks ja ainus. Ostsin mingisuguse kohalikust poest, aga no andke andeks vabandage väga...fuuuuhhh. No ja ajakirjad. Neid ma ootan ka väga. Õde, kes mulle paki kokku klopsis, tegi enne saatmist kvaliteedikontrolli ja ütles, et väga hea kraam. Seega on teel siia üks mõnus ports lugemist. Ja loomulikult lastele Kumakese ristsõnad. Piparkoogimaitseaine tellisin ka. Selgus ju eelmise postituse tulemusena, et siin pole piparkoogikultuuri eriti. Kindel on aga see, et tegemata nad ei jää. Küll ma ära õpin selle kunsti :D Ja kuna selgub, et siin maal on ka ikka käsitööhuvilisi, kes soovivad mu loomingut soetada, siis paluti mul teha koduleht, kus saaks näha asju, mida ma teen. Seega tegelen nüüd ühe ülevaatliku kodulehe tegemisega. Ps. Jube väsimus on peal. Kogu aeg. Ei teegi nagu eriti midagi, aga ärgates on ka tunne nagu oleks peksa saanud. Kell 2 päeval keeraks uuesti magama juba. Vastik. Päikest pole mitu päeva olnud juba, võibolla sellest.

esmaspäev, 19. november 2012

Järg filmile Eestlanna Pariisis ehk ullike Prantsusmaal

Oli vist ääretult naiivne arvata, et kui tahad näha teleprogramme ja maksad selle eest iga kuu päris ilusa summa, siis tullakse seadistama sulle seda firma kulul. Ei, see pole nii. Eestis võib olla, aga siin pole. Ja sellest sain aru eile kui sain arve, mis oli 3x suurem kui oli arvestatud. Selle põhjuseni jõudisin peale poolt tundi arvutis googledoxis 6 lk pikkuse arve tõlkimist. Ei olnud meeldiv üllatus. Teine asi, milleni mu mõistus jõudis oli see, et varsti on jõulud. Ise nagu ei saanud arugi. No me pole ju lund näinud sel aastal, järelikult on jõulud kaugel. Mis aga toimub poodides....jõulukaupa ostetakse hunnikutes, kinke, pakke jne. Ja siis keset Carrefouri seistes ja seda melu vaadates jõudis kohale....et mul pole aimu ka , mis selle aasta jõulud toovad. Eestis ma teadsin: lähen iga aasta lastega majast välja, lõikan aia äärest oma hekist kuuse ja paneme selle teisele korrusele, siis kui ise tahame, kasvõi 1. detsembril. Võtan karbist jõuluehted, mis kapis seisavad ja kaunistame kodu. Teeme piparkooke, kasvõi iga päev. Käime maal ja jagame kinke... Siin ma ei tea midagi kuuskedest, ehteid meil pole, piparkooke...kas üldse siin tehakse? Tuttavaid pole. Kinkidest ei tea miskist. Täna on täielik vinguviiul olla, porisen ja täiega masser on peal. Läheb üle, tean. Mul iga kuu oma vinguviiuli päevad, kus olen täielik pind pees... Midagi positiivset ka. Tutvusime ühe toreda perega. Lapsed said üle pika aja teiste lastega mängida ja kui alguses 30 minutit oli keelebarjäär, siis edasi oli suur mängutuhin ja lõbu laialt. Käte ja jalgadega suudeti kõik ära selgitada mis vaja ning lõbu jätkus pikalt :D PS. Jätkuvalt teen iga hommik peale ärkamist magamistoa akna lahti ja kuulan kuidas lained laksuvad ja olen sellest täielikus vaimustuses. Nii mõnus. Eriti just hommikul kui vaikus ja autod veel ei vura ringi. Kajakad ja lainemühin....mmmmmm. Oleme siin olnud täpselt 30 päeva.
Ja mul pole õrna aimu, miks mu tekst tuli kõik ilma ühegi vahe, taandrea ja lõiguta kuigi proovisin seda mitu korda parandada. urrrrr....

teisipäev, 13. november 2012

Pühapäev õues ja uue linnakese avastamine

Kui mitte arvestada poes ja ranna ääres jalutamist, siis niimoodi loodusesse või kaugemale me polegi veel jõudnud. Eriti raske on see, et tegelikult ju ei teagi kuhu minna võiks. Tean, et kui kevadel käisin siin siis viidi meid mehega mingi mäe otsa....väga lahe oli. Öeldi ka, et mis ja kus. No mäletan ma jaaa teekonda või midagi muud. Täiega tühi auk. Ja eriti keeruliseks teeb veel see, et polegi nagu ilmakaart kus mõni mägi ei laiuks :D

Kamandasin siis lapsed ja mehe riidesse pühapäeval ja läksime. Mäletan, et nägin kunagi suunaviita Evian ja arvasin, et no seal ju võiks midagi olla :D Ja oligi.... imearmas linnake otse veepiiril. Lihtsalt jalutasime, nautisime päeva ja imestasime ikka ja veel selle üle, et on novembri keskpaik ja siin istutatakse lilli tänavatele ja kõik õitseb ja on värviline :D Loomulikult tegime ära ka kohustusliku pildi palmi all :P


Ja seoses pühapäevaga pean ära mainima ikka selle ka kuidas mulle käib närvidele, et poed kinni on.  Eestis ära harjunud sellega, et ka pühapäeva õhtul kell 9 saab minna suurde toidupoodi.... vot siin ei saa ja kõik. Mõistus saab ju aru, et teenindaja on ka inimene, aga mugavus ja harjumus mitte. Tuleb muutuda :D


 Paari päeva pärast saab täis 4 nädalat uues kohas elamist ja teate ma polegi selle aja sees teinud käsitööd. Need, kes mind tunnevad teavad, et see on väga imelik :D Eelmistel aastatel sel ajal ma ägisesin jõulueelsete tellimustööde all. Nüüd aga on vaikus. Suur kotitäis kauneid lõngu, mis Eestist kaasa võtsin piiluvad riiulilt mu poole ja ma piilun vastu iga päev ja ikka ei midagi. Ok jah, olen õmmelnud. Just valmis tellimusena suur hunnik kardinaid ühele suurele majale, aga vot nüüd kooks midagi ilusat. Viimastel päevadel on kuidagi hall olla...peaks kuidagi maha raputama selle.

Paar fotot ka :D

Pildilt ei saa aru, aga tegemist on paremalt vasakule kasvava puuoksaga, millele on alla pandud postidena toed, et ära ei murduks ning keskele tehtud käiguava inimeste jaoks :D

Hotelli lastetuba...värske õhk ja turvalisus käsikäes :D:D:D:D
 

 

Greteli parim uus sõber. Kahju vaid, et lähemal ei ela, iga päev küsitakse tema järele.
 

esmaspäev, 12. november 2012

Vihale aetud

Telekas ei tööta, Õigemini töötab..... siis kui ise tahab. Täpsemalt öeldes ütleb, et sorry aga ei saa programmi kuvada.....mitte ühtegi mitmesajast....juba eilsest saadik. Enne seda töötas alguses ilusti. Siis hakkas töötama pool päevast ja just selle poole, mis ise valis. Jääb selgusetuks, mille eest maksta üüratu summa firmale kui ekraan on must. Minu meel on ka must ja teha ei oska ka midagi. :S

PS. Probleem lahendatud. Kes oleks võinud arvata, et hiljuti ostetud printer, mille seadistasin töötama meie wi-fi võrku, takistab teleka programmide töötamist. Peale poolt päeva netis tuhlamist avastasin ühe lingi, kus viidati taolisele võimalusele ja ohoo...peale printeri seinast välja tõmbamist hakkas telekas kohe tööle. Mitu päeva seaks vihastamist ja lahendus nii lihtne. Minust võib varsti saada elukutselt tehnik...kõik ma ära parandan :D

reede, 9. november 2012

Õhurõhk ja jalanõudega toas käimine

Just .....õhurõhk ja rõhk on sõnal RÕHK. Kui lennukis olid minu kõrvad niimoodi lukus, et muudkui nätsutasin kommi, siis maismaal olles ka parem pole. Esimesed 10 päeva siin möödusid pideva peavaluga ja mitte ainult minul, tervel perel. No jah mees välja arvata, kuna tema on juba pool aastat siin. Samas algul olid ka temal pidevad peavalud. Hetkel on alles jäänud rõhuv tunne peas ja vahel nagu õhupuudus. Juba veidi kõrgemas kohas olek paneb lõõtsutama ja õhku ahmima. Vahel on tunne nagu peaks kandma lihtsalt pea kohal elevanti, no nii et jalad tahavad läbi maapinna vajuda. Angelica ütles ka, et emme nii vormist väljas me ju ka pole...no kaua me poolel teel hinge peame tõmbama...kuna see lõppeb. No loodame, et varsti.

Teine asi millele olen juba tükk aega mõelnud ja mind kohutavalt häirib on see, et siin käiakse jalanõudega elamises. Eestlased pole sellega harjunud, mina pole sellega harjunud. Ja kuna olen selline eriline eksemplar, kes ei kannata pudijupikestki talla all, siis häirib veel eriti. No ja kui tullakse tuppa ja kõnnitakse üle su tuttuue heleda bambusvaiba, siis tahaks sips nagu kägistada. Eriti kui avastad hiljem, et tallamuster on vaibal :S Isegi üleni tahmane korstnapühkija marssis sisse nii et tahmarida järel. Huvitav, kuidas suhtutaks kui paluksin jalanõud ära võtta mu elamisse sisenemisel :D 

Ps. Hapukoore leidsin ka , nämma...kuigi tõlke järgi oli paksukskeedetud rõõsk koor ja 30%, nii et potskast välja tuli koukida paksu koostise tõttu...ikka oli vääääga hea.

teisipäev, 6. november 2012

Hapukoort tahaks

   Kui saabudes oli kiire ja pakkisime ja puhastasime oma uut kodu, siis paar päeva hiljem netti jõudes oli päris mitu inimest, kes muretsesid meie pere käekäigu pärast. Ja nagu te kõik teate, siis kunagi ei tohi liialt kiita oma hästi minekut kuna õnn on viivuke ja võib pöörduda suunas, mida me ei oota. Ehk siis kirjutasin tuttavale, et ära muretse meil on kõik 5+.  Ja õhtul käis üks suur pauk, lastetoa seinalt kukkus alla radikas ja kuna see on keskkütteradikas ja toru murdus, siis oli meil koheselt veeuputus.   Esimese asjana tuppa joostes sain näkku tohutu survega joa rõvedat mudavett ja nähtavus oli 0. Siis sain näpu toru murdunud kohale ja veidi veevoolu aeglustada. Kutsusin mehe kohale kisaga ja jooksin naabri juurde, et keeraku vesi kinni. Njah...tee sa puhtale prantslasele selgeks, et sa upud kui ta sinust aru ei saa :D Vaatas mind kui ilmaimet kui ma seal läbimärjana pimedas öös seisin ja kisasin, et :radiaator ja  water offff. Küsis vaid vastu, et kas mees on kodus...
Mis vahet seal on, jah on kodus....water offff, water offff. No lõpuks sain siis off.

Tulemus: ämbrite kaupa vett põrandatel, terve maja ehk 3 elanikku olid 4 päeva täielikult kütteta, lastetuba on vaja tervenisti üle värvida kuna ka lagi on must!!!
Neli päeva hiljem tuli torumees, kelle töö hind oli minusuguse eestlase jaoks ulme. Õnneks ei pidanud meie seda maksma. Toas on taas soe. Te ei kujuta ette seda kuidas ma fännan seda, et ma ei pea ise puid tassima ja kütma vaid toas on iseenesest soe :D
Nojah õues on ka soe...võrreldes Eestiga :D Ei, ei ma ei kiitle...kui siis ainult natuke:D

Mis aga puutub tänasesse pealkirja, siis jah, tahaks hapukoort. Senini pole minu püüdlused seda osta vilja kandnud :D Ükspäev ostsin enda arust, tulin uhkelt koju ja avades avastasin, et tegemist on vaniljemaitselise kohupiimakreemiga, mis muide oli väga hea ja ostame seda nüüd suuremates kogustes.  Aga jah tomatitele peale panna seda ei saanud. No naturaalset jogurtit on ka poes näha, aga see mulle ei maitse. Ei tea, aga äkki siin polegi sellist asja üldse nagu Eesti mõistes hapukoor. Uurimine käib edasi.



Ps. Laste koduõpe polegi selline lillepidu nagu arvasin. Väga vabandan, aga olen jõudnud väikestviisi järeldusele, et päris palju pahna on õpikutes. Sellest kõigest, aga juba edaspidi.

Ahjaa, kui rääkida hindadest, siis need on siin  odavamad kui Eestis. Pean vist sellest ka eraldi postituse tegema kuna paljud tuttavad küsivad.

Seniks, aga kena päikselist päeva ja kui keegi teab selle hapukoore kohta, siis ootan infot pikisilmi :D 

reede, 2. november 2012

Iseärasused...





Ei saanud ma aru sellest esimesel korral kui aasta algul siin Prantsusmaal  käisin, ei saa ka nüüd. Mismoodi on võimalik neil külmadel kivipõrandatel ellu jääda. See on ulme. Eriti veel sellisel külmavaresel nagu olen.  Mina loobusin sellest ja nüüd olen varustatud:D Lapsed on ka .Vot nii :D