kolmapäev, 31. oktoober 2012

Reisimuljed

Hurraa....saime koju neti nädal varem kui lubatud. Sega lõpp iga päev Mc Donaldsi nuumamisele :D Võid ju arvata, et lähed sinna vaid meile lugema, aga kui lapsed kaasas, siis väljud iga päev tunduvalt vaesemana :D Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida. Ikka meie teekonnast veidi lähemalt, sest ma tean vähemalt paari inimest, kes seda ootavad :D

Kogu meie tavaar sai ära mahutatud ühe tavalise universaalkerega auto tahaossa. Ja kui nüüd vaadata tagasi, siis rohkemat polnudki vaja. Arvestades, et kolisime kahekorruselisest majast poole väiksemasse majaossa, siis oli see piisav.
Sõitu alustasime õhtul kella 6 ajal. Kõik oli ilus kuni jõudsime Läti piiri äärde. Oh jumal millised teed...või pigem nende puudumine :D Ligadi - logadi auk augus kinni. Seda suurem oli rõõm kui jõudisme Lätti...kohe palju parem. Seal tegime ka esimese vahetuse ja läksin rooli. Poola piirile jõudmine oli nagu õudusfilmis. Pime , suitsune ja täiesti arusaamatu kuhu vaja sõita. Terve Poola haises mingi seletamatu kummikärsahaisu järele, mis kinnitus ninasõõrmetesse terveks järgnevaks päevaks imbudes ajurakkudesse. Pimedas piiripunktis oli vaid aimatavalt näha pimedates autodes piiluvad piiritöötajad ja politseiametnikud. Kõhedust tekitav....Lapsed magasid tagaistmel, pere meespool üritas ka magada, aga iga mu suunanäitamise või teeaugu peale klõpsatas silmad lahti, et mis toimub. Poola tundus olevat lõputu. Sõitsime ja sõitsime ja vahetasime jälle ja ikka veel sõitsime.Hommiku alates tegime ühe peatuse, et tankida ja kohvi juua. Kuna tegemata oli minu kodutöö :D:D:D siis polnud meil aimu , mis kütus või kasvõi kohv maksavad. Veidi kütust ja arve oli 180 poola raha. Õnneks pärast selgus pangakontole piiludes, et see oli 33 eurot :D
Pärastlõunal sai Poola otsa ja algas Saksamaa. Mõnusad pikad, sirged kiirteed. Sõitmine lausa lust. Kui jätta välja see, et isegi meie 140 kilomeetrise sõidukiirusega sõideti meist mööda nagu seisvatest postidest. Vahepeal ei saanud isegi aru kas oli tegu auto või hävitajaga :D Aga muidu meeldis. Saksas ronisin taas rooli kuna meespool oli juba kangesti kummalise näoga...püüdlused magada, ei kandnud meil kummalgi vilja kogu sõidu vältel.
Prantsusmaale jõudes oli kõik väga hea, GPS aitas kenasti...muidugi pole ma sugugi kindel, et ta meid vahel valesti või pikema otsa peale ei suunanud. Üritasime vältida maksustatud teid. Isegi tundus, et oli edukas püüdlus kuni jõudsime Prantsusmaal pika rivi väravateni, kus silt et edasi saamiseks 2.60 euri vaja panna. No see pole ju miskist mõtlesime ja sõitsime aga edasi. Veidi veel ja tulid uued väravad...raha seal ei tahetud, saime hoopis pileti ise masinast ja sõitsime edasi. Jõudes aga kolmandate väravateni küsis samalaadne masin meilt seda eelmist piletit ja teatas,et tavai 33 eurot või edasi ei saa :O  Vaatasin lausa 2x, et kas tõesti näen õigesti :D Nägin küll :D Ega siis midagi, maksime ära ja saime edasi minna. Kätte oli jõudnud järgmine öö. Lapsed olid nagu pisikesed zombid: magasid, kägisesid, tahtsid sirutada, kaklesid jne. Suurem piiga teatas, et kui enne oli tal kahju, et me otsustasime jõulude ajal Eestisse mitte minna, siis nüüd võime me minna kui tahame, tema ei kavatse kuskile tulla enam....autoreis on kohutav :D

Kohale jõudsime öösel kell 2, sõitsime kokku 2700 km 32 tunniga. Mina olin sellest roolis ca 1100 km. Selle aja sisse jäid siis pissipausid, söögipausid ja tankimine. Nagu tellitult suutis kohe reisi alguses keelduda koostööst minu seedimissüsteem ja seega tuli pause ette palju :D

Kohale jõudmisest mäletan, et vaatasin uut kodu ja mõtlesin, et oh kui pisike. Siis nägin aga madratsit ja rohkem ei mäleta :D

Soovitused edaspidiseks: uurida välja eri maade rahakursid ja broneerida hotell, kus vahepeal magada. Ja ehk vahetada ka auto mahtuniversaali vastu. Siis oleks ehk väheke mugavam. Aga me ei nurise, oleme kohal ja see peamine.

Hetkeks kõik, aga peatselt siis sisseelamisest ka :D

A bientot!

reede, 26. oktoober 2012

Kohal :D

Oleme kohal. Reede õhtul oli start kell 6 ja pühapäeva öösel kell 2 jõudsime. Laias laastus, siis 32 tundi autosõitu mööda võõraid maid. Kõik on ok. Elame sisse. Kodus meil veel netti pole, seega sain juhust kasutada kohalikus Mc Donaldsis, mis jagab lahkelt tasuta Wi- Fi võrku :D Tänud neile :D  Lähiajal püüan pikemalt ka kirjutada.
Ahjaa, maandusime kohas nimega Anthy- Sur- leman.Järv paistab aknast ja kõik on 5+ siiani.


Varsti jälle :P

reede, 19. oktoober 2012

Ja minek...

Uksed lukus.  Auto pilgeni täis ja minek.  Eesti, Läti, Leedu, Poola, Saksamaa ja meie uus kodu ...Prantsusmaa. ca 2700 km maanteed.  Hetkel on emotsioonid  laes, eks näis mis saab peale esimest tuhandet kilomeetrit. Lapsed tavaliselt ei kannata istuda isegi Tartu- Tallinn otsa ilma küsimata: kuna me juba jõuame ja kaua me veel sõidame :D:D:D

Kohtumiseni

esmaspäev, 15. oktoober 2012

Jätkuvalt viimane nädal....

Ei me ei ole veel kuhugi läinud. See on lausa halenaljakas, kuidas ei saa minema hakata. Nagu mingi seletamatu asi hoiaks kinni ja loobiks kaikaid kodaratesse. Probleem probleemi otsa ja päev päeva järel, mis ei lase ikka veel teele asuda. Lapsed juba käivad ka selliste nägudega ringi nagu ei usukski enam, et üldse kunagi ära sõidame. Närvid on läbi, ausõna.
Olukord oli hulga kergem enne seda kui otsustasime, et kolime autoga. Olekski läinud lennukisse oma ühe kohvriga ja olnud juba kohal. Nüüd, aga ligi 2600 km pikk teekond, milleks on vaja valmistuda. Ja vot kui auto koostööd ei tee, siis tulebki teda silitada kuni hakkab tegema :D

Ps. Lastel on kohvrid koos. Minul pole veel midagi. Eks näis , kas peale nende pakkimist veel minu asjadele ruumi jääbki :D


teisipäev, 9. oktoober 2012

Viimane nädal...

Käes on meie viimane nädal Eestis. Kui mitte välja arvata ootusärevust, siis kõik muu on soikus. Ma tean, et aega on veel paar päeva, aga midagi ei liigu...pole asju pakitud, kõik on ligadi- logadi. Kuidagi ei suuda järjele saada. Igal õhtul mõtlen, et homme teen ja pakin ja organiseerin ja hommikul ärgates on kogu ind minust kadunud. Väljas on vihm ja pori ja pime...kõik see pidurdab.Eile hommikul avastasime, et  pool 7 ärgates on kottpime õues. 3 päeva tagasi veel ei olnud :S

Ütlesin härra abikaasale ka , et midagi ei tahaks teha. Paneks maja ukse lukku ja sõidaks ära. Lihtsalt niisama lähekski. Kõik see elukoha otsimine ja muud probleemid on nii läbi võtnud, et nüüd tahaks minna ja nautida. Veidi rumal mõte küll, ma ju tean et algus võõral maal ei saa kerge olema.

Eile pidin suuremale tütrele selgeks tegema loodusõpetuse teemat õhurõhk. Lugesin ja lugesin ja näiteks õhu liikumise suund jäigi segaseks. Ütles siis, et küsib hommikul koolis klassikaaslastelt üle.  Aga Prantsusmaal olles kui lapsed ei lähe ju kooli, siis ei ole ju nii, et nad lähevad kellegagi koos õppima. Mina olen nende õpetaja selles koduõppe programmis. Ja hoolimata sellest, et ma olen suht helge pea olnud koolis...tundub, et tänapäeva 6. klass on midagi sellist millest ma pole kuulnud ka. Veidi hirmus hakkas nüüd :S

Samuti selgus, et tihtipeale interneti saamiseks tuleb Prantsusmaal tireleid visata ja ooteaeg võib olla 6 nädalat. Üüratu aeg, mida meil pole kuna koduõppe  tingimus on interneti olemasolu ja skype kõned jne.Samas loodan, et kui kohale lähen, siis ehk veab ja leian ka mingi sellise võimaluse, mis toimib kiiremini.

Ps. Ma ei saa aru, miks tihased mul akna taga linnumaja katusel on ja nokaga vastu klaasi toksivad :D Toitu on küll väljas. Ja vabandused juba linnupere ees, aga sel aastal meie maja toidupoolist ei paku talvel.

kolmapäev, 3. oktoober 2012

Olemas :D

Nüüd on see olemas. Meie uus kodu. Kokkulepe tehtud ja vähemalt see mure murtud. Leidsin ühest kinnisvaraportaalist kuulutuse, milles polnud ühtegi pilti, küll aga imeilus kirjeldus...no vähemalt nii palju kui ma googletranslate programmi abil ära tõlkisin :D Kuna mina olen jätkuvalt lastega eestis ja meespool siis Prantsusmaal, siis just tema asja kohta uuriski. Omanik oli lahke, tundis huvi meie vastu ja oh imet...teadis imehästi, kus asub Tallinn :D Sai aru hästi meie probleemist elukohaga...õigemini selle puudumisest. Võibolla mängis siin ka rolli see, et ta ise pole antud riigi rahvusest.

Kokkuvõtteks on siis meil olemas koht kuhu minna. Kuigi ma pole seda ise näinud, siis arvan, et härra abikaasa ei kiidaks kui  koht hea poleks, eriti teades, kuidas ma ei kannata pimedaid ja külmi uberikke. Seega silme ees on valge, soe ja ilusa vaatega kodu:D  No vaate kohta ma juba tean, sest maja asub Genfi järve ääres :D

Ainus asi, mis paneb veidi muretsema on see, et meil on väga lärmakas pere. Üürileandja just ütles, et loodab, et kisa väga tugevaks ei lähe laste poolt.....no harjutame kodus juba...ei õnnestu. Meil on tavapärased tulised vaidlused ja vahepeal paukuvad uksed...kodus on ju teismeline. Tegelt lausa peaaegu kaks puberteeti, kellele kogu maailm liiga teeb ja eriti nad kaks teineteisele :D

Ärasõit on lähedal! Jeeee!

Ps. Lapsed on vähemalt peamise viisakuse ära õppinud . Ette ja taha on kodus kuulda : mersiiii pokuuuu :D Isegi koolibussi juhile ütlevad väljumisel bussist...too oli vaid kummalise näoga vaatama jäänud.